Eduard Vilde - Üle suure vee

Eduard Vilde

Üle suure vee

ÜLE SUURE VEE

Jälle teel. Aga mitte enam nagu laps vanaema muinasjuttu kuulatades. Mitte väriseva imede-aimdusega, mitte sala-õnnelikkude õudsuseraputustega. See on möödas. Ma reisin nagu maakuulaja, kes ühe talu teise järel käest pidi andma, sest et ta nõutavat renti ei jõudnud maksta, ja kelle tühjusesse tarduvale murepilgule on ükskõik, missugused maastikud tast mööda lendavad: Siberi stepid või Kaukaasia mäed. Ma reisin kodu otsima – jälle kord! Mõned vist naeravad mind ja mõned kahetsevad. Ma mõistan neid: neil on kodu. Neil on rahu. Kui nad veel teaksid, mäherduse skepsise ma laeva- ja raudteepiletiga põuetasku pistsin …

Viin kaob. Pruunikashall õhuloom neelab ta pikkamisi ära. Ringuulitsa paleed, St. Stefani torn, kõik teised tornid nihkuvad neelaja suurde sisikonda, ainult alevite viimane vöö lehvitab mulle veel muretult kaunis määrdinud taskurätikut järele.

Ei, kahju mul sellest „kodust” ei ole. Ei ma pühenda talle pooltki pisarat. Kõige eest, mis see linn mulle andis, võttis ta hingehinda ning täitis mind hommikust õhtuni proletaarlase mõrudusega. Linn – maailmalinn? Ei, mõis ja küla külg külje vastu. Mõis feodaalse aadliga, moonakate ja ümmardajatega – küla külaaristokraatiaga ja kehvikutega. Ning mõisa ja küla vahel kirik, kõhukas kirik priskete preestritega.

Viini, nagu ta raamatus seisab, ma ei näinud. Kui see kunagi oli, siis küll väga ennemuiste. Siis, kui ei olnud veel ilmaturgu ega agraartolle, kui moonakas ja talusulane, toatüdruk ja karjatüdruk sõid veel kõhu täis, et kehastada „Wurstlprateris” või pesutüdrukute pitspallidel „Viini lusti” ja „Urgemütlichkeiti”. Rahvalik Viin pole midagi vähemat kui pillerkaaripõrand. Aristokraatlik ja plutokraatlik. Viin aga, mille intiimsemaid emotsioone ma varitsema ei küündinud, on selle järgi, mis ma tema erilõbu ja lõbuelu kohta ajalehest ja kuulutusesambast lugesin, tuttava kosmopoliitse vitsaga löödud. Võib-olla eksib salongiolus mõne sammaldunud originaali kaudu veel kriipsuke „tõsiviinlust” esile – lokaalpatriootlikud följetonistid ja novellistid väidavad seda –, avalikuks ei saa sellest midagi; kuidas need ringkonnad Pariisis, Londonis ja Berliinis elumannat maitsevad, otse nõnda ka legendipärgade alla maetud vanas Doonau-residentsis.

Kunst? Ma läksin Viini osalt teatri pärast. See pidi siin võrdlemisi tervisel olema. Berliini, selle tõusiku peale vaadatakse juba ammu üle õla. Aga petta sain. Ka Viinis keedetakse vaid veega. Neis imearmsates, üllatav-ilusates kunstikodades, mida Viin omaks nimetab, ei mängita muud ega teisiti kui mujal. Näitlejad näitlevad näidendeid. Mulle mängiti teatrit. Autorid ja aktöörid – keskpärasuse-vandega koormatud talendid, kellest esimesed jupivad teenida kahte vaenulikku isandat: kassale tulusat suurt publikut ning „ennast ja oma paari sõpra”, kuna viimased jälle mõnele kuulsale eeskujule ennastsalgavalt püüavad järele koolduda ja seega ei ole kumbki, ei ise, ei eeskuju. Imeliku visadusega elab igasugune mängutehniline traditsioon näitelaval edasi, kõik see tolmunud ja kopitanud väikekraam, mis ehitab valli näitekunsti ja elukehastuse vahele. Võib-olla olin kümmekonna aastate eest naiivsem kui praegu, aga see oli just Berliin, kus ma kord „Saksa teatris” ja teine kord „Väikeses teatris” võisin peaaegu unustada, et näitelaval näideldi, „mängiti”, et seal elu „tehti” ja mitte ihu, hinge ja vaimuga ei elatud. Aktööridele, keda Viinis ja viimasel ajal ka mujal nägin ageerivat, näib selga mõõdetud olevat ühe Bernard Shaw tegelase sõna, mille järgi näitlejal oma kunsti tarvis muud pole vaja kaasa tuua kui teatav anne hookuspookuse tegemiseks.

Teatri lagunemisel Viinis on muidugi sama pea-põhjus ja tendents nagu mujalgi: teater on kapitalistlikuks äriks, äriliseks käitiseks saanud, mis peab oma mõõduandva tarvitajaskonna maitset ja vajadust silmas pidama. Ainult kaks-kolm teatrit paarikümne seast elatavad ülepea veel kunsti, kõik muu on enamvähem varietee ja kabaree. Võistlus viimastega käib kunstile hinge peale, kunst peab tegema kontsessioone. Andekadki näitlejad pööravad kunstinäitelavale selja – tingel-tangel maksab paremini, sest maja on igal õhtul „välja müüdud”. Kõik moraliseerimine selle nähtuse vastu on asjatu, kõik abinõud jäävad palliatiivideks. Sest „kõik, mis tõesti on, on mõistlik, ja kõik, mis on mõistlik, on tõesti”. Kes tohib inimesele, kes kroonu õppeasutiste rindu on imenud, kes ajaga ja selle vaimse sisuga ainult äritseva kõmulehe kaudu kursis seisab, kes päev päeva kõrva büroos halli tolmu neelab või börsil oma erkusid profiidiärevusega pingutab – kes tohib säärasele pahaks panna, kui ta tahab õhtul naerda ja naerdes himutseda! Ainult seda ta ju veel suudab ja mõistab! Ta elab tõepoolest normaalset elu. Ta ei oska paremat tahta. Paljugi, et vanasti osati …

Viin oleks mulle pagana igav olnud, kui mitte see poliitiline liikumine, millele ma ligidal seisan, oma hommikuse kastevärskusega mulle ajuti virgutavat vaheldust poleks pakkunud. Küll oli minu elamisvõimalus Viinis selle politseilise tingimuse külge seotud, et ma oma nina siinsete „keiserlik-kuninglikkude” asjade sisse ei pista,[Minu kui passita poliitilise pagulase eest vastutas politsei ees üks Austria sotsiaaldemokraatlik parlamendiliige. – Autor.] kuid mõnel miitingul julgesin siiski käia – muidugi ainult kui vaikides kuulatav ajakirjanik. See oli seda ohutum, et poliitilised koosolekud Austrias on nüüd ilma riikliku valveta, harilikult ka ilma salajaseta, ja et siinseis ametlikes ringkonnis Venemaa vastu praegu veel ninavingu tuntakse: Bosnia on visa meelest minema. Mis nüüd mainitud liikumisse puutub, siis iseloomustab teda siin teatav nooruslik nakatus, teatav naiivne pulbitsemine: sa näed ärevaid nägusid ja rahutult välkuvaid silmi ning kuuled väheviilitud keeles vahel kühmakaid mõtteid. Saksamaal on sotsialismil suvi, siin alles puhkev ning pakatav kevad.

Meelde tuleb ka isik, kelle seltsis ma neil koosolekuil enamasti käisin: minu naaber lõuna- ja õhtulauas, üks Viinis studeeriv bulgaaria üliõpilane, ristinimega Gospodin. Üsna huvitav slaavi tüüp, see härra Gospodin. Siidivabrikandi poeg Filipoopolist. Makedoonia mässu algul 1903 kaob salaja isamajast ja hakkab Makedoonia mägedes salgajuhatajaks. Sõdib türklastega, purustab dünamiidiga raudteid ja sildu, terroriseerib mittepooldavaid talupoegi, paneb küladele ja üksikuile jõukaile „sõjamaksu” peale, karistab äraandjaid ja salakuulajaid. Bulgaaria valitsus toetab salku raha ning sõjariistadega, mida ta ametlikult kõminal maha salgab. Pärast väsimusse surnud revolutsiooni heidab noormees kodulinnas ohvitseriks, jõuab aga isa äripraksise kaudu – siidivabrikus ekspluateeritakse iseäranis hoolimatult alaealisi tütarlapsi – ning teadusliku uurimise teel sotsialismini ning tõmbab kirju kuue varsti seljast, et minna Viini Põllumajandusülikooli metsateadust õppima. Umbkeelne bulgaarlane teeb enesele vähema kui aastaga saksa keele omaks ja on praegu üks hiilgavamaist eksamitegijaist õppeasutises.

Ma kadestan teda ta raudse tahtejõu, ta murdumatu energia pärast. Mis saab aga tema meelsusest, kui ta kord on bulgaaria kroonu metsaülem – kes teab? Üliõpilase idealism on vaht. Mitte ikka, aga enamasti. Natuke lootust annab mulle see, et Gospodin G. käib hästi riides. Isegi püstkrae ei puudu. Ka armastab ta nägusat tuba ja maitsvat sööki. Just nende akadeemiliste ja muude intelligentsete „junošate” kohta, kes ümber hölberdavad pükste peale kistud punase sitssärgiga, sugemata pea ja ajamata habemega, kes halva kuue, katkise saapa ja korratu toaga püüavad „rahvale läheneda”, on umbusaldus kõige parajamal paigal. (Ma kõnelen muidugi nendest, kes nägusalt ja puhtalt elada jõuaksid.) Kellele ei meenuks neid Venemaal ja meie kodumaalgi nähtud renomaažproletaarlasi, kes nüüd, pärast aastat 1905, oma poliitilise südame kuskilt kollasest või koguni mustast salongist „jälle on leidnud”.

Kust tuleb küll see just meie isamaal nii laialt ja visalt valitsev arvamus, et proletaarlikult mõtlev ning tundev isik peab kandma tallukaid ja sööma silku-leiba? „Proletaarlane püstkraega” keksib ka eesti trükiveergudes. „Püstkrae”, s. o. korraliku kuue pärast lõigatakse vastase meelsuslik ausus napsti maha. Isegi ilukirjanduslikud arvustajad teevad oma lugejatele „püstkrae” ja „välismaa kaabu”, „kikkikeeratud vurrude” ja „prantsuse lõuahabeme”, põrssaprae ja pudeli veini kriteeriumi najal selgeks, et see ja see autor simuleerib proletaarlikku meelsust. Vahest tuleb see jaolt sellest, et meil vahetatakse paljasjalgsus, „kaltsakproletariaat”, mis arvuliselt on väga ettetükkiv, proletariaadiga ära, suuremalt jaolt julgesti aga sellest, et meil ei olda proletaarliku liikumise olemuse kohta selgusel. Erakondlased, kes tunnevad iha kultuuri järele, kes himustavad kõiki kultuuritooteid ka enestele osaks ning on selle kultuurilise nõude realiseerimiseks võitlust alustanud, mille sarnast ajalugu ei tunne, – need erakondlased ei peaks siis seda, mis neil juba nüüd on saadaval, mitte omandama – nägusast ülikonnast, kaunist korterist, maitsvast lõunasöögist peale kuni lõbureisini ja mäestikus suvitamiseni! Ma ei ole kuulnud, et Bebel tol ajal, kui tal oli villa Zürichi järve ääres, enam ei suutnud proletaarlikult mõelda ega tunda, et Jaures ja Vandervelde, Plehhanov ja dr. Adler kunagi kõhklemistesse või renegaatsusse oleksid kaldunud, sest et nad räpases rahvaköögis einet ei võta, teatris mitte viimases platsis ei istu ning turujuudilt ostetud poolpiduseid pükse ei kanna. Belgia töölistel on hiilgavas Ostendes hotell, kus nemad ja nende rahvusvahelised seltsimehed, kellel seks aega ja jõudu, „mereveel” viibides elavad. Tuba söögiga maksab umbes 4 franki päevas. Ostendes suvitajad proletaarlased! – ma näen mõndagi suud irvitamisele avanevat. Ja ometi on nad seda, ja nad oleksid seda ka siis, kui nad maksaksid korteri ja kosti eest 8 franki päevas. Pühapäevase kuue ja mõnenädalase terviseveega pole veel midagi ära tehtud. Kultuur on rikkam, elu lahendavaid ja kaunistavaid väärtusi luuakse rohkem.

Wiener-Neustadt möödas – Neunkirchen möödas – see Austria kiirrong näikse tõesti kiirrong olevat! Või on ehk keegi ruttaja reisijaist andnud vedurijuhile jootraha? Poleks suurem ime. Austria on nimelt neid maid, kus võidmata rattad sugugi ei veere. Jootraha on siin üldiselt pühitsetud seadeldis. Viini trammikonduktorid näiteks saavad kõige vähemalt poole palga publikult. Kes jootraha ei anna, seda karistatakse põlgliku pilgu ning näoilmega, jäetakse ka antud puhul küsitud teejuhatusest ilma. Linn laseb oma teenijaid rahuga kerjata.

Mõlemad vedurid meie rongi ees hakkavad ähkima. Ikka enam ja enam. Nende vabinat tundub peaaegu vagunis. Nad norskavad ja värisevad nagu hobused, kes aimavad hunti. Meie tee tõuseb.

Seni jooksid Alpide viimased idaharud, Wiener Wald’iga alates, madalate murdlainetena ainult ühelt poolt – paremalt käelt – meie sõidutee poole, et heita laia lagendiku veerel laatsakile murule. Nüüd lähenevad meile ka pahemalt poolt aegamööda mägedeks kasvavad kõrgustikud. Madalik mõlema aheliku vahel kitseneb ja kahaneb Leitha kallastikusiiluks kokku, ikka koomale nihkuvad ja kõrgemaks kuhinevad mõlemapoolsed lademed – veel tunnike teed ja meie oleme Alpides. Kuis vedurite südamed tuksuvad, kuis nende kopsud lõõtsutavad! Ikka kõrgemale, ikka veel kõrgemale, juba spiraalkeerdudes ümber matsakate kaljukuhikute, ühe hiigelkere küljest teise külge, pimedatest rõsketest sisikondadest läbi, üle haigutavate, kohisevate kuristikkude, roomates, hiilides, kõigest kehast värisedes. Nõnda vallutab madalikust tulev inimsus endale teed päikese poole – vaevahigi, hädahirm otsmikul, aga kindel leiulootus ärevalt tuksuvas südames.

Semmering! Näen teda esimest korda. Aga ta ei tereta mind. Alles l. märts! Tusaselt põõnutab ta mu ees nagu hiiglane, kelle on härjapõlvlased hommikul liiga vara unest äratanud. Mõnades ringutab ja sirutab ta oma kondiseid liikmeid õhukeseks ja auklikuks kulunud valge vaiba all. Eemal aga seisavad vaikivad suhkrunukud, tardunud lumehaldjad ja lasevad päikest oma kumavatel peadel mängida. Alles noor ja verevaene on see kõrgusepäike. Hallide vastastega võideldes jääb ta ühtelugu alla. Määratu suured varjud purjetavad üle aasikute ja nõlvikute, roomavad ikkest ja ahelaist üle, puhkavad silmapilgu nagu ilmatud nahkhiired või lendmaod kõige kõrgemate rahnude küljes, kõige lumisemate nuppude ja tippude peal, et siis jälle jäljetult kaduda. Mäestikus maadeldakse …

Semmering ja rikas viinlane – need on kokkukasvanud mõisted. Viini suvitajad – Viini talvitajad. „Krakseldamine” suvel, liulaskmine ja suusatamine talvel, „flörtimine” aga suvel ja talvel. Ning kroonid veerevad, hotellid kasvavad, hinnad kerkivad. Ja ajalehed Viinis ei unusta ühelgi päeval piinliku täpsusega teatamata, mida teeb siin kuldne noorus, kuidas käib ta käsi ja mäherdused ilmad kingib talle Peetrus.

Meie vedurid ei ähi enam. Passikõrgus, umbes 3000 jalga, on seljataga – nüüd veereme libamisi. Panoraamile järgneb panoraam, eepos ja draama nihkuvad tagasi, enam ja enam maad andes lüürilistele toonidele, unistavaile idüllidele. Bruck. Mürz’i tila äärest Mur’i küna äärde. Korraga lööb mäestik hõlmad lahti ja sünnitab lagendiku – armas ja karske nagu noore neitsi unenägu nelipühi ööl. Ja smaragdivälja sees nagu heitlev opaalsilm – Graz.

„Viini paiukisööjate pesa!” naeratab üks Steiermargi isand minu vastas.

„Jah, kui riigil neid armuleivalisi nii palju ei oleks!” õhatakse minu kõrvalt. See on tuttav Austria õhkamine.

Mina aga vaibun mõtetesse. Lagendik on ligidalt nähes veel kuluhall, ainult kinkude lõunapoolsed küljed löövad päikese suudlemisel häbelikult haljendama. Hall, jahehall, tummhall nagu muretsev süda – milleks seda vaadelda? Ma pigistan silmad kinni, mul on enda hallist aasast küllalt. Ja ärkan alles, kui slaavi häälikud ja puskari hais mind äratavad.

Neil on veini küllalt – miks nad puskarit joovad? Ja miks nad teda nii palju joovad, et nad sellest teisest õnnelikumast olemisest ise enam maiku ei tunne? Vastuse loen nende nägudelt. Ka sloveeni mužikk on ainult mužikk. Vaene mužikk, kes kannab oma tõu ja klassi traagikat peaajus ja silmapeeglis. Sealt vahib välja neede, mis ütleb: Sa pead puskarit jooma, pead haisema, pead tuikuma, kraavis magama, kodus naist peksma! Ja nüüd nad panevad lõõtspilli möirgama, ja mulle tundub, nagu möirgaks pilli barbaarsest kõrist kogu slaavi tõu talupoja-viletsus.

Ikka enam sloveenlasi, ikka enam kroaatlasi. Ja väljas uued mäed, madalamad, alandlikumad, kandletoonilised, rohihaljaste jõgedega, mis jooksevad naerdes savikallastega võidu. Saksa ja slaavi jaama- ja linnanimed vahelduvad: Pöltschach – Grobelno – Cilli – Steinbrück. Kaks viimast pesa püsivad paikades täis rahvalaulu liigutavat luulearmsust – Cilli lagedamal, Steinbrück kitsamas kaljuraamis. Aga juba tiibleb pimedik Kraini mägedel, varjud mustenevad, must öölind katab orud kinni. Laibachist ei näe ma muud kui tema väävlikarva tulisilmakesi.

Ja siis hakkab itaallasi vagunisse lupsima – räpaseid, kisavaid, aelevaid, aga kaineid romaanlasi. Läheneme Aadria kallasmaale: seda kuulutab nende tõmmuvereliste võllanägude keelemuusika ja see ärevatest saladustest sosistav tuuleke, mis soolase värskusega minu poollahtisest aknast sisse vihiseb.