Juhan Liiv - Nõia tütar

Juhan Liiv

Nõia tütar

NÕIA TÜTAR

1. EMA ÕPETUS

Mihkel rakendas hobust saani ette, aga veel ei teadnud ta, kuhu sõita.

Ja Mihkel tahtis kosja sõita.

See võib ime olla, aga Mihklil ei ole aega ime peale mõelda. Mihkel on hädas, päris hädas. Suuremas hädas kui siis, mil ta lauda hakkas tegema ja aru tuli pidada, kas kõverate või õigete jalgadega, suuremas hädas kui see, kes maja tahab ehitada, aga ei tea, kust materjal võtta, isegi veel suuremas hädas kui mullu ta naaber Veski Andres, kes veskit tahtis ehitada ja juba mõttes jahutolmu riiete pealt pühkis, mõttes teri kolusse laskis ja mõttes ilusat sõna «mölder» kuulis, aga asi mõtteks jäigi – Mihkel on palju, palju suuremas hädas.

Kuhu minna?

Jah, kuhu? Kui keegi ütleks, kuhu. Vald tüdrukuid täis, madalaid ja sirgeid, musta-, sõstra- ja sinisilmalisi. Igaüks isemoodi, üks ilusam kui teine, mine võta kinni, missugune kõige sündsam oleks. Seal Poti Peetri tütar ilus sirge kui osi. Alutare Hansul jälle madal ja tasane; ei näita suurem asigi, aga hakka aga vaatama, näe, õige ilusad ilmad teisel. Kirsi Jaagu Viiu on küll tore, aga temale ta tuleks küll. Kassi Hansu Miina on küll õige väiksekene, aga kärme ja käbe nagu nirk, ja vaata aga vaata, õige kena naise saaks teisest! Kui nüüd üks niisugune nendest, kas Poti Leena, Kirsi Viiu, Kassi Hansu Miina või Alutare Hansu Eeva tema armas kena naisukene oleks, kergelt, valge põll ees, kambris tiperdaks, talle pai teeks ja ütleks: Mihkel, tule sööma! ja kui põrandal väikesed punapõselised ja käharpealised pattjalad kilkasid – oi, küll see oleks kena! Jaa, aga missugune nüüd nendest võtta – õieti ütelda, ta võtaks neid kõiki, aga kui ta üksikult hakkab arvama, ei siis ta nagu mitte ühtainust nendest ei tahaks.

Ütelgu veel keegi, et Mihkel hädas ei ole. Nõnda ja nõnda mõtles Mihkel rangirinnust kinni tõmmates, kuhu juurde ka jalga abiks vaja oli. Siis pani ta villasest lõngast kootud plettohjad peale ja hobusele kurinad kaela. Need kaks asja ei tohi isegi jõukamal vabadik-peiul puududa, saadik siis perepojal.

Siis astus ta kambri, et kapist veel uus kaelarätt kaela, tuhkrunahkne kübar pä.he ja hall kraega kasukas selga panna – punane vöö litris otsadega sinna peale, siis on kosilane korras.

Isa istus laua taga, prill nina peal, piibel ees ja mõlemad käed selle peal, ning luges. Kui nii tähtjas asi on toimetada, nagu poeg kosja saata, siis teeb jumalasõna salmikene ennemini head kui halba. Ema istus teisel pool lauda, sõrm suu ääres, tunnistus, et ta mõtles.

«Oota, ma aitan sul kaelarätti seada – pane sõlm nii – nii,» ütles ema üles tõustes ja aitas kaelarätti seada. Vahest jäi tütarlaps just selle kaelaräti sõlme külge.

Viimaks oli kosilane ka ise rakkes.

Ema oli vait. Isa laskis silmad korra prillidega majas ringi käia ja luges edasi.

«Aga kuhu sa nüüd lähed?» küsis ema rahutu erutusega.

«Ei. – tea isegi,» kostis Mihkel häbelikult.

Isa köhatas, lõi piibli kokku ja hakkas piipu seadma. «Kuidas sa siis ei tea?» noomis ema.

«No, vai tüdrukuid puudus!» salvas isamees, arvata kolmekümne-aastane üleaia perepoeg Andres, kellel suur tutuga kübar peas oli ja piitsa käes keerutas. «Neid tühje on igas kohas küllalt,» kinnitas ta veel kord.

«Mine aga verista ühe kõrv ära, oli kes on,» arvas kasutütar Leena vokki seisma jättes; ise ohkas ta nii salakesi, et ta ka isegi seda ei oleks uskunud, et ta ohkas.

«Poeg,» algas isa, kes, nagu näha, kõik aeg oli mõelnud ja käsipõsekil Mihkli otsa vahtis, «poeg, minu isa ütles minule, kui mina sinu emale kosja läksin: rikkast paigast osta hobune, vaesest võta naine.»

«Sealt perest, kus suur puuriit õues, sinna mine jooma, kus suur puuriit ja rammus koer, naist otsima,» lisas ema juurde, «seal on hoolikad ja jõukad inimesed.»

Mihkel naer atas.

Emal oli täna tähtsam silmapiik elus. Heameel, lugupidamine ja armastus oli ta näol ja selles pilgus, mis ta aeg-ajalt poja peale heitis. Tema emauhkus, rõõm ja trööst oli ta, tema ainus poeg. Ta mõtles nüüd, kuidas ta tema pärast nii palju hoolitsenud, kuidas ta teda kiigutades ööd läbi valvanud, lambike sängi sambal, küll mähkmeid kuivatanud, küll äio-äio laulnud, kisa põhjusi otsinud, ja kui see ei aidanud, kisavõtjatelt abi otsinud – kuidas ta teda käima õpetanud, talle «linnukese muret» lugenud, teda kooli, leeri ja lauale saatnud – kuidas ta kõike seda teinud. Ja nüüd astus ta sellele teele minema, kus, nagu üteldakse, laps oma isa ja ema maha jätab ja oma naise poole hoiab. Kes teab, kes see on, keda majasse tuuakse, ja kuidas ta on. Kas ta nendega, kas nemad temaga rahul on, ja kõige rohkem, kas poeg ise hea naise saab. Kõike seda mõtles ema sel silmapilgul ja õnnega, mis ta kosjamineku üle tundis, oli ka oma osa muret koos kanda. Ta pani käe isa kaela ümber, ja kui Mihkel nende õpetuse peale naeratas, ütles ta:

«Ära naera ühtigi, pojakene. Mina olen küll vana inimene ja rumal, ehk nüüd küll noorsugu tark on ja raamatuid ja seetoneid loeb, kamasseridega käib ja kriiksu kinga sisse laseb panna, aga ma ütlen seda, mis ise ilmas olen näinud. Nüüd ei kõneldagi enam muust kui raamatutest, seetonitest ja patsitikatest – »

«Patsillustest,» parandas isa.

« – või patsillustest, aga näe, nüüd lähed naist võtma, ei seeton ütle, keda võtta. Vaata, poeg. Kui sa halvaga kokku juhtud, ega ta nael tubakat ei ole, et ta ikka ära tarvitad, olgu ta nii halb kui on; ei ole hobuseks, et ära müüd, kui peru on; sina oled temaga eluks ajaks kokku pandud. Ära tee sellepärast ülepeakaela. Kui kosja lähed ja peresse astud, vaata kõige esiti, kas luuda nurgas näha on; aja ta nagu kogemata maha ja vaata, kes ta ära võtab. See tüdruk naiseks ei kõlba, kes luua jalaga kõrvale lükkab ja ise edasi läheb. Kuula, kas ka teenijad pererahvale sekka räägivad ja kuidas nad räägivad. Kus nad liig julged on, seal ei mõisteta maja pidada, kus nad tummalt vaikivad, seal on pererahvas liig tore ja teenijate vastu südameta. Vaata ka, kas peretütrel king lapiti jala all või ilusti ümber jala; lohak ei kohenda riideid. Vaata, kui peretütrel niit sassi läheb, kas ta tema rips-raps katki tõmbab või ta kannatlikult lahti harutab. Kui juttu aetakse, vaata, kas peretütar üksi ja teistest üle tahab kõnelda; edevad teevad nii, mõistlikud räägivad, kui kord tuleb. Vaata, kas peretütar poiste juurde jääb, kui teile süüa tehakse, või ise usinasti kaasa aitab. Ära võta seda, kes koolis kõige targem tahtis olla, ja tuleta meelde, kus kohas kirikus keegi istub. Edevad tükivad ette, tossikesed teiste selja taha, aga kes sinna istub, kus parajasti palk olemas, see on otsekohene inimene. Ära võta seda, kes kirikus üksisilmi maha vahib, see on liig tossukene, aga ka mitte seda, kelle silmad poiste peal seisavadki. Parajat igas asjas. Kes poissi ei näe, ei näe ka tööd teha; kes üksi poissi näeb, sellest ei saa naist kellelegi. Ära vaata üksi ilu peale, ilu ei kallata katla, aga ära võta ka tuleharki. Ära võta üksi rikkuse pärast naist – naise rikkus on lühike, aga etteheitmine eluaegne. See on minu nõu. Võta, keda tahad; võta üks ära, olgu ta kes tahes, aga võta viks tubli inimene.» Mihkel sügas kõrvatagust ja sõitis isamehega minema. —

Aia talu oli üks jõukamatest külas. Et nüüd Mihkel kosja sõitis, siis pidi see teadagi kõigile naabritele tähtjas olema, keda ta võttis. Ka Aia vanad ise tundsid selle silmapilgu tähtsust. Nad vaatasid üksteise otsa, mis nii palju tähendas kui: Aiale tulevad suured ajad, suured ajad, suured saajad. Tõepoolest, suured pidid pulmad olema, veel suuremad kui Pihlaka Pärt mullu oma pojale tegi, etle, mispoolest oli Pärt neist rikkam? Mitte kuidagi. Aga vanade tänane peamurdmine oli esiteks ikka see, kes nende tulevane minia võis olla. Et ta laitmata vanemate laps pidi olema, see oli muidugi esimene peatingimine. Aia omad ütlesid küll, kui Mihkel kosja läks: «Ära vaata rikkuse peale,» ise olid nad aga sealjuures mõelnud; no, rikkam oleks ometigi parem. Seda juba sellepärast, et neil sellest valla rahva ees suurem au oleks. Õieti ei olnud siin rikkuse ja rikkuse vahel küll mitte palju vahet. Kõik Veola valla talunikud olid veel rentnikud, aga näe, ühte kiideti rikkaks ja ta tütart ihaldati, teist ei. Vahe oli see, et rikka talu tütar kaks lehma kaasa sai, vaese oma ühe, või mõnele utt või oinas veel rohkem anti. Siiski helises ühe rikkus.

Aia vanad arvasid järele. Nad olid ju kuuskümmend, Mihkel kakskümmend aastat vana. Oleks tal veel natukene varagi naist võtta, aga saab naise, seisab poiss pühapäeviti paremini kodus. Jääb ka mõni kopik küll see kari peale paneb. Ja nad on vanad, töötegijaid just hädasti tarvis.

Teisi lapsi neil enam ei olnud kui Mihkel. Leena oli, aga see oli kasutütar. Oli neile natukene kaugelt sugulane. Ta vanemad olid varakult ära surnud. Lapsele ei olnud muud varandust jäänud kui üks hõbetaalritega sukk, aga see sukk oli hõberublatükke täis … Aga ei sukast, Leena vanematest ega Leena lapsepõlvest ei räägitud Aia peres ilmas midagi, mitte kunagi. Kui keegi jutuga selle peale tuli, siis tegid Aia vanemad teist juttu, – kas ilmast, viljakasvust või millestki muust.

Leena kasvas kui kõrkjas. Ei uskunud kasuvanemad isegi, et väikesest tütarlapse-lallikesest nii kena neiu pidi sirguma – neiu kui orav terane, paled muudkui punetasid aina. Ja silmad olid tal nagu rõngad, ütlesid nad. Aga keegi tal kosjas ei käinud, et ta vaenelaps oli.

Ei tea, kas üksi sellepärast?

Kui nad veel väikesed olid, Mihkel ja Leena, siis oli nendel kaklust ja vanematel kohtumõistmist küllalt. Kord kaebas Leena emale, et Mihkel tema pudi ära söönud, kord Mihkel jälle, et Leena teda löönud. Mihkel oli poisikesena natukene aeglane, Leena aga kärme ja terane kui välk ja peksis tõepoolest palju suurema kasuvenna läbi, kui seda tarvis oli. Koolis käisid nad kui õde-venda kunagi, sõid ühest leivakotist ja kasuveli aitas kasuõele poiste seast «meest», kasuõde kasuveljele «naist» valida. Mäng nõnda nõudis. Pärast, kui nad ju leeritud ja täisinimesed olid, siis tuli muidugi iseaeg. Mine võta kinni, kuidas Leena Mihklit häbenema hakkas, mine saa aru, kuidas Mihkel Leena vastu araks läks. Mine võta kinni!

Vanad istusid praegugi veel laua ääres ja mõtlesid kõiki neid asju järele. Leena oli oma voki eemale tõmmanud, sinna kohta, kuhu lambivari heitis, ajas korrati vokki ümber, korrati toetas vokikäsipuu najale ja mõtles.

Perenaine istus Leena vastu. Tuli see sellest, et ta vastu istus, tuli talle vahest hõberubladega sukk meelde ta müksas peremehele külge ja sosistas talle salakesi kõrva sisse:

«Ega tal vahest oleks vaja olnudki, sel Mihklil omast majast välja minna, kui – »

«Ah, lase olla,» vastas peremees, köhatas ja vaatas vargsi Leena poole.

Leena toetas voki käsipuu najale.

«Leena, mis sul täna õhtul viga on?» küsis kasuema. «Mu pea valutab,» vastas Leena ja hakkas vurinal ketrama.

«Heida siis pikali, kui pea valutab.»

Ta heitis pikali, kuidas kästi Ta jäi magama ja nägi unes, et ta Mihklile ühe musu andis, ja kui ta palaval ihul ärkas, tulid talle pisarad silmi.

2. KUHU TA LÄKS?

Veel suuremas hädas, kui Mihkel minnes, olid naabrid, kes küsisid, kuhu ta läks. Jah, kuhu ta läks? Üks oli kurinaid kuulnud, teine õuest väljasõitu näinud, kolmas kuulnud, et Hansu Andres Aiale läinud ja pühapäeva-riided selga pannud – see ikka midagi tähendas. Kui üks noor perepoeg kosjakingi kannab, on naabritel terav aimamine; on aga naisevõtja rikas, on kihin-kahin seda suurem. Uks loodab õnne oma tütrele, teine sugulasele, kolmas, kellel kumbagi ei ole, tahaks vähemalt teada, kuhu seesugune hea suutäis kaldub. Ja veel need naised, need naised!

Võibla Annuse pererahvas istus tares peretule ümber. Peremees punus lehmalõõga, sulane parandas hobuseriistu, naised ketrasid. Võibla peres elas ka Plärälärä Leenu, oma rohke lora pärast nõnda nimetatud vanatüdruk. Leenu istus ahju peal ja sõi lusikaga kausist suppi, mida perenaine talle praegu oli andnud.

Karjapoiss tuli õuest ja ütles, et Aia õuest kaks meest pühapäeva-riides, täkuga, saaniga ja kurinatega välja sõitnud.

«Ehk Mihkel läks kosja,» ütles Leenu ja peatas süües. «Või, vist sinna!» arvasid naised. «Ta käis minev nädal linnas – ehk vist kosjaviina toomas.»

«Sellep seal täkku turgutati,» arvas peremees.

«Küll siis läks kosja,» üteldi mitmelt poolt.

Leenu pani lusika käest.

«Kuhu, kuhu? Või ikka kosja? Jajah, näe, läks kosja. Ei tea, kas Mäe Mihkli Maiele? Või Puskari Anule? No kuhu ta ometi pidi minema? Vist Kirsi Viiule, kuhu siis mujale. Viiul suur kirst riideid täis: kolm kasukat, viisteistkümmend seelikut, kakskümmend paari kindaid – näe tuli tahab nuusata kolmkümmend meeste särki – riitsika-raiped oma kisaga või läks koguni Raismiku Leenule. Seda üteldakse, ei kuulvat madalast – või, no kuhu ta ometi läks?»

Ja Leenul tuli meelde, et tal homme Kõgedi külasse Jalaka perenaise lõnga tarvis minna ära viima. Kui ta nüüd ei tea ütelda, kuhu Mihkel kosja läks, siis ei ole tal peale Ohela Peetri hobuse otsasaamise mitte ühte uudist enam kõnelda.

Leenule ei maitsenud enam toit ega ahjupealne. Ta kobis enesele vana kasuka selga ja läks Aia peresse puhtele.

Tükk aega pärast Mihkli ärasõitu lipsaski Leenu Aia omade kambri. Ta jäi ukse kõrvale seisma ja pistis käed kasuka siilu alla.

«Teie ka, siittalu rahvas.»

«Tere, jumalime. Eks aja tahapoole.»

«Vai ei saa.»

«No mis siis kuulub?» küsis peremees.

«Keda, nõndasama.»

«Toeta ikka ka puu peale,» käskis perenaine.

«Vai ei saa alati istuda,» vastas Leenu, istus aga nüüd pakutud istmele.

«Tulin vaatama, kas teie naistel ju kedrus otsas on,» algas Leenu toas ringi vaadates. Kui selle peale keegi vastust ei andnud, küsis ta nagu kogemata:

«Teie Mihklit ei olegi kodus?»

«Sõitis natukeseks välja.»

«Eks ta ole. Noortemeeste asi, kes teab kuhu läks.»

«Mis teie naised teevad?» tegi perenaine teist juttu.

«Nõndasama. Perenaine ketrab villu, tüdruk vantsib takku. Laisk tüdruk. Magab rohkem kui näppusid liigutab. Kuhu Mihkel läks?»

«Läks natukeseks välja.»

«Vai välja. Ei tea kui kaugele. Kus Leena on?»

Peremees, kes juba tüdinenud oli, läks heitis sängi pikali.

«Leena ütles pea valutavat, läks magama,» vastas perenaine, kes tülikast võõrast mitte ka nõnda kergesti lahti ei pääsenud.

«Tütarlapse asi, eks valuta ka vahest peagi. Pällu Miina olla Kaabu Peetri kihlad tagasi viinud, kas olete kuulnud? Või, mis ilusad teki lõngad teil! Ohela Peetri hobune olla mineval öösel otsa saanud. Kas linikud juba valmis? Või olemata. Juudi Juhanile tahetavat kevadel oksjoni teha, ei jõudvat võlga jäänud renti ära maksta. Perenaine, kas annad mulle matikese tangu, ma teen suil lõikusepäeva?»

Sel kombel podras Leenu veel tükk aega edasi, aga nähes, et ta Mihkli sõidust ometigi otsa kätte ei saanud, läks ta viimaks minema.

Kodus rääkis ta, et Mihkel Kirsi Viiule kosja läinud ja Leena selle südamevaluga, et teda ei võetavat, silmad peast välja tahtnud nutta ja ei tea kuhu ära jooksnud. Kirsi Viiu muidugi aga Mihklile ei tulevat, tal olla ju rikkamaid.