Eduard Bornhöhe - Teekond Õhtu-Euroopasse

Eduard Bornhöhe

Teekond Õhtu-Euroopasse

TEEKOND ÕHTU-EUROOPASSE

Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupäraline on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve oma reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada ja kirjutada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. «Oi-oi, Jütsike,» ütleb külavader lugedes pojale, «millal sina nii targaks saad?» Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on.

Niisuguste reisikirjanikkude mõtted lennaku küll kotkatiivul, aga õige reisikirjeldus jääb sealjuures siiski haudumata munaks.

Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja, tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta. Ma ei salga ka mitte, et mõistlikud eesti kirjanikud sedasama ammu enne mind on teinud.

Ma sõitsin mineva märtsikuu hakatuses Tallinnast väljamaale. Reisipaun oli mul kerge ja süda ka kerge. Ma armastan oma va Tallinna küll, aga mul on siiski igakord rõõmus meel, kui ma tema kitsaid uulitsaid ja kitsaid eluseadusi mõneks ajaks jälle seljataha võin jätta.

Raudtee on vabariigi pilt. Siin on raha kuningas. Kel raha on, see võib ennast siin pehmete patjade peal üksinda õõtsutada ja haigutada, kel aga enam peas kui pungas tagavara on, see istub kõva pingi peale inimeste hulka ja leiab, kui tahab, ikka ajaviidet. Ma olen igas klassis sõitu katsunud, aga kõige rutem on mul ikka kolmandas klassis aeg mööda läinud. Meie maal peab neljanda klassi puudumise ja kõvade seisuslike vaheseinte pärast veel mõnigi haritud inimene sõitu kolmandas klassis häbiasjaks. Mis seal parata? Kõik ei mõtle nõnda kui üks halli peaga Eestimaa kirikuõpetaja, kes teises klassis Peterburi sõitis, kolmandas klassis tagasi tuli ja mulle peale seda kurtis, tema pidada oma laste ees häbenema, et ta nende pärandusest viis rubla ilmaasjata olla ära raisanud. Meie mõisnikud ei tõsta Baltia piirides oma jalgagi kolmandasse klassi. Üks noor ametnik von H., kes mind Tallinna vaksalis kolmandasse klassi nägi astuvat, ei julgenud sel puhul minu teretamistki vastu võtta. Tema sõitis muidugi esimeses klassis. Aga teisel pool Gatsinat nägin ma sedasama härrakest juba teisest klassist välja astuvat, ja kui ma hiljem kord kogemata teisel pool Berliini ühe väikese Hannoveri linna vaksalis juhtusin olema, kes vaatas siis parajasti neljanda klassi kitsast aknakesest välja? – von N.!

«Kuidas käsi käib?» küsisin mina kolmanda klassi reisija toredusega.

«Väga hästi,» oli vastus. «Mina uurin siinsete inimeste elukorda.»

Igav on küll talvine raudteesõit läbi Eestimaa. Taevas külma ja halli, maa külma ja valge katte all. Ei elu ega liikumist kusagil. Sa sulatad oma hingeõhuga jääkatte aknaruudu pealt niikaugele ära, et vähe õue võid vaadata. Aga seal ei puutu midagi su silma, mis vaimu ärksaks suudaks teha. Sa vaatad ilma mõtlemata valge ja halli tühjuse sisse. Aegamööda läheb süda kurvaks, silmad hakkavad valutama ja viimaks katab kerge jääkord su vaatamise-augu jälle kinni. Oled sa üksi, siis langed sa selle peale kurblikesse mõtetesse ja jääd viimaks tukkuma. Aga kui vagun rahvast täis on, siis ei saa tusk kaua kesta. Pea hakkab üks lõõtspilli kääksutama, mõni teine müristab määratu häälepaisutamisega ühe naljaka loo kõikide kaasreisijate kõrvu, kolmas tõmbab viinapudeli taskust ja pakub tervele maailmale juua, kuni pudel tühi ja meeled ümberringi üpris rõõmsad on.

Varssavi raudtee peal olen ma nii sagedasti sõitnud, et mul nõnda-ütelda peaaegu iga pakk tuttav on. Kolmanda klassi sõitjatel ei ole siin mitte igakord paradiisi-elu. Ümberkaudse maa vaesus või korratu olek on pea iga vaguni pingi peal istumas. Maarahvas on enamasti lahjat, haiglast nägu, mõni talupoeg või lahtilastud soldat ei ole muud kui paljas kondi ja kaltsude kogu, paras hernepõldude kaunistus. Ma ei tea, millest see rahvas ennast kodus toidab, aga nende reisipealne toit ei näita muud olevat kui leib ja sibulad. Nad hammustavad sibulat leiva kõrvale, otsekui meie leiba liha kõrvale maitseme. Seesama on ka siinsete arvurikaste juutide toit, ja kui nüüd mõni vagun niisuguseid maiasmokki täis on, siis võib lugeja kergesti arvata, et selle õhu ja lilleaia lõhna vahel vaks vahet on. Ma olen siin mõnikord häda pärast teise klassi pidanud põgenema, sest et lämmatus ja minestus korraga peale tikkusid. Oma halvast olekust hoolimata on see rahvas siiski alati rõõmsa meelega, alati valmis lõõtspilli mängima, laulma ja tantsima.

Vilno linnas jäin nõndanimetatud «Mõisnikkude võõrastemajas» («Дворянская гостиница») öömajale. Ma arvasin selle nime järgi vähe puhtamat elukohta leidvat, kui seda muidu Poola- ja Leedumaal leida on, eksisin aga üsna vägevasti. Trepikoja ja uulitsa musta vahel oli aga see ainuke vahe, et uulitsal parem õhk oli. Tuba oli külm ja voodi looduseuurijale mõnus tööpõld. Poolamaal, kus mõnede mõisnikkude lapsed palja jalu lippavad, sest et vanemad tööd hoopis enam kui nälga vihkavad, võib nimetatud võõrastemaja oma nime auga kanda, aga meie maal ei oleks ta muud kui rumal nali ehk päris teotus.

Mul oli enne Vilno linnas palju tuttavaid sakslasi olnud. Teisel päeval läksin mõnda nendest taga otsima, aga nende mõne aasta sees, mis ma Vilnos ep olnud käinud, oli siin mõnigi asi ennast muutnud. Venemaa uued seadused väljamaa alamate kohta olid mitu meest siit kodumaale peletanud, teised olid mujale Venemaale läinud ja paar raudteeametnikku, keda ma veel leidsin, ütlesid, et iseäranis siinsete Saksa alamate käekäik ikka halvemaks ähvardavat minna.

Mina kõndisin selle peale nii sügavates mõtetes edasi, et Vilno linna püha väravat tähelegi ei pannud, mille all igamees mütsi maha peab võtma.

«Kübar maha!» mürises korraga mu kõrvu.

Ma tõstsin kohkudes pead. Lihtlabane leedu talumees, peaaegu sandi riides, seisis mu ees ja kortsutas valkjate karvadega kaetud kulmu. Minul oli juba vihane sõna keele peal, aga enne ütlemist sain aru, kus ma olin, ja täitsin siis ka ilma tõrkumata talumehe nõudmise. Selle peale läks vanamees jälle tasaselt oma teed edasi. Nii on alalhoidja talurahva loomus. Ta on valmis igal pool haritud seltsi rahva ees selga painutama, aga kui sa tema pikast ajast pühendatud pruukide ehk koguni tema usu külge puutud, siis ta ei mõista nalja.

Vilno linna koht on imeilus. Kes suve ajal vaevaks võtab kõrge ja järskliku mäe otsa ronida, mille jalal linn seisab, selle silma ees laotab ennast lõpmata mägede vald laiali. Mägede harjasid katab tore mets ja orgudes haljendavad rohelised aasad. Otse vaataja all särab suur ja uhke linn oma mitmekarvaliste majade ja sirgete tornidega. Vilia jõgi kohiseb paksude puude varjus ja kaob pea mägede vahele ära. Kaugemad kingud sinavad läbi kerge uduloori ja äratavad igatsust ka neid selge silmaga näha. Minu arvamise järgi ei suuda Euroopa-Venemaa linnadest – millest ma peale saja oma silmaga olen näinud – peaaegu ükski ilurikkuse poolest Vilno linnaga võistelda.

Peale lõunat sõitsin Saksamaa raja poole edasi. Kraadilaiuse vahe Eestimaa kohta oli juba selgesti tunda. Ilm oli ilus ja soe. Peterburi ümberkaudu kattis veel jalapaksune lumi maad, aga siin oli paljas maapind juba mitmes kohas näha. Õhtu poolt puhus soe tuuleõhk. Esimene kevade aimamine pani mu südame paisuma. Lugeja, sa tunned omast käest ammugi kevade esimest rõõmu, tema imelikku värskust ja elustavat väge. Ta ei tule kodumaal mitte ühekorraga kui ootamatu võõras, vaid ammu teatud ajal ja saadab pealegi mitmed käskjalad ette. Aga tee peal langeb ta äkitselt otsekui taevast rändaja kaela. Ma astusin otsekui ühe sammuga lumehangede vahelt kevadise vainu peale. Eile lõgistasin külmetanud akna taga hambaid ja täna lehvitas õrn kevadine õhuke mulle vastu. Niisugune muudatus paneb vere rõõmsalt kihisema, kutistab iga soonekest magusa tundmusega ja täidab kõige nukramat meelt uue julgusega.

Kovno linnast saadik sain ühe lühikese näo ja väga elava vaimuga lätlase naabriks.

Tema-mehike rääkis kolme tunni ajaga terve raamatu oma hinge pealt ära. Muude asjade seas tõstis ta lätlasi eestlaste kõrval taevasse. Mina vaidlesin vastu.

«Mina ei pea sest rahvast ka sugugi lugu,» ütles korraga meie selja taga üks jäme hääl kanges saksa murdes. Meie pöörasime pead lipsti ümber ja leidsime, et ütleja üks väga paksu näo ja punnis silmadega isand oli.

«Missugusest rahvast teie ei pea lugu?» küsisin mina. «Eestlastest.»

«Kust te siis seda rahvast tunnete?»

«Oh, ma olen neid Pihkvas viinavooridega küllalt näinud. Nad on alati joobnud ja peksavad üksteist siniseks ja punaseks. Hirmus ropp rahvas, jumala eest! – Ja nende keel on nii inetu, et hullemat enam ei või olla. Ma mäletan veel ühte sõna, mis nad sagedasti tarvitasid: «Kurat! Kurat!» See on ju päris varese keel. Päh!»

Lätlane kilkas rõõmu pärast.

«Kuidas teie julgete mõne joobnud viinavedaja järgi tervet rahvast määrata ja terve maailma ees laimata?» hüüdsin mina pahameelega.

«Aga kuidas teie siis julgete sedaviisi minu peale karjuda?»

«Kui te sugugi rahvast ei tunne …»

«Vait!»

«Teie olete üks jahupea!»

«Ma viskan teid aknast välja!»

«Katsuge, teie …»

Sel silmapilgul sõitis rong Veržbolovo, Venemaa viimase linna vaksali ette.

Venemaa viimase linna Veržbolovo ja Saksamaa esimese linna Eydtkuhneni vahel on vähe maad. Mõlema linna viimased majad seisavad peaaegu sein seina vastu, aga seal vahel seisab paar posti, mis neid linnakesi otsekui pilvekõrguse müüriga teineteisest lahutab. Nende postide vahelt ei pääse õigusega keegi läbi, kes mitte enne mitme kohtu ja komisjoni ukse peale ei ole koputanud ja igast kohtust ega komisjonist natuke kergema rahapungaga välja ei ole tulnud. Väljamaa pass esimese poole aasta peale tuli mul Venemaal kõigest kõike umbes 10 rubla maksma. Selle eest oli ta siis aga ka täiesti õiges korras. Mul ei tulnud raja peal mingisugust takistust ette. Teistmoodi oli lugu ühe noore iisraeli sugu kaupmehega, kes Moskvast tulles oma passi mitte sealse Saksa konsuli läbi ep olnud kinnitada lasknud. Tema käest nõuti, et ta 80 versta tagasi Kovnosse, sealse Saksa konsuli juurde peaks sõitma. Ta vaenekene jooksis Veržbolovo vaksalis meeleäraheitmisega ühest nurgast teise, vehkles kõikide liikmetega, millega inimene vehelda võib, ja karjus ühtelugu: «See on ju üks häbematu ajaraiskamine! Ma kaotan ju selle läbi tuhat rubla! Jumala eest, ma kaotan kaks tuhat, viis tuhat, kümme tuhat rubla! Oh, oh, oh!» Minul läks ta vaesekese pärast juba meel üsna haledaks. Aga Eydtkuhneni vaksalis sain ma sellesama mehega jälle kokku. Siin oli tema nägu juba nii lahke kui Kaananimaa taevas.

«Noh, kuidas teie üle raja pääsesite?» küsisin mina kange imestusega.

Iisraelimees ajas kõhu õieli, pilgutas ärarääkimata kavala näoga silmi, tähendas oma suure sõrmega pisikese otsaesise peale ja vastas toredasti:

«Miks ma ei saa üle raja? Kui mul on raha, siis mina saab taevagi.»

Ja-jah, mõtlesin mina omas meeles, inimene läheb iga päevaga targemaks!

Ma tunnen inimesi, kes ennast kiidavad, et nad üle raja on pääsenud, ilma et neil muud reisipassi oleks olnud kui viiekopikaline vasetükk.

Saksamaa tolliametnikud olid nii mõistlikud, et minu pisukest reisikohvrit ei hakanudki lahti tegema, mille sees nad ka muud ep oleks imestada leidnud kui eesti pesunaiste kõrget kunsti. Vene tolliametnikud on läbiotsimises natuke käredamad. Üks Saksamaa koolipreili, kes paari aasta eest Venemaale reisis, äratas selle läbi tolliametnikkude uudisahnust, et ta looduse poolest üliväga kõrge rinnaga näitas ehitud olevat. Looduse üleliigne heldus, mis muidu üsna kohane oleks olnud, ei teinud seekord preilile sugugi rõõmu, sest uudisahned ametnikud ei häbenenud oma teravat nina sinna sisse pista, kuhupoole muu häbelik meesterahvas vaevalt silma pilgutada julgeb. Vaene preili sai teiste naisterahvaste hoole alla antud ja seal leiti siis, et õrnemat sugu inimeste rind mitte igakord heldusest ja armastusest täis ei ole, vaid vahel ka kalleist ehteist pakitada võib, mille peal kõrge tollimaks seisab.

Tund aega sai Eydtkuhnenis ära viidetud ja siis sõitsin Saksamaa kitsama raudtee roobaste peal edasi Berliini poole. Hommikupoolne Saksamaa oli mulle juba ammugi tuttav, ja et öö juba käes oli, siis oli minu esimene mure vagunis parajat magamisplatsi leida. Mu hea õnn juhatas mind parajal ajal sellesama juudi kaupmehega kokku, kes oma sügava maailmatundmise läbi ilma konsuli abita üle raja oli pääsenud. Saksamaal on kolmanda klassi vagunid enamasti vaheseinte läbi mitmesse jakku jaotatud, kuhu igaühe sisse kaheksa inimest mahub. Meie astusime kahekesi ühe niisuguse jao või kupee sisse. Juut tõmbas ukse kärmesti kinni ja ütles kindla sõnaga:

«Seie ei piaseb enam kellegi jalg sisse.»

«Kuidas nii?» küsisin mina.

«Teie andke pool marka (25 kopikat), mina annab ka pool marka – ja seia ei piaseb enam kellegi jalg sisse tervel ööl.»

«Kas siis Saksamaa ametnikkude õiglane meel ka raha eest peaks müüa olema?» hüüdsin mina imestusega.

Juut ei vastanud midagi, muudkui naeratas aga poolarmulikult ja poolpilklikult ning hakkas läbi akna ühe konduktoriga sosistama.

Meie kupee oli soe ja puhas, põrand pealegi punutud matiga kaetud. Meie heitsime pikkade pinkide peale maha. Juut tõotas silmapilk magama jääda. Mul ei tulnud und peale, aga üks imelik hea, rahutu ja ongus tundmine täitis mu hinge. Vagun vuras tulise kiirusega, aga siiski vagaselt, ilma tõukamata edasi. Õues kattis pilkane pime maad. Vahetevahel vilkus mõni tuli akendest mööda. Mina jäin mõtetesse ja vahtisin kaua aega üksisilmi vaguni lae peale. Viimaks langesid mu silmad kinni. Ma ootasin rõõmuga magusat und tulevat, aga ta pettis mind, nagu ta mind raudtee peal alati on petnud. Ma lõin silmad viie minuti pärast jälle lahti, pöörasin pea juudi poole ja – ehmatasin väheke ka.

Tema süsimustad silmaterad hiilgasid läbi tumeda valguse ja vaatasid teravasti, luurivalt otse minu näo peale.

«Teie lubasite ju terve öö otsekui kott magada,» ütlesin mina.

«Kuda ma võib magada, kui ma oleb võera inimesega üksipäine kupees ja võib-olla võeral inimesel on nuga ja püstol taskus.»

«Kas teie siis arvate, et mina mõni raudteeröövel olen?»

«Mina ei arvab midagi, aga poolteise aasta eest istusid niisamasuguses kupees, võib-olla sessamas kupees, kaks reisijat, üks vana reisija ja üks noor reisija. Konduktor nägi noort reisijat Insterburgis välja astuvat, tegi kupee-ukse lahti ja nägi vana reisija suure kasuka sees rahulisti magavat. Ta tegi Königsbergis jälle ukse lahti ja vana reisija magas ikka veel oma kasuka sees. Aga kui ta silmad maha lõi, siis ta nägi, et vereoja uksest välja sirises. Siis alles tuli välja, et kasuka sees mitte vana reisija ei istunud, vaid noor reisija, kelle vana reisija Eydtkuhneni ja Insterburgi vahel oli ära tapnud, poolpaljaks teinud ja kasuka sisse mässinud. Mõrtsukast ei oleb kellegi silm enam näinud. Teie võib küll aus mees, kallis mees olla, aga teie võib ka seesama mõrtsukas olla ja sellepärast mina ütleb küll, et ma magab, aga ma ei magab mitte.»