Jaak Järv - Ristitütar Страница 2

„Terwitatud Maria, täis armu; Issand olgu sinuga, sa õnnistatud naeste seas!” luges Toots wõrinal.

„Teine,” käskis munk. Toots luges niisama.

„Püha Maria, Jumala sünnitaja, palu meie patuste eest!”

„Õiged mõlemad,” tähendas munk, „aga õpeta neid ka teistele ja oma weikesele tütrele.” Ise waatas ta teraselt lapsukese pääle, kes kurwal näol haige ema wiletsa sängi ees istus. „Mis armas laps! Sa pead teda hästi kaswatama. Temast peaks Maria õde, nonn, kaswatatama. Kas sa ei taha teda Tallinna nonnekloostrisse anda?”

„Mis mina tean, kallis, auulik wend,” wabandas Toots. „Ristiisa ise olla ikka lubanud tema eest hoolitseda, eks saab näha, mis ta teeb. Minust küll saa ühtegi. Ma ep tohi mõeldagi niisuguste asjade pääle.”

„Ah ristiisa olla lubanud?” küsis munk teraselt, aga tasa ja ise waatas haige poole. Ta tahtis tähele panna, kas see wahest unest üles pole ärkanud. „Sa tunned tema ristiisa?”

„Miks ep tunne,” kostis Toots, „olin paari aasta eest ise tema juures wahimeheks ja Ruuta oli lambatüdrukuks.”

„Armastas ta ka oma ristilast?”

„Mis mina waene, kallid herrad wennad, sellest tean ütelda. Enamaks ikka pidas, kui teist oma rahwa lapsi. Ega ta laita saks ole, mõnikord aga äkilise meelega.”

„Kas tal muid niisugusid ristilapsi weel peaks olema?”

„Eks ikka ole.”

„Enesel on tal ka wist lapsi?”

„On ikka.”

„Kui palju!”

„Üks poeg.”

„Käib ta ka kirikus?”

„Eks ikka käi.”

„Kudas su kena lapsukese nimi on?”

„Meie kutsume Madliks, aga mõisas taheti teist Madalleenaks kutsuda. Minu arust oleks see kui sõimunimi. Eks igaüks näe muidugi, et ta madal ja weike on, ta jo alles noor. Meie hüüame ikka Madliks. Madlike, tule siia, anna sakste käele suud.”

Madlike tuli ja andis. Mõlemad mungad waatasiwad teraselt ta silma. Neile näitas Madlike iseäranis armas olema. Nad ei raatsinud pilku ta päält ära pöörata. „Wõi niisugune laps,” ütles teine kloostriwend. „Ja, ja, armas laps, sinul peaksiwad ilusamad päewad ees olema, kui selles majas neid leida on. Püha neitsi wõtku sind oma hoole alla.”

„Jah” ütles Madlike, „püha neitsi tahab mind hoida. Ma nägin eile ööse unes, ta tuli meile ja andis emale rohtu ja mulle andis ilusa, ilusa risti. Kas eit saab terweks?”

„Jah, püha neitsi saab teda aitama ja tema terweks tegema,” kostis munk.

Siis keeras ta jutu jälle rahwa usuliku elu pääle ja päris, kas tulla siin rahwa seas ka laulatamata abielusi palju ette, kas laulatamise asemel weel naisi rööwitawat, kas lapsi ristimata jäetawat, kas pagana jumalatele weel ohwrisi toodawat, kas kirikutes ja surnuaedadel pärast matukseid, ka weel sööma- ja joomapidusid peetawat jne. Toots kostis nende kõikide küsimiste pääle jah. Küll ei olla keegi neist pattudest enam üleüldiselt moodus, aga ette neid tulla, mõnda õige rohkeste. Tema, Toots, ise teada wanemaid, kes alla ja üle kümne aastasid lapsi olla wana pagana wiisi järele metsa maha matnud ja mõned neist lastest olnud ka ristimata. Niisama teada tema mehi, kes enestele wanal wiisil naese olla warastanud ja nendega ilma preestri lugemiseta elada, ja weel teisi mehi, kes eneste naesed olla ära wahetanud, nagu wanast wahel tehtud. Ohwrisi wiidawat wanadele jumalatele weel igal pool ja Risti usu Jumalat põlatawat.

Mungad raputasiwad pääd ja ütlesiwad: „See on kangekaelne rahwas. Ligi tuhat wiissada aastat on Issanda Jeesuse sündimisest mööda ja weel sünniwad siin püha Maarja maal niisugused pagana teod. Kangekaelne rahwas!”

Siis nõudsiwad nad Tootsi käest selgemalt järele, kes ja kus need inimesed olla ja elada, kelledest Toots tähendatud pagana tegusid teada. Toots juhatas neile niisugusid suure hulga.

„Aga kudas elab teie paater?” küsisiwad nad siis talumehelt edasi. „Kas ta peaks auusa elukombega mees olema?”

„Meie kirikusaksa arwate teie? Oi, sihukest ei ole enne siin kiriku pääl weel nähtud. Igaüks teab temast paha rääkida.”

„Ega ta majas naesterahwaid ei ela?”

Toots mühatas. „Noh, kus neid siis weel elab, kui mitte sääl. Tal on lapsigi.”

„Kus ta kaswatab oma lapsi?”

„Mis mina tean,” ütles Toots wabandlikult. „Mõned on ta enese juures kodus.”

„Ta enese juures kodus!” imestasiwad mungad. „Koguduse silma all!”

„Jah, koguduse silma all,” tõendas Toots. „Tema enese lapsed. Igaüks teab.”

Munkade imestus ja põlastus oli suur. „Oh kui häbemataks on sinu karja kaitsejad saanud, Issand! Kõige rojasemal wiisil teewad nad sinu seadmiste wastu. Kas nõnda õpetab ta eluga oma kogudust? Kas ta ei tea pääpiiskopi kanget keeldu, et paatrite majas naesterahwast olla ei tohi, olgu siis mõni nende ealine lühidalt sugulane? Lahti peab ta saama ametist ja ta lapsed kiriku pärisorjadeks surmani. Kui piiskopp Tallinnas meie kaebdust ei kuule, pääpiiskopp Riias saab seda kuulma.”

Munk oli äritusest punane ja ei pannud seepärast tähelegi, et siin sünnis ei olnud waimulikust mehest nõnda rääkida, sest selle seisuse liige oli ta jo ise ka. Nüüd tuli tal wähemalt see meelde, et haige uni tema kõne läbi wõiks rikutud saada ja ta hakas tasasemalt rääkima. Ta kirjutas Tootsi suust mitu inimest üles, kes kiriku paatri elu olu pidada tundma, kirjutas ka tema laste nimest ja nende emade nimest ja tõotas asja kõrgemate kiriku ülemate ette wiia. Enne lubas ta ka weel teisi asjaloo tundjaid kuulatada, keda Toots nimetanud.

Nüüd pakkus Toots oma külalistele süüa. Need wõtsiwad seda wastu ja muud nad oma pihtimise eest ka ei soowinud. Kui nad söönud, andsiwad Tootsile pihtitähekese, et nad tema naist Ruutat pihtinud, kraamisiwad siis oma asjad wankri pääle ja hakkasiwad minema. Ära minnes ütlesiwad Tootsile:

„Aga kui Jumal peaks sinu naese ära kutsuma, hoia et sa teda pagana wiisil ei mata, nagu seekord lapse olid matnud.”

„Ei, ei,” tõendas Toots, „teda ma nõnda matta ei taha. Mis ristiinimene ma oleksin, kui oma naest nõnda matta tahaksin.”

Mustad wennad läksiwad surnuaia poole jälle tagasi, et säält mööda lähemasse külasse minna ja sääl jutlusi pidada ja pihtimist toimetada, nagu nende amet oli. Ka tahtsiwad nad sääl mõnda nendest üles otsida, kelledest nad Tootsi läbi paganlikka asju kuulda saanud, et neid õpetada ja noomida. Aga nad ei saanud mitte õnnelikult sinna külasse. Kui nad kirikumõisast mööda läksiwad, tuli salk inimesi säält wälja ja hakkasiwad munkasid sajatama ja sõimama. Wiimaks wiskasiwad nad nende wankri ümber, altari jaod läksiwad kõik maha. Mungad mõistsiwad küll, kust see oli. Kiriku preester oli sajatajad saatnud ja nad üles kihutanud. Pahanduse ja häbiga läksiwad nad edasi, kui oma asjad oliwad üles korjanud.

Tükk aega pärast munkade äraminemist ärkas haige üles. Ta oli kaua maganud. Nüüd tundis ta enese sugu kergema olema. „Oh Jumal, kudas need mind oma küsimiste ja usutamistega waewasiwad,” ütles ta. „Ära tahtsiwad hinge wõtta. Ei jäta ega jäta.

Oh Jeesuke, Maarjake, awitage ise! Ei neist piinajatest saa midagi.”

„Ära ütle, Ruutake, santi sõna,” waigistas Toots. „Suured asjad abimehed nad küll ei näita olema; ei saanud oma hobuse jala nikastusegi wastu ohtu. Aga las neid Jumal näha. Ma hakkan nüüd ka arwama, et nende lugemisest üksi ühtegi ei tule. Miks jäid sa raskemaks, kui nad üksi sinu juures sees oliwad sind pihtimas ja mina wäljas pidin ootama? Aga kui ma sisse sain ja ise ka sinu pääle lugema hakkasin, siis sai sinuga paremaks. Ruutake, ma tahan ikka sinu eest lugeda ja paluda.”

Haige jäi uueste magama. Toots wõttis aega ja luges tema juures oma lugemisi ja Issa meiet ja ka esimest ja teist käsku. Neid kahte ta mõistis kah.

Surm ei tulnud. Haige sai aega mööda terweks. Tootsil oli sellest hää meel ja ta hakkas kindlamaste munkade ja iseenese lugemiste terwekstegemise wäe pääle uskuma.

Toots oli Kõõlukaela talus peremeheks, aga alles teist aastat. Endine peremees oli ühe kardetawa asja pärast kõige naese lastega siit ära põgenenud, üle mere Soome läinud. Mõisa härra oli siis enda senise wahimehe Tootsi wastu nii lahke olnud ja tema siia peremeheks pannud, aina oma enese kraami ja loomadega; sest Tootsil ei olnud midagi.

Aga Tootsist ei saanud õiget peremeest. Ta abeles oma isemoodi loomuga siia ja sinna, ja õiget asja ei olnud temast kusgil, olgu küll, et ta ennast ise õigeks ristiinimiseks kiitis. Tema käest ei saanud igas asjas piiskopp oma kümnest ega mõis õigeste oma maksust. Sellest tuli, et härra lähemal kewadel tema koha päält mõisa wahimehe ametisse Mugalasse jälle tagasi wõttis; sest selles ametis oli ta hoolas ja krabe olnud. Seda oli ta ka nüüd uuel puhul siin jälle, midagi ei jäänud temast nägemata, mis tema ametisse puutus.

Tootsi naene Truuta tallitas Mugala mõisas karja, puhastas lossi õue, tegi rohuaias seda ja teist tööd jne, nagu kõik teised mõisa orjad ja tendrid. Tema oleks küll parem Kõõlukaelale perenaeseks jäänud, kui mõisas orjaks olnud, aga see ei olnud tema teha.

Rõõmus aga oli weike Madlike, et ta mõisasse tagasi saanud. Ta uskus, et ta siin jälle ristiisa käest ilusaid riideid ja asju kingituseks saab, nagu ta enne saanud, ja et ta oma endise tutwa, Edgardiga, siin ka jälle mängida tohib. Ta oli õigeste uskunud. Tema ristiisa, mõisa omanik von Rottendorp, leidis tema selle kahe aastaga, mis ta wallas olnud, weel ilusamaks lapseks kaswanud olema. Tal oli armas tema pääle waadata, ja pea oli ta temale ka uued ilusad riided kinkinud. Ka andis ta oma pojale Edgardile, kes ta. ainuke laps oli, luba, et ta jälle wahel Madliga seltsida ja mängida wõida, kui ka mitte iga tahes ja ilma ette antud piirideta. Selle loa üle oliwad mõlemad lapsed rõõmsad, iseäranis Edgard, sest temal ei olnud muud mänguseltsilist, kuna Madlil neid küll oli. Ka näitas poisikene Edgard niisuguse iseäralise loomu ja waimuga olema, et tema isa maja toredas elus ja ilus enesele küllalt armast lõbu ei leidnud. Tema meel ja mõte kaldusiwad tõsisemata asjade ja lihtsuse poole. Madli, kes temast paar aastat noorem, oli küll enam elawama loomuga, aga siisgi sündisiwad nad mängides armsaste kokku. Suurelt osalt pidi see ka sellest tulema, et Madli, kui ta enne siin elanud, Edgardiga seltsides juba ka wiisakamat olekut oli õppinud. Oli jo neil nende mängude juures Edgardi õpetaja ja järelwaataja ikka juures, kelle juhatusi siis ka Madlikene kuulis ja tähele pani, mis pääle ta wäga terane oli.

Aga Rottendorpi lahkus oma ristitütre wastu läks weel suuremaks. Ta astus ühel päewal wahimehe juure ja ütles:

„Kuule, Toots, sul on kena tütar, tõeste kena.”

„Mis mina tean, pai härra,” wastas see kõige alandlikumalt.

„Ma rõõmustan oma ristitütre üle, ja tahan, ta peab hästi kaswatatud saama. Ta peab ka kooli saama.”

„Kui härra käsib, siis peab see küll sündima,” ütles Toots, „aga ega mina seda wõi; mina pole midagi. Mina ise olen härra ja minu hing ja meie Madlikene kah.”

„Mina tean seda,” ütles härra, „aga sina pead seda hääks pidama ja selle eest truuim ori olema, kui mina sinu Madli kooli panen. Minu ristilaps peab hästi kaswatatud saama.”

„Jah, jah, kallis härra, ma kiidan härrat wäga palju, härra teeb kõik hästi, ja ma tahan kallile härrale ikka truu olla ja ikka kõik teha, mis härra tahab.”

Toots oli rõõmus. Kui ta mahti sai, läks ta ruttu kodu ja ütles: „Kas tead, Ruuta, meie Madlike saab nüüd küll weel ilusamad riided. Härra paneb tema koguni kooli. Küll ta kiitis teda ilusaks.”

Madlikese ema oleks kui jumestanud. Wist oli see rõõmu jumestus. Siis jäi ta mõttesse. Pea waatas ta enda noorema tütrekese pääle ja ütles: „Aga sinule ei anna küll keegi ilusaid riideid, waeneke!”

Juba lähemal päewal oli Madli koolis. Rüütel, Rottendorp oli oma mõisa pääle weikese kooli asutanud, kus ta enda paremate teendrite ja orjade lapsi natukene õpetada laskis. Pää õpiasjad oliwad muidugi tähtsamad kiriku palwed Awe Maria, Sancta Maria, Issa meie, kümme käsku ja mõned usuõpetused. Kes terasemad ja härrale muidu enam meele järele oliwad, need lasti kauem aega koolis käia ja neile õpetati ka kirjutust, Saksa keelt jne. Trükitud raamatu õppimist weel ei olnud, sest trükikunst, mis alles hilja Saksa maal leitud, ei olnud weel siia ulatanud. Õpetamine sündis muidugi enamiste Saksa keeles. Koolitajaks oli üks nõnda nimetatud „kirikuori,” kelle Rottendorp lähema kiriku juurest siia kooliametisse oli kutsunud. Ta oli selle aja järele kaunis kena koolitaja ning muidu ka hää inimene. Kiriku orjadeks kutsuti sel ajal neid inimesi, kes kiriku preestrite läbi oliwad sündinud, ja nad oliwad ka tõeste kiriku orjad. Pääpiiskopp Henning Riias oli Riia kiriku kontsili pääl 1428 aastal seaduse teinud ja selles muu seas ka seda kinnitanud, „et lapsed, kes preestrite läbi sündinud, ja ka nende emad, surmani peawad pärisorjadeks tehtama ja igaweseks ajaks selle kiriku teenistusesse jääma, kus nende isa preestriks oli wõi on.” Sarnased kõlwatumad preestrid ise pidiwad ametist ära heidetud saama. Seda seadust oli pääpiiskopp seepärast tarwiliseks arwanud anda, et tema walitsuse all seiswatel paatritel tihti lapsi oli, kuna Katoliku usu waimulikud mehed ometi abielusse astuda ei tohi. Igal tarwilikul korral ei saanud see seadus küll mitte täidetud, aga üsna ilma mõjuta ei jäänud tema ka. Wähemalt mõnede eksimiste kohta sai ta ka täidetud, ja mitmed temas tähendatud lapsed ja nende emad kirikute pärisorjadeks kinnitatud. Niisugune kirikuori, preestri laps, oli ka see mees, kes Rottendorpi mõisas, Mugalas, koolmeisiriks oli. Säält kihelkonna kiriku juures oli sarnasid orjasid rohkeste, nii et neid sinna liiaks oli, ja sarnasel lool wõidi neid iseäraliste tingimiste all ka mujale teenistusesse panna, mis siis ka siin sündinud.

Madli õppis selle kirikuorja juures wäga usinaste. Tema terawat mõistust ja rutulist edasisaamist pandi imeks. Seda enam tundis temast ta ristiisa Rottendorp rõõmu ja laskis teda, kui kirikuorja kooliteadus tema kohta lõppema hakas, ka oma poja kaswataja läbi wahel õpetada. Seega puutus Madli weel enam Edgardiga kokku ja wõis temaga wabamalt mängida kui enne. Sest nüüd oli ta osalt kui Edgardi kooliõde, kombetes ka enam haritud ja nägusates riietes, mispärast siis Rottendorp nende mängimisele ja seltsimisele enam wabadust lubas.

Nii oli weikese Madli elu siin kõigiti õnnelik. Ta ei tundnudgi, et ta orjalaps oli. Ta ristiisa laskis talle koolis süüagi anda, mis muidugi parem oli kui wanemate wesine leem. Nõnda läksiwad mööda mitu aastat. Madli oli juba neljateistkümne aastaseks saanud ja igal aastal koolis käinud, kui ka mitte ikka päewast päewani. Aga siis tuli tema õnnele äkiline lõpp. Rüütel Rottendorp hakkas märkama, et tema poja tundmused lossiwahi tütre wastu wististe mitte enam ainult lapselikust sõbrusest juhitud ei ole, waid wist ka misgisugust teisest kindlamast tundmusest. Edgard ei olnud ka enam wäga laps, waid juba sugu üle kuueteistkümne aasta. Nii wõis iseäralisi tundmusi tema südames küll juba tõusnud olla, seda hõlpsamalt, et ta pehme, luulelise loomuga ja osalt unistawa hingega oli. Oliwad need tundmused aga wahimehe Madli kohta, siis oli see isa teadmise järele wäga kardetaw, nimelt seepärast, et tema Edgard wälistest wiisidest palju lugu pidada ei mõistnud ja oma isemoodi meele järele käia armastas. Isa arwas siin siis kohe lahutust teha, muidu wõis Edgardi sugusega asi wäga pahaks minna. Tuluke pidi kustutatud saama kui ta weike on, suureks saades arwas Rottendorp tema kustutamise raske olema; sest ta tundis oma lapse loomu.