Gillian Flynn - Lõikepind Страница 4
- Категория: Детективы и Триллеры / Детектив
- Автор: Gillian Flynn
- Год выпуска: неизвестен
- ISBN: нет данных
- Издательство: -
- Страниц: 4
- Добавлено: 2018-12-18 12:35:38
Gillian Flynn - Lõikepind краткое содержание
Прочтите описание перед тем, как прочитать онлайн книгу «Gillian Flynn - Lõikepind» бесплатно полную версию:Varsti pärast lühiajalist viibimist psühhoneuroloogiahaiglas seisab reporter Camille Preakeril ees raske ülesanne: ta peab naasma oma väikesesse sünnilinna ja kirjutama artiklisarja kahe varateismelise tüdruku mõrvast. Juba aastaid pole Camille praktiliselt suhelnud oma neurootilise raskemeelse emaga ja poolõega, keda ta vaevalt üldse tunneb – kauni kolmeteistkümneaastasega, kes on terve linna otsekui ära teinud. Nüüd, tagasi oma vanas magamistoas perekonna viktoriaanlikus häärberis, hakkab Camille samastuma noorte ohvritega ja seda pisut liiga intensiivselt. Isiklikest deemonitest vaevatuna peab ta harutama lahti oma mineviku psühholoogilised valusõlmed. Ainult nii saab ta täita oma ülesande ja kirjutada artikli ja seejuures ka ise ellu jääda. Gillian Flynn on avaldanud menukad põnevusromaanid „Kadunud” (e.k 2014) ja „Paha paik” (e.k 2015). Mõlema raamatu põhjal on valminud ohtralt publiku tähelepanu pälvinud Hollywoodi filmid.
Gillian Flynn - Lõikepind читать онлайн бесплатно
Maja seisab väga järsu künka tipus. Auto viib su esimese käiguga mööda vana pragunenud juurdesõiduteed üles, kus endine tõllakuur ei lase sõidukitel märjaks saada. Kuid sama hästi võib jätta auto künka ette seisma ja ronida kuuskümmend kolm astet üles, hoides kinni vasakul asuvast sigarijämedusest käsipuust. Lapsena läksin ma alati trepist üles ja alla tulin joostes mööda juurdesõiduteed. Kujutasin siis ette, et käsipuu on pandud vasakule minu pärast, sest ma olen vasakukäeline ja keegi tahtis mulle sellega heameelt teha. Imelik mõelda, et ma olen kunagi endast nii palju arvanud.
Jätsin auto alla, et mitte liiga pealetükkiv näida. Olin tippu jõudes higist märg, tõstsin juuksed tagant üles ja lehvitasin kaelale tuult, tõmbasin pluusi paar korda keha küljest lahti. Mu Prantsuse lipusinisel pluusil olid vulgaarsed higirandid. Kasutades ema väljendit: ma levitasin riknenud lõhna.
Helistasin uksekella, mis minu varases lapsepõlves oli kõlanud nagu luust ja lihast läbi lõikav kriiksatus, kuid oli nüüdseks tunduvalt taltunud, meenutades pigem helinat, mida tekitavad laste lelud. Kell oli veerand kümme, just nii palju, et nad võisid juba voodis olla.
„Palun, kes seal on?” Mu ema kimedalt habras hääl teisel pool ust.
„Tere, mamma. Camille olen.” Pidin pingutama, et toon püsiks ühtlane.
„Camille.” Ta tegi ukse lahti ja jäi ukseavasse seisma, ei paistnud olevat üllatunud, ei püüdnudki mind emmata, isegi mitte moe pärast, nagu ma oodanud olin. „Kas midagi on juhtunud?”
„Ei, mamma, üldse mitte. Ma sõitsin siiakanti töö pärast.”
„Töö pärast. Töö pärast? Oi, armas taevas, anna andeks, kullake, astu sisse, astu sisse. Kuigi ma kardan, et maja pole külaliste vastuvõtmiseks sobilikus korras.”
Majas valitses piinlik kord, eeskoja vaasides olid lõikelilled – kümnete kaupa tulpe. Õhk oli õietolmust nii paks, et mul hakkasid silmad vett jooksma. Otse loomulikult ei hakanud ema pärima, mis võiks küll olla see tööülesanne, mis oli toonud mu kodulinna. Ta esitas harva asjalikke küsimusi. Kas siis kramplikust soovist mitte sekkuda teiste inimeste eraellu või ta lihtsalt ei tundnud eriti millegi vastu huvi. Eks arvake ära, kumba seletust ma ise tõenäoliseks pean.
„Kas ma tohin sulle midagi juua pakkuda, Camille? Alan ja mina segasime endale just Amaretto kokteili toonikuga.” Ta noogutas klaasile oma käes. „Ma lisasin ainult pisut Sprite’i, et oleks magusam. Aga võin pakkuda veel mangomahla, veini, jääteed või vett jääga. Või mineraalvett. Kus sa peatud?”
„Naljakas, et sa just seda küsid. Ma vaikselt lootsin, et võiksin siia jääda. Ainult paariks päevaks.”
Hingetõmbepaus, tema pikad küüned, kaetud läbipaistva roosa lakiga, klõbisesid vastu klaasi. „Muidugi, miks ka mitte. Oleksid võinud siiski ette helistada. Lihtsalt ma oleksin siis osanud oodata. Saaksin sulle nüüd õhtusööki pakkuda või midagi. Tule ütle Alanile tere. Me oleme tagumisel verandal.”
Ta keeras mulle selja ja eemaldus piki koridori – mõlemat kätt rõõmustasid silma säravvalged elutoad ja salongid ja kirjutustoad – ja mina sain võimaluse teda uurida. Me polnud peaaegu terve aasta teineteist näinud. Minu juuksed olid vahepeal värvi muutnud – punasest pruuniks –, kuid ta ei paistnud seda märkavat. Ta ise polnud üldse muutunud, nägi välja minuga peaaegu ühevanune, kuigi läheneb juba viiekümnele. Valge helendav nahk, pikad blondid juuksed ja kahvatusinised silmad. Nagu väikese tüdruku kõige esinduslikum nukk, see, millega ei mängita. Seljas oli tal pikk roosa puuvillane kleit, jalas valged toatuhvlid. Ta keerutas kokteili klaasis ringi, ilma et oleks tilkagi maha ajanud.
„Alan, Camille tuli.” Ta kadus tagumisse kööki (kahest köögist väiksemasse) ning ma kuulsin, kuidas ta metallvormidest jääd võttis.
„Kes?”
Kiikasin ümber nurga, venitasin näole naeratuse. „Camille. Vabandust, et tulin ette teatamata.”
Võiks ju arvata, et mu ema taoline kaunitar on lausa sündinud suurt kasvu endise jalgpallitähe kaasaks. Nii kena vaatepilti oleks ta pakkunud ühe turske vuntsidega hiiglase kõrval. Alan seevastu oli vaata et kõhnemgi kui mu ema; põsesarnad ta näos tungisid nii kõrgel ja nii teravalt esile, et surusid silmad lausa piludeks. Teda nähes tekkis mul iga kord tahtmine ta tilguti alla toimetada. Ta oli alati natuke liiga hästi riides, isegi kui kavatses jääda koju mu emaga magusat kokteili jooma. Seal ta nüüd istus, kriipsujukujalad lühikeste valgete safaripükste säärtest välja turritamas, triiksärgi peal taevasinine sviiter. Ta ei higistanud iialgi. Alan võiks olla niiske vastand.
Конец ознакомительного фрагмента.
Жалоба
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.