Friedebert Tuglas - Väike Illimar Страница 2

Tal polnud mahti nii taga- kui eestoas muud märgata, kui et neis kedagi polnud. Hele päikesevalgus lõi tagasi seintelt, laua linalt, tädi voodilt ja sööginõudelt pliidil. Siin polnud midagi karta, olgugi et oli nii vaikne ja üksik. Alles välisuksel muutus Illimar ettevaatlikumaks, praotas ukse ja piilus välja. Kuid ka päratu suur eeskoda oli tühi ja vaikne. Selle katuseroovide alt ja kaugemaist nurkadest ei kadunud küll kunagi hämarus. Kuid õueukse mõlemad pooled olid praegu pärani ja sealt langes lai valgustee kuni toa läveni. Ning Illimar läbis selle ikka pisut kohutava ruumi ilma suurema hädata. Ta paljad jalad ainult tundsid kivipõranda külmust.

Vaevalt oli Illimar pea välja pistnud, kui ta ka ema nägi. See istus ukse kõrval pingikesel ja lõpetas parajasti kartulite koorimist. Ta ühel pool oli korv koorimata, teisel pool kauss kooritud kartulitega, põlvede ees aga madal kast koortega. Sel hetkel, kui Illimar nähtavale tuli, õiendas ta tööst kangestunud selga, ja nägi teda.

„Sa oled juba üles tõusnud?” imestas ema ja naeratas kohe, nähes Illimari lahtist püksitagumikku. „Kuidas sa said –?”

Kuid Illimar ei vastanud midagi. Ta rõõmustas küll, et ema oli ikkagi siinsamas lähedal, kuid mossitas esimesel hetkel ka üksijätmise pärast. Ja õigupoolest ei oodanudki ema mingit vastust. Ta tõusis, kohendas riideid, võttis siis maast koortekasti ja hakkas sellega maja otsa taha seasulu poole astuma. Ning sinnapoole oli ka Illimaril asja.

Hetk hiljem oli ta aga juba kõik oma jonni unustanud, eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist. Ta ruttas sinna, asetus sulu lävele ema kõrvale, peaga vastu selle seelikut. Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd, kuidas siga neid aplalt õgis. Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks.

See oli alles noor siga, roosaka keha ja hoopis roosade kõrvadega. Kartulikoor lõi ta kärsa ümber, kärss väänles erkalt ja väledalt, eriti selle ülemine serv. See oli suurepärane, see sea isu ja heameel. Ta ruigas süües kogu aeg, otsekui mingit tänulaulu lauldes. Isegi ta saba näis ärevuse pärast vahel rohkem keerdu kiskuvat, vahel loiumaks laskuvat. Ta oli kõigiti huvitav ja ilus.

Ainult ta ei lõhnanud hästi. Ja ta jalad olid virtsast rusked.

„Vaata, ta ei pese oma jalgu,” ütles ema ja vaatas Illimari jalgadele.

See polnud ema poolt jällegi hea. Kuid et ta selle juures ometi ise naeratas, siis unustas ka Illimar etteheite kohe. Ja kui ema ta püksid oli kinni nööpinud, läksid nad koos tuppa. Ning seal toimus näopeseminegi ilma suurema tülita.

Selle järel asetas ema piimakruusi ja leiva lauanurgale ning Illimar asus nende kallale. Ta ulatus parajasti laual olevast kruusist jooma. Nii sõi ja jõi ta vaikides, ühtlasi kogu aeg välja vahtides. Suur pikkade koibadega putukas läks väljaspool põiki üle aknaruudu. Siis lonkis akendest mööda Sami, see koer ja Illimari verivaenlane. Ta näis olevat morn ja pahas tujus. Jah, nüüd on ta kindlasti eeskojas ega ole hea temaga kokku puutuda. Ta on ikka seesama, pruunikas-hall, segatõugu, iga toll täis tigedust. Ja nad ei kannatanud kumbki teineteist.

Illimar kuulis, kuis ema kogu aeg ta selja taga toas talitas. Ta tõstis astjaid, kallas vett, süütas tuld. Tohikud ja kuivad kuuseokkad põlesid särinal. See pilt huvitas jälle Illimari ja ta pöördus pliidi poole. Seal jooksis tulekeel hagudes.

Ema näis aga ikka veel Illimari omapead ülestõusmisele mõtlevat.

„Kas sa midagi unes nägid?” küsis ta.

„Ei-jaa.”

„Mis sa siis nägid?”

„Ei mäleta.”

„Kuidas ei mäleta?”

„Oli kuri koer.”

„Ja muud ei midagi?”

„Ei-jaa.”

„Mis siis veel?”

„Vihma hakkas sadama.”

„Ja mis veel?”

„Midagi.”

Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omalt poolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni – see oli ikka mingi väga segane asi.

Nüüdki hakkas Illimar kahtlema oma äsja-jutustatud unes. Ta läks tädi voodi juurde nurka ja istus seal jalapingile. Siin hämaras oli küllalt rahulik mõtelda. Koer ja vihmasadu? Kas oli ta neid tõesti näinud? Ei, küllap meenutas talle Sami nägemine koera ja ema veekallamine vihma. Ja siit oleks nüüd hea edasi mõtelda, nii palju kui aga süda soovib.

Ta jookseb kurja koera eest silla alla pakku. Siis hakkab vihma sadama, müristab ja lööb välku. Kui hea, et siia varju sai! Kuid siis näeb ta, kuis teisest sillaotsast koer niisama sisse roomab – niisama vihma eest pakku. Ja nii nad lömitavad seal truubis vastamisi – hirmul teineteise ja välgu ning müristamise pärast. Huu, kui kole!

Ja seda oleks võinud veelgi edasi mõtelda, ükskõik kuhupoole, kui aga enesel liiga kole ei hakka. Kuid Illimar tundiski juba hirmu oma kujutluse ees. See oli nagu midagi iseenesest olevat, väljaspool ta enda tahet, ja vaevaga suutis ta mõtted mujale juhtida.

Tuba oli endiselt täis päikesevalgust ja rahu. Ema juuresolek ja katla sumisemine ainult suurendasid seda mõnusat tunnet. Ema paistis siit madalast veelgi suuremana kui ta juba muidugi oli. Ta tõstis trumleid, padasid, kausse ja taldrikuid, pühkis puru pliidilt ning risu pliidi eest. Ema talitas ja töötas ikka. Ta võttis kruusiga vett ja kastis kolme fuksiapotti aknal ning kõhetu kummipuu pütti akna kõrval. Siis tegi ta venna voodi üles ja tõmbas tädi sängi kohalt ämblikuvõrku. Illimar imestas ikka, et emal iga töö jaoks just parasjagu aega jatkus, nii et kohe õigel ajal teise juurde jõuda. Nii jõudis ta nüüdki just selleks pliidi manu, et katlakaant üles tõsta, kui selle alt vaht hakkas särinal rauale tilkuma.

Siis aga istus ema hetkeks toolile, ja kohe olid tal sukavardad käes. Katel podises omaette, vardad klõbisesid tasakesi, ema kõigutas end edasi-tagasi ja ümistas mingit kirikulaulu. Ta mõtted näisid äkki väga kaugel olevat…

Illimaril hakkas igav ja ta ütles:

„Ema, ma lähen välja.”

„Kuhu?” küsis see otsekui ärgates.

„Pleekaeda.”

See oli koht, mida võisid alati mainida, ükskõik kuhu siis lõpuks läksid. See oli küll peagu nagu oma õu, kuid temast algasid ka pikemadki teekonnad. Neid aga ei võinud kunagi ette aimata, ja pleekaeda sai luba ikka kõige kergemini.

3

Alles teist korda väljudes nägi Illimar, kui kaunis ilm tõeliselt oli. Päike seisis kõrgel-kõrgel taevas, ja taevas oli peagu pilvelage. Ta sinas ääretuna üle maa, ja kõik ta all oli otse pidulikult valgustatud. Illimar tundis rõõmu sest helgusest, kuigi poleks suutnud seda sõnadega seletada. See väljendus rohkem ta liigutusis ja näoilmes.

Ta ei läinud ometi kohe pleekaeda. Sest vaevalt oli ta teele jõudnud, mis eraldas maja aiast, kui talle seasulg paistma hakkas ja siga ta meelde tuli. Ning ilma pikema kaalutluseta pöördus ta sinna.

Ta möödus oma korteri akendest, mille ees kasvasid madala pistandi taga mõned päevalilled, pojengid ja neitsikummelid. Päevalillede õierattad olid alles väikesed ja rohelised. Kartulikoobast maja otsa juures katsid suured maltsheinad ja pujud. Ning koopa kõrval, ühe küljega vastu maja seina, oligi seasulg. See oli lapitud mitmesugusest materjalist, kuid uks ta ees oli korralikest laudadest.

Illimar laskus otseti vastu ust ja püüdis sisse piiluda. Kuid ta ei näinud midagi peale rokase molliotsa ja kollase põhuhunniku. Siga ise püsis nägematuna. Vahel häälitses ta laisalt, otsekui ajaviiteks: röh, röh, röh! Ta on nüüd söönud ja sellepärast rahulik, mõtles Illimar. Ta raputas sulu-ust, ja siis kostis seest äge protest: noh-noh! mis seal lahti on? Kuid sellest hoolimata ei tulnud loom nähtavale. Ja omapead sulu-ust avada oli keelatud. Sest välja pääsedes läheb siga ära, läheb kindlasti ära, nii oli öeldud. Just nagu oleks tal kuskil oma pärismaa ja päriskodu, mille poole ta kipub.

Kui siga enesest rohkemat elumärki ei annud, tüdines Illimar temast. Kuid ta ei pöördunud veel nüüdki pleekaia poole. Seasulu taga kasvasid tohutusuured takjad, ja Illimar kadus neisse, nii et vaevalt ta õlad veel välja paistsid. See oli nagu ürgmets, pisut jube: ei tea, kes su säärtest kinni haarab! Kuid see oli ka huvitav ja Illimar püüdis olla vahva ning jõudis läbi. Ta pidi veel roovikaia alt pugema ja oleks peaaegu oksa otsa kinni jäänud, kuid siingi aitas mehisus. Ja nüüd oli ta jälle maja ühe nurga juures. Paremal pool paistis emaleppade ja kalmuste vahel ülemise järve vaevalt virvendav pind, vasakul avanes aga maja tagumine külg kogu selle pikkuses.

Maja oli vana ja Illimari meelest väga suur. Ta oli ehitatud segamini maa- ja telliskivist ning paistis kord hall, kord punane olevat. Suur kivikatus lamas ta peal nagu tumeruske kaabu. Illimarile näis ikka, et see oli kõige vanem ehitis kogu mõisas. Kord olid teised majad ta ümber seisnud ja temas oli siis õlut keedetud. Kuid mõisa õlleköögist kõneldi nüüd ainult veel kuulujutu järgi. Ja pikapeale olid teised majad ikka kaugemale nihkunud ning lõpuks oli ta siia üksinda jäänud. Nii uskus vähemalt Illimar. Ja nii ta siin nüüd oli: ainult kahes nurgas elati, aga vahe peal oli mõisa saun, suur eeskoda ja üks igavesti lukustatud salapärane ruum.

Majatagune oli Illimari ikka veedelnud. Siin ei käinud kedagi peale tema ja mõne hulkuva kassi. Siin polnudki mingit teed. Seina ääres kasvasid mõned paburitsipõõsad, nõgesed ja takjad ning nende taga algas põld, mis ulatus kuni suure maanteeni. Tuli liikuda seinaveert mööda, müüri ja haljuse vahel. Salapärane teekond, nagu ikka vanade müüride ääres, kus keegi ei käi. Siin-seal olid seinas suured maakivid, nende ümber valkjad lubjasõõrid. Siia-sinna oli lubjasse pistetud terashalle raudkivikilde. Siis tuli tükk telliskiviseina. Kivid olid vanamoelised, mõned sinakas-mustaks põletatud, mõned aga nii pehkinud, et kollakas-punast jahu maha poetasid. Ja maas oli lubjapuru, kivikilde, mõni muistne roostetunud nael. Kõike seda võis jaokaupa vaadelda, uurida ja imestleda.

Maja oli siitpoolt kurt ja kinnine, nagu poleks temas üldse mitte elatud. Niisama elutud olid ka päikesest lillaks pleekinud väikesed aknaruudud luitunud raamides. Mõnes peegeldus terve vikerkaar, mis muutus sedamööda, kust kohast teda vaadati. Nagu veiklev siid, nagu veeloigud, kuhu õli kallatud. Paistis, nagu ei võiks keegi nende ruutude läbi midagi näha ja nagu ei vaatakski keegi. Maja pimedad silmad, ainult ilu pärast ette pandud.

Kuid just nende akende põhjal võis Illimar ka maja jaotuse üle otsustada. Nende järgi teadis ta, et siin kohal pidi olema saun, siin sauna eeskoda, siin suur eeskoda ja siin lõpuks vana Hirmu korter. Ning nõnda kaaludes oligi ta jõudnud juba maja järgmise nurgani. Siin aga algas nende eneste aiamaa, mida piiras ühes joones maja esiküljega rida vanu sireleid, siis maantee ning lõpuks majatagune põld.

Päike oli juba seevõrra edasi liikunud, et kuumutas nüüd maja otsa. Siin, vastu lõunat, oligi alati kõige rohkem päikest. Kevaditi, kui mujal oli alles keltsane, hakkas siin müüri veeres maa kõige ennem sulama ja esimesi haljusliblesid välja ajama. Veriheina õrn pitsikene kasvas otsekui üleöö: eile teda veel polnud, kuid täna oli. Siis saadeti Illimar siia, veel paksult riides. Ta istus ja õiendas müüri ääres, isegi nagu talve järel tärkav taimeude. Iga päevaga tahenes maa ikka enam ja seinal liikus päikesepaistel juba igasuguseid putukaid. Siis hakkasid isa, ema ja tädi õhtuti pärast päevatööd seda maad kaevama ning rehitsema. Ta oli must nagu samet ja lõhnas vängelt. Nad külvasid ja istutasid siia igasugust keeduvilja, iga sorti erimääral, just nagu oleksid täpselt teadnud, kui palju aasta jooksul söövad. Aga peale üldise maa oli igaühel veel oma peenraots või vähemalt mõni nimeliselt oma taim. Nii kasvatas tädi pojenge ja päevakübaraid, vend aga naereid.

Tänavu oli Illimarilgi olnud oma maa. Seda polnud küll rohkem kui vana naelakasti täis, kuid ta oli seda siis ka harinud, nii et küll pidi saama. Kui tuli külviaeg, siis pani ta sinna kaaliseemneid, mida sai emalt. Ta toimis täitsa omapead, teiste eest saladuses. Et asi kindlam oleks, külvas ta nii palju, et seeme oli peagu seemnes kinni. Siis hakkas ta kujutlema, kuidas saab terve kastitäie kaalikaid. Kõik oli hästi, ainult ükski taimepea ei tahtnud tõusta. Aja jooksul hakkas ainult muld ise kastis kerkima, nagu tainas leivamõhes. Nüüd ajas ta juba üle kasti äärte. Ja siis nähti ka imet: taimed olid kuiva mullakoore oma kukile võtnud, nad seisid selle nagu suure kilbi all mees mehe kõrval, kõik kahvatud, nõrgukesed, kuid üheskoos ometi jõud. Lõpuks ei saanud neist aga ühestki elulooma. Ja vend Karla hüples jalalt jalale, kiitis oma naeripõldu ning pilkas Illimari esimest maapidamist. See oli piinlik lugu. Kuid Illimar oli selle häbi juba unustanud ja istus just samal kummulikäänatud naelakastil.

Päike paistis palavalt ja ükski leht ei värisenud aia ääres sirelipõõsas. Maa lõhnas ümberringi ja erilased sumisesid müüri ääres. See kõik ühtekokku oli peagu rammestav. Ja Illimari mõtted hüplesid loiult sinna-tänna, selle järgi, mis ta tähelepanu juhtus köitma.

Läbi sirelipõõsaste paistis eemalt kuivatusrehe ots ja veelgi kaugemal põllul vana suitsurehi. Selles hoones oli ikka midagi sünget, ja paljas mõtegi temale oli kõhe. Moonakad, kes sealt hommikuti ja õhtuti mööda käisid, võisid tast mõndagi rääkida. Eriti õudsed olid ta kombed pimedal ajal. Kord põles pärapajas tuli, kord kerkisid unkast sarved, just nagu – noh, teadagi, kelle omad. Ja talviseil öil, kui kuu heledalt paistis ja maa külma pärast lõhkes, võis kõrva vastu rehe seina surudes kuulda, kuidas seal sees keegi parsi edasi-tagasi lükkas ning enesega rääkis. Õudne maja! Kuid säärasel päikesepaistesel päeval oli temagi vaikne ja ohutu. Oli ainult vana, väga vana, juba ammu oma ameti kaotanud. Nagu paiukil rauk rohelise ristikunurme äärel.

Üks mees läks mööda maanteed Soevariku poole, kepp käes. Illimar jälgis teda, ja mida kaugemale mees jõudis, seda enam pidi ta silmi pingutama. Nüüd tõusis maantee kühmule ja mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta kookas veidralt longates, ikka poolteist-poolteist. Ja nüüd ulatus ta pea juba variku tumeda tagapõhjani. Mets täitis taevanurka ühtlase müürina, kuid sellest ulatusid mõned männid esile, nagu mehed, kes rivis seistes on ühe jala ette toetanud. Ja sinna metsa kollaste säärikute vahele kaduski kepiga rändaja.

Selle järel peatus Illimari vaade klaasikillu läikimisel peenra otsas. See läikis vilksamisi, nagu oleks ta oma kohal edasi-tagasi liikunud, peagu nagu silma pilgutanud. Siis tuli roostekarva sajajalgne kasti alt välja ja vingerdas lauatüki alla. See oli vastik loom, määratud ainult pimedas rõskuses elama. Oli ilmne, et valgus talle otse valu tegi, nii ruttas ta oma minekuga. Aga see teekond oli talle nähtavasti tarvilik. Ja siis lendas parv varblasi suure käraga sirelilatvadesse. Esialgu ei saanud nende ärevusest aru, aga siis ilmus värava pulkade vahelt röötsakil vana kassiroju. Punane kui rebane, lillakas-siniste silmadega. Illimaril polnud kasside vastu midagi, aga see siin ehmatas teda nõnda, et juuksejuured ta peanahas liikusid. Ta hüppas üles ja karjatas kassi peale. Kass pani minema ning varblasedki pistsid lendu.

Kui Illimar ise väravani ja sealt maja ette jõudis, polnud kassist enam jälgegi. Aga varblased-hallivatimehed kekslesid küll jälle tee peal. Ikka kõks mõlema jalaga samm ettepoole ja toks nokaga maha. Rahutu, kaval, ablas rahvas. „Ei lähe naljalt ühtegi puuri, lõksu ega paela,” nagu rääkis eile lelle-Ruudi. „Tühine loom, ei kõlba millekski,” ütles lell ise, „kuid peagu niisama tark kui inimene. Ainult vares võidab ta ettevaatuses.” Ja lell juba tundis loomi ning nende tarkust.