Matthias Johann Eisen - Raha-augu jututd Страница 2

D. Pruhl Metsikust.

Korra läinud naene Rakvere lossi varemete vahele kõndima. Näinud keldri ust, läinud sisse. Küünal põlenud kesk tuba laua pääl. Laua ääres istunud kaks meest vastakute teine teisel pool lauda. Teine neist kirjutanud, teine vaadanud päält.

Ühes ääres olnud tuli. Üks mees sorinud orgiga tuld. Teises nurgas olnud rahahunnik. Mees seisnud juures, kühvel käes.

Laua nurgas istujad mehed küsinud naese käest: “Mis sa tahad! Mis sa otsid siit!”

Naene hakanud vabandama: “Kogemata juhtusin siia. Tulin varemete vahele kõndima, nägin ukse, astusin sisse!”

Laua ääres istuja mees ütelnud: “Mine siit ruttu välja. Kui sa kellegile ei räägi, mis siin kuuled ja näed, siis annan sulle palgaks – ”

Kühvlimees ütelnud vahele: “Tõsta põll ülesse!”

Kui naene põlle ülesse tõstnud, visanud kühvlimees kühvlitäie hõberaha naese põlle sisse. Siis lükatud naene keldrist välja.

Üks hüüdnud ukse päält veel naesele järele: “Aga ole sa vait!”

15. Rahasaak Rakvere lossist

D. Pruhl Metsikust.

Korra läinud üks laps Rakvere vana lossi varemete alla keldrisse ja eksinud ära. Ühe ukse kõrval olnud sääl suur, must koer, keldri seina ääres aga palju punaseid kastisid. Kesk keldris põlenud tuli. Koer käinud ümber tule. Nurgas põlenud tulised söed.

Üks vana naene olnud keldris. See võtnud raudkühvli, käskinud lapse hõlmad ülesse tõsta, visanud kühvliga süsi sisse ja käskinud siis koju minna.

Laps läinud koju. Hõlm olnud selget hõberaha täis.

M. Jaansohni suust.

16. Nõmmemäe-kuude

J. Jakobson Jäärjast.

Korra näinud Kõpu Nõmme talu karjapoiss sügisel härgi koju ajades, et põllu ääres nõmmes ühe suure männa all tuli põlenud. Tuli loitnud ülesse kõrgesse.

Poiss pannud loomad lauta ja jooksnud männa alla tuld vaatama. Aga ei tuld kusagil ega tule asetgi. Mõtelnud iseeneses: “Ime lugu! Suur tuli põles, aga nüüd ei ole enam tuld kusagil!”

“Miks ei ole tuld? Tuld oli küll!” kostnud hääl. Näha ei olnud ometigi midagi.

“Mis tuli see siis oli? küsinud poiss.

“See oli raha tuli!” vastanud hääl jälle.

“Ma ei näe aga raha kusagilgi!” ütelnud poiss julgesti.

Hääl käskinud poissi selja taha vaadata. Poiss vaadanud. Näinud suure lasu kuldraha maas olevat. Poiss jooksnud raha-huniku juurde, toppinud tasku raha täis. Ei saanud aga veel kolme sammugi koju poole jooksta, kui raha kõlinat kuuldud ja poisi taskud olnud tühjad.

“Rumal poiss! Väevõimuga ei saa siit keegi raha kätte!” ütelnud hääl jälle. “Kui te ka kaevaksite, teie inimeste silmis on ometi raha nagu liiv näha. Tule tuleva neljapäeva õhtul siia, siis on parajasti kuu täis ja ma võin sulle seda raha-hulka näidata. Täna on mul aga väga vähe aega!”

Poiss läinud neljapäeva õhtul jälle tuttava männa juurde. Sääl kuuldud esmalt nagu kohinat. Nagu maa seest tekkinud vanamoodi riietes raudkübaraga mees välja.

“Väga hää, et sa tulid! Nüüd on mul luba sulle ennast näidata!” ütles võõras poisile.

“Mis su nimi on?” küsinud poiss.

“Minu nimi on Nõmmemäe-kuude!” vastanud võõras. Siis rääkinud võõras järgmise jutu:

“See oli seitsmesaja aasta eest. Siis oli siin ligidal üks loss, kelle omanik väga rikas ja kuri poissmees oli. Ühtegi naesterahvast ei pidanud ta omas lossis. Korra oli lossi-herra sõtta minemas. Siis küsiti meie teenrite käest, kes tahab tema rahahoidjaks jääda. Mina võtsin selle ameti enesele. Minu herra oli sellega rahul ja laskis mind vandega tõotada, et ma ta raha hästi valvan.

Sõda olnud hirmus. Verd voolanud koledasti. Minu herra oma väega langes sõtta. Vaenlased tulivad, tegivad lossi ja ta hooned maatasa. See mets siin oli kõige parem põllumaa.

Sest saadik pean ma seda raha hoidma, ilma et sest pääseksin ja rahuga suureksin.

Iga 50 aasta pärast pean ma uue koha pääle minema. Kolm kuud enne seda võin ma ennast ja oma raha inimestele näidata. Minul on uue aastani veel luba siin olla. Ainult ühel viisil võin sellest rahavalvamise-ametist pääseda. See on seda viisi: Meesterahvas, kes sel ajal sündinud, kui kuu pärast Mihkli päeva neljapäeval täis saab, oodaku seda aega, mil näeb kolm ronka kõrvu lõune poolt põhja poole lendavat. Siis lasku keskmine ronk maha, aga nii, ei ronk ilma liikumata surnud on, kui ta maa pääle kukub. Siis otsigu kärmesti südame kohta. Säält leiab ta väikse valge sule. See toogu ta mu kätte. See sulg päästab mind siit lahti. Et sa just sellel ajal oled sündinud, siis tärkas mul lootus sinu pääle. Aga hoia, et sa nii ei lase, et ronk maa pääl veel elab. Muidu tuleb sulle enesele sellest veel suur õnnetus. Kui sa ei või maha lasta, siis jäta parem laskmata. Lased sa aga maha, siis tule siia nõmmikusse ja hüüa: “Nõmmemäe-kuude!” Küll ma siis kuulen!

“Mina olin alati su ligidal, kui sa siin männa all mängisid, aga mul ei olnud luba ennast sulle näidata. Vaata ometi seda kullahulka!”

Sinna olivad raha-pütid nii moodi hunnikusse laotud: pääl otsas oli üks, selle all kolm, siis kuus ja kõige all kaksteistkümmend pütti ja igas pütis viis toopi.

Kui poiss raha sai näinud, kadus raha jälle ta silmade eest.

Siis ütles veel see vaim: “Täna on meil pidu. Kas sa ei tahaks sest pidust osa võtta?”

Poiss lubas osa võtta.

Korraga oli nende ees ilus kruusitud maantee. Seda mööda läksivad nad arvata pool versta edasi, kuni nende ees tore loss seisis. Sääl särasivad kõik aknad tuledest.

Vaimu moodi mees tegi kohe ukse lahti ja sammus sisse. Poiss jäi aga võõrastades ukse pääle seisma.

Sääl istusivad laual hulk raudriides saksu. Saali seinad olnud mõõkadega ja kilpidega kaetud. Teenrid kandnud laua pääle kõiksuguseid roogasid ja joodavaid viinasid.

Poisil kadunud korraga julgus ja ta pistnud jooksu. Sedamaid jooksnud võõras mees talle järele ja hüüdnud: “Tõnis, rumal poiss, kuhu sa jooksed! Tule tagasi!”

Pererahvas leidnud poisi kadunud olevat. Läinud otsima. Kuulnud ka seda hüüdmist.

Poisi julgus olnud sest saadik kadunud. Ei julgenud katset ette võtta, kui ka oleks vahel sarnaseid ronkasid näinud.

Raha oodata praegugi veel kedagi õnnelast ennast päästma.

17. Raha tuli

O. Hintzenberg Tapalt.

Korra kuulnud mees, et Jaanipäeva öösel peab raha-augu tuld nähtama, kui uue maja põhjapoolsest ungast välja vaadatakse. Mees läinud Jaanipäeva õhtul katuse-unka vaatama. Näinudgi sinist tuld ja tule ääres kaks musta kogu istuvat.

Ruttu roninud mees ungast maha ja läinud sinna, kus tuld näinud. Otsinud küll hoolega, aga ei leidnud enam midagi.

Läinud targa juurde nõuu paluma. Leidnud targa. Tark õpetanud: “Tuleval Jaanipäeva öösel mine jälle unka. Kui tuld näed, viska kolm kivi sinna poole ja ütle iga kord: “Pool mulle, pool maa alla! Siis võid julgesti minna ja raha ära tuua. Tagasi ei tohi sa tulles vaadata ega midagi karta, muidu juhtub õnnetus!”

Mees teinud targa õpetuse järele. Läinud unka, vaadanud, näinud tuld. Kaks punast koera istunud tule ääres, suur raha-hunik kahe vahel. Mehel tõusnud suur raha-ahnus südamesse. Visanud kivi sinna poole ja ütelnud iseeneses: “Kõik mulle!”

Võtnud suure koti ja läinud varandust ära tooma. Leidnud sinise tule ja suure huniku raha. Ajanud poole raha kotti. Koeri ei näinud enam kusagilgi. Tahtnud veel raha võtta. Korraga tulnud koerad. Suur hakkide kari lennanud vuhisedes mehe pää ümber ja karjunud ikka: “Küll! Küll!”

Mees ei pannud seda tähelegi. Ajanud kõik raha kotti, ehk küll tark poole käskinud maa alla lubada. Tõstnud siis koti selga ja tahtnud minema hakata.

Конец ознакомительного фрагмента.