Anton Tammsaare - Ma armastasin sakslast

Anton Hansen Tammsaare

Ma armastasin sakslast

Lugejale

Mõni aeg tagasi kadus keegi noormees, teadmata millal just, miks, kuhu või kuidas. Arvatavasti pidi ta üsna tavalike kilda kuuluma, sest muidu poleks ta nii tähelepanematult kadunud. Vähemalt surnultki tahab iga silmapaistvam isik kaaskodanikele kas või matuste kaudugi meelde tuletada, et inimene on suur, kuigi ta sünnib väikese ja väetina ning elab enamasti nagu putukas puukoore vahel. Aga nüüd ei teatud teda otsidagi – kadunud inimest nimelt. Sest need, kelle juures ta linnas elas, arvasid, et ta on ajutiselt maale isatallu asunud, seal aga oldi veendunud, et ta elab endiselt linnas. Ja kui lõpuks selgus, et teda pole ei maal ega linnas, siis ei osatud otsimise suhtes enam millestki peale hakata. Teatati politseile, aga seal öeldi, et inimest on raske otsida ja leida, kui tema kadumises, selle põhjustes või tagajärgedes ei ilmne kuritegevuse tunnuseid. Selle küsimuse juurdlemiseks majaproua, kelle juures noormees oli elanud, tõi politseile käsikirja, mis kadunult järele jäänud. Aga kui oldi käsikirjaga lähemalt tutvunud, siis leiti, et ka selles puuduvad soovitud kuritegelised jäljed. Sest kuigi eeldada, mis pole aga kuigi tõenäolik, et noormees oleks ise oma elu külge käe pistnud ja et teda oleks selleks ahvatlenud noor neiu oma tegude ja kirjaga, siis poleks sel vähematki tähendust, sest see neiu on surnud ja surnute kuritegevust politsei ei jälgi. Pealegi, kultuuriline maailm ei näe enesetapmises juba ammugi mingit kuritegu, vaid ennem teatud isikulise vabaduse ja rippumatuse akti, sellepärast ei peaks võima ka enesetapmisele ahvatlejaid seaduse nimel taga kiusata, liiatigi kui ahvatlemine sündis armastuse tähistel.

Ühesõnaga – käsikirjas leiti küll psühholoogiat, aga mitte kriminaalset psühholoogiat, millega tegeleb politsei, ja sellepärast anti ta majaprouale tagasi. Kadunu omastega läbi rääkinud, majaproua pöördus minu poole, sest talle oli öeldud, et mina tundvat huvi igasuguse psühholoogia vastu, olgu see siis kriminaalne või muidu niisama. Nõnda sattus kõnesolev käsikiri minu pihku. Käsikirja lugedes mind paelus muu seas küsimus, mil määral küll temas esitatud sündmused võiksid tõsioludele vastata. Lugemise jätkudes see küsimus muutus aina teravamaks, eriti sellepärast, et paiguti leidsin leheküljilt pliiatsiga tehtud ja halvasti kustutatud tähendusi, nagu: „vale”, „pole õige”, „ettekujutus”, „liialdatud”, „vastupidi” jne. Samuti oli käsikirja servadel ohtralt tarvitatud küsimis- ja õhkamismärke. Rääkides sellest majaprouaga, kes käsikirja tõi, sain teada, et enamik tähendusi on temalt, kuid mõned kuuluvat ka tema ümmardajale. Nemad mõlemad lugenud seda käsikirja mitmel korral, küll üksinda, küll kahekesi koos ja katsunud parandada seal, kus ilmnenud lausa eksitus või arusaamatus. Üldiselt aga vastavat lugu täpselt tõelikkusele ja selles mõttes oleks siis järgnev raamat haruldaselt elulähedane: ta oleks peagu elu ise, teiste sõnadega – sündinud lugu.

Ajanõuetele vastavuse suunas katsusin mina omalt poolt seega kaasa aidata, et kohendasin käsikirja majaproua ja tema teenija näpunäidete kohaselt. Seega ei peaks tõelikkuse poolest kellelgi midagi ütlemist olema. Kohendamine osutus üsna kergeks, sest enamasti käisid proua ja teenija arvamused üksteisel sedavõrd risti vastu, et kuldse kesktee leidmine oli naljaasi. Kui ma näiteks majaproualt küsisin: kas preili Erikas oli midagi selletaolist, nagu kadunud noormees arvas temas nägevat? vastas see: „See on luule! Erika oli üsna harilik saksa plika, pisut naiiv, pisut puine ja paindumatu, aga muidugi, teatud võlu tal ei puudunud, nagu noortel tüdrukutel ikka.” Ümmardaja vastas samale küsimusele: „Preili oli palju, palju kenam, kui selles raamatus seisab, sest kirjutajal pole olnd vist õiget luuleannet. Minagi hakkasin teda armastama ja nutsin hea peatäie, kui lugesin siit, et ta juba surnd.” Veel küsisin ma: kas on tõenäolik, et raamatu lõpus esinev kiri oleks võltsimatu? ja sain majaproualt vastuseks: „Kiri on vist otsast otsani võltsitud või tõlkimisega moonutatud, välja arvatud käsikohver, sest see oli tal tõepoolest kord kaasas,” kuna aga teenija kinnitas: „Preili võis küll niisukse kirja kirjutada, ainult kohvrist ja neist asjust, mis seal sees pidid olema, ei tea ma midagi.” Lõpuks huvitas mind, mis arvatakse noormehe targutusist värvimütsist ja muist eluküsimusist, ja sain majaproualt vastuseks: „Minul pole seal midagi arvata, sest need ongi enamasti minu ja mu mehe arvamused, ainult et kadunu on nad kirja pannud.” Ümmardaja ütles: „Ei noh, mis seal ikka arvata! Värvides oli ta kohe nagu suuremast soost ja seisusest, just kui mõni venelane või saks kohe.” Samuti oli peagu kõigi küsimustega. Et aga preilil olid vinnid näol ja et ta valged juuksed tõmbusid tõepoolest loomulikult pisut lokki, selles olid mõlemad ühel arvamusel.

Võidakse küsida: milleks ilmub raamat minu nime all? Enne kui seda katsume selgitada, pean oma kohuseks kinnitada: on tehtud kõik, mis võimalik, et autori õige nimi pääseks päevavalgele, niipea kui on saabunud selleks sobiv silmapilk. Esiotsa pidi ta aga unarusse jääma, sest igaüks mõistab seletamatagi, et kui kirjeldatud inimesed ja sündmused oleksid vähegi tõelikud, siis oleks autori õige nime tarvitamine võimatu tema enda ja ka teiste asjaosaliste pärast, kes alles kõik peale ühe elus. Noormehe endagi surm pole ju veel lõpulikult tõestunud, kuigi ta on tõenäolik. Oleks aga mõeldud tarvitada mõnda varjunime, siis oleks see olnud vististi esimene kord, kus varjunime taga peitub mõni surnu või surnuksarvatu. Tänini on olnud küll varjusurnuid, mitte aga surnute varjunimesid.

Minu nime tarvitamist raamatu autori omana põhjustasid ühelt poolt majanduslised, teiselt poolt kirjanduslik-kunstilised kaalutlused; esimesi rõhutasid arusaadavalt need, kes lootsid raamatust tulu, teisi mina isiklikult. Mina arvasin nimelt, et kui raamat ilmub kadunud noormehe kas õige või varjunime all, siis hakatakse tingimata otsima jututegelaste algkujusid, ja kui paljud otsivad, küllap nad siis ikka midagi leiavad. Nõnda tekiks suur hulk kirjanduslikku teadust, mis võiks kirjandusele kuuluva tähelepanu endale tõmmata ja huvi käesoleva raamatu vastu vähendada. Inimesel on ju selline imelik loomuomadus, et tema on palju rohkem huvitatud Carrara marmori või mõne savi leiukohast kui kujudest, mis sellest marmorist või savist voolitakse. Inimesi on ikka võlunud loogika, et kunstiteos on seletatud ja taibatud, kui teatakse, millest ta on tehtud ja kust materjal on võetud. Sellepärast on üsna arusaadav, kui meil elas kord kirjanik, kes arvas, et meil ei sünni enne suurteoseid, ei saagi sündida, kui pole asutatud vabrikut, mis valmistaks meie iseloomu kohaseid kirjutusesulgi.

Kuna raamat ilmub nüüd minu teosena, siis vaevalt keegi usub, et temas on midagi tõelikku, vaid ennem arvatakse, et kõik on väljamõeldis, kõik on puhtpaljas luule ja kujutelm, et pole kunagi maailmas elanud sellist korporanti, majaprouat, ümmardajat, „saksa plikat” ega tema vanaisa. Kuigi see arvamus on eksitus, ometi võidab lugeja selle tõttu kahtepidi: esiteks, ta pääseb kirjanduslik-kunstilisest teadusest, mis uurib loodud kuju asemel saviauku, marmorimurdu või kirjutussulgi, ja teiseks, ta õpib tõelikku elu maitsma ja vaatlema kui luulet. Eriti tähtis on see viimane asjaolu, sest uuema põlve ajalugu, veel enam aga ajalooline romaan ja kino hoolitsevad küllaldaselt selle eest, et luulet võetaks kui tõelikkust.

Veel mõtlesime minu nimega saavutada teatud tulemusi kirjanduspoliitiliselt. Oleks raamat ilmunud mõne tuliuue ja võõra nime all, siis arvustajad oleksid tingimata hakanud ka temas endas midagi tuliuut või võõrast otsima. Kui nad seda poleks leidnud, siis oleksid nad öelnud: milleks see tuliuus raamat ja tuliuus nimi, kui muidu kõik on vana? Ja on üsna kindel, et nad poleks leidnud, sest raamatust midagi uut leida, kui tema kirjutaja pole su sõber, on sama raske kui näha asja, mille otsa komistad, – sellega saavad toime ainult filosoofid. Aga kas keegi teab, milleks filosoof peaks Eestis arvustajaks hakkama? Veel halvem oleks lugu olnud, kui nime uudsusele oleks vastanud samasugune sisu, sest ei lugeja ega arvustaja armasta uut: ühel rikub ta ajaviidet, mida lugemine peab pakkuma, teisel raskendab ta arvustuse kirjutamist, mida hinnatakse ridade järele. Sellepärast siis arvustaja, olgu ta vana või noor, toimib loomusunnilikult nagu iga korravalvur, saagu selleks kahejalgne inimene, neljajalgne koer või sulekandja lind indiaanlaste asulas: ta teeb valju ja vihast häält, kui haistab, kuuleb või silmab midagi tundmatut ja võõrast. Minu nime all ilmudes lootsime raamatule leida vähemalt tavalise vastuvõtu: vanemad valvurid tutvuse tõttu urisevad heatahtlikult nii-öelda ülalt alla, sest tegija seisab ikka madalamal kui tehtu tarvitaja ja hindaja, nooremad, kes mind ei tunne, tõstavad kurjemat häält, haistes võõrast, keda pole vaja mõista, vaid ainult vihata.

Lõpuks oskas majaproua mind veel veenda, et raamatu ilmumine minu nime all ei too kasu mitte ainult raamatule, lugejale ja väljaandjale, vaid ka minule: raamatule kirjandusliselt, lugejale maitsmiselt, väljaandjale äriliselt, minule aga kõlbliselt. Mina olevat enamasti ikka armastust kujutanud ilma tervendava kõlblise aluseta, nagu oleks ta mõni nähe looduses. Sellest raamatust võivat aga igaüks lugeda, kuidas armastuski hoidub kõlblistesse piiridesse, kui ta on see õige. Kannab raamat minu nime, siis leiduvat tingimata kergeusklikke, nagu juba kord tähendatud, kes arvavad, kuigi ekslikult, et see ongi minu raamat ja nõnda poleks eriliselt raske järeldada, et ka mina kinnitan armastuse kõlblist alust. See olevatki mulle kasulik, nagu majaproua ütleb. Ja et kasu oleks veel suurem ning minu rehabilisatsioon armastuse alustes täielikum, selleks soovitas ta käsikirjas teatud muutused teostada. Esiteks, pidi kustutama stseeni, kus noormees võtab pargis abitul tütarlapsel jalge ümbert kinni, kuigi ta ise seejuures langeb põlvili; teiseks, „saksa plika” asemele pidi panema „tubli eesti tüdruku”, sest nende seas leiduvat ikkagi veel mõni, kel on loomulikud lokid valgeis juustes, nii et selle poolest raamatu luuleline väärtus ei kannataks; kolmandaks, saksa vanaisa asemele tüse eesti taat ja neljandaks – kiri kas hoopis välja visata või järele jätta ainult need kohad, kus räägitakse lapsest ja hingest, sest ainult selle kahe asjaga tegelevat õige armastus. Minu tähendusele, et nõnda me rikuksime tõsielu, sest raamat on ju sündinud lugu, vastas proua: „Sest pole midagi, sündinud lood võivad olla nagu nad on, ainult pühaskirjas ja ajalehis, raamatuis, mis ilmuvad kellegi nime all, olgu nad kõlblised.” Mul maksis palju vaeva, et käesolevat raamatut selleks jätta, milleks kadunud noormees ta kirjutanud. Kui see mulle tõesti peaks kahju tooma, nagu majaproua ennustas, siis pole parata, mina olen talitanud südametunnistuse järele.

Nõnda siis – nimed on ainuke puhas luule selles raamatus, olgu autori või tegelaste omad, kõik muu on kodumaa sündinud asjad. Kus nimi puudub, seal sünnib see asjaomase isiku soovil. Majaproua, näiteks, ei tahtnud endale valenime, aga kuna raamatu- kangelasile, nagu surnuilegi, varjunimesid ei anta, siis jäi ta hoopis ilma nimeta. Oma abikaasa eeskujul talitas ka tema mees. Sündku nende tahtmine. Ümmardaja nimi on ta enda valitud, muidugi majaproua nõusolekul. Kadunud noormehe nime leiutajaks on ta õde. Vanaisa nime kustutasin mina omavoliliselt. Loodan, et ma sellega raamatu väärtust pole eriliselt vähendanud.

See on kõik, mis minul kui raamatu toimetajal öelda, muu selgub lugedes. Kes aga seda raamatut ei loe, see ei vajagi suuremat selgust. Jumal olgu talle armuline!

Sõna on kadunud noormehel.

„Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest,” need sõnad olen kusagilt lugenud, seda mäletan kindlasti, aga kust? see on ununenud.

Kõige tõenäolikum, et ma neid sõnu olen isegi mitu korda lugenud, sest ma olen tähele pannud, et sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde.

Sellepärast siis sünnibki nõnda, et esteks ilmuvad teatud mõtterikkad sõnad kusagil raamatus, siis ajakirjas ja lõpuks lehes. Aga ilmumise järjekord võib ka vastupidine olla: esteks lehes, siis ajakirjas ja lõpuks raamatus – tõsise teadusliku uurimusena või auhinnatud romaanina, mida koolilapsed peavad lugema.

Sest kuna haridus aasta-aastalt kasvab, siis hakatakse tarku asju igal pool kirjutama, nii et peagu enam ei teagi, mida julgeb lugemiseks kätte võtta. Nõnda jääb haritud inimesel ainukeseks vaimliseks puhkuseks ja varasalveks veel kino, mis ei pane haigutama ega aja und peale.

Siiski, kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kuni õppeasutusi pole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud noorsugu harjutada igavaid raamatuid lugema – ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käse.

Peale selle – imelik küll – leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.

Lõpuks, kirjasõnal on tähtsus kui registril, kuhu pannakse need asjad, mis ei seisa meeles: kuhu pannakse kas või nendegi ridade alglause, et igaüks võiks soovi korral järele vaadata, kes tarvitas teda esimest, teist, kolmat jne. korda. Sellesse registrisse võiks mahutada ka kõigi maailma filmide nimestiku, et haritud inimesel poleks vaja sama filmi kas või kümnendat korda uuesti vaatama minna.

Eelmised read kirjutasin eile. Ligi pool päeva kulutasin nende sepitsemiseks. Õieti tahtsin ma midagi muud kirjutada, aga tuli see. Nõnda taipasin veel kord, et kirjutamine on keeruline toiming: kirjutan küll mina, aga juhib keegi teine.

Pealegi, kirjutatud read ei käi põrmugi asja kohta, need oleksid nagu ainult muidu niisama. Nad võib jätta, aga võib ka maha tõmmata, kellelgi pole sellest sooja ega külma – mina ise muidugi välja arvatud, kel läheksid read kaotsi.

Kui ma nad siiski jätan, võiks mul vabanduseks olla tõsiasi, et romaan on üldse ala, kus räägitakse sagedasti sellest, mis ei puutu asjasse. Eriti on see psühholoogilistes romaanides nõnda.

Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia. Lugu on see, mida jutustatakse, aga mida võib ka jutustamata jätta, nagu see viimasel ajal üsna sagedasti sünnib. Süžee on see, mida jutustusega mõeldakse või tahetakse öelda või mida öeldakse tahtmata ja mõtlemata. Psühholoogiasse aga võib panna kõik, mis jutustamisega pähe tuleb.

Seega kuuluksid minu eilsed read psühholoogiasse, sest nad tulid mul pähe, ainult et nad tulid mul enne, kui ma sain jutustama hakatagi.

Aga sellest ei peaks koguni mitte järeldama, nagu tahaksin ma tingimata romaani kirjutada, liiatigi psühholoogilise. Mina olen nimelt arvamusel, et kui romaan täna-homme üldse välja sureks, siis sellega kaotaksid ainult kirjanikud – kaotaksid honorari, mõnikord ka mingisuguse auhinna, mida mõned arvavad honorari hulka.

Et ma aga ise samal ajal ometi midagi romaanitaolist hakkan sepitsema, millel oleks oma lugu, oma süžee ja oma psühholoogia, siis selleks on oma erilised põhjused, mille selgitusele asun kohe, püüdes olla nii täpne ja asjalik, kui minu vilumatus seda lubab.