Anton Tammsaare - Ma armastasin sakslast Страница 2

Mina olen praegu kakskümmend viis aastat vana, keskmist kasvu ja siniste silmadega, mis pole kuigi suured ega ilmekad. Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest need kas lasen ära ajada või ajan ise, kui olen sunnitud kokku hoidma. Aga kokkuhoidu ei armasta ma, sest habemeajamisel on see valus.

Juuksed on mul mustjad, aga mingisuguse ebamäärase varjundiga, mis võiks küll teisiti olla. Kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel. Õieti peaks juuste suhtes sedasama ütlema. Üldse peaks värvidest rääkides ainult seda tähendama, kas nad on loomulikud või kunstlikud, see oleks kõige õigem.

Minu pealuu üldine vorm on ovaalne, aga teatud kalduvuse või tungiga kuklasse, kus inimesel asuvat aru, mida mina pole tänini tähele pannud. Lõuapärad toonitatud, nagu oleks saatus mu määranud purejaks, aga ometi pole mul sagedasti ivagi hamba alla panna. Täna, näiteks, on kell juba kaksteist läbi, aga ma pole veel midagi söönud ja ei teagi, kust või millal ma midagi saan. Mõnele võib see imelikuna, isegi uskumatuna näida, aga ometi on see nõnda: lõuapärad on ja hambad on, kõht on ja isu on, mis tahaks midagi kõhtu panna, aga toit puudub. Samal ajal turg on toiduainetega kuhjatud, eile käisin vaatamas, sest mul oli mõni sent raha taskus. Ma käisin rida-realt kõik marjalauad läbi, et imetleda seda küllust ja toredust ning nuusutada peagu uimastavat lõhna. Isegi hinda küsisin ma mõnes kohas, kus aiamaasikad olid eriti värsked ja jämedad. Kui eit tahtis mulle mõõtma hakata, ütlesin ma, et ma vaatan enne pisut turgu ja hindu, sest mul on vaja osta suuremal arvul. Valisin maasikaist kõige jämedama ja isuäratavama ja küsisin eidelt, mis maksab, sest ma tahtsin ju maitsta, et hiljem teada, kust osta. Alla senti niisukest marja müüa ei või, ütles ta. Ma andsin talle kaks ja liikusin edasi. Eit ei pea ometi arvama, nagu oleks küsimus rahas, ei, küsimus on ainult marjade maitses. See peab olema see, mis ta olema peab. Aga tühja kõhuga seda ilusat marja süües tundus ta läägena, lihtsalt veepotsuna. Mul hakkas oma raisatud kahest sendist hirmus kahju.

Kui ma olin küllalt marjaridade vahel tiirelnud, läksin sinna, kus müüakse leiba, sepikut ja saia – laudadelt, mille taga seisavad suured vankrid või autod tagavaradega. Taskus lugesin käsikaudu raha, et kombineerida, mida ja kui palju osta. Lõpuks ei ostnud ometi ka siit midagi, sest mul tuli meelde, et mis mõte oleks nii kaugelt hakata leivakannikat koju kandma, kuna ju kodu hooviväravas on pood, kust võib saada sedasama niisama odavalt.

Üldse ei ole haritud noormehel kuigi sobiv ja viisakas tänaval kanda pakikest, mille vormist igaüks võib järeldada, et seal sees oli tükk leiba. Iseasi, kui sul pakis on magusad saiad, koogid või mõni tort, see on hoopis iseasi, sest sellest aimatakse teatud vahekordi, tundmusi, seiklust, õrnust ja armastust. Tükk leiba aga räägib ainult näljast, mis on kõigi meelest labane ja jõhker asi ning alandab igaüht, kes temaga kokku puutub.

Nii siis, ma läksin koju ja ostsin poest – mitte sellest, mis hooviväravas, sest seal on mul vanad-vanad arved, vaid teisest, mis natukene maad eemal, ümber nurga, – sealt ostsin ma nelisada grammi leiba ja heeringa, mis võtsin kahe näpu vahele ja hoidsin kui raipe endast eemale, et ta riideid ei määriks, tõttasin pooljoostes üles oma tuppa, lukutasin enda järele ukse, istusin toolile ja mugisin ära niihästi leiva kui ka heeringa. Õige, leivast jäi suutäis järele, selle närisin kuivalt südaöösel, kui lamasin juba asemel.

Talvel, kui kodus pererahvas, kellelt oma toa üürin ja kes elab minu all teisel korral, oli mul võimalik nende köögist vähemalt keedetud vettki saada, aga nüüd, kus kõik suvitamas, peale peremehe enda, keda näen vahel harva, pean leppima külma kraaniveega. Muidugi, talvelgi polnud keeva vee saamine nõnda, et pole muud kui mine ja küsi või võta, vaid pidi teenijaga teatud sõbraliku vahekorra looma, mis nõudis mõnikord rohkem kohustusi, kui oleks tahtnud meeleldi oma peale võtta. Aga ükskõik, nii või teisiti oskasin seda asja ometi korraldada ja üsna sagedasti tuli alt köögist ühes veega ka midagi muud sooja või külma üles minu tuppa, kui mul oli kitsas käes, mida tüdruk tundis nagu haisust. Alguses ajasin neile lisandustele kõigest hingest vastu – ma ütlen tõepoolest kõigest hingest, sest mulle oli see alandav ja vastik, – kurjustasin tüdrukuga, sõimasin teda, aga see ei aidanud, lõpuks pidin ikkagi järele andma ja selle pilli alla neelama.

Õieti ei teinudki ma seda esimest korda sellepärast, et mul oleks nälg nii suur olnud, vaid ma ei võinud tüdruku nutetud silmi näha. Ja oleks ta olnud pisutki vanem või ilusam, kindlasti poleks ma seda seakarbonaad ja praetud kartuleid ei sel esimesel korral ega ka hiljem vastu võtnud ja nagu tõeline varas söönud. Aga tüdruk oli noorukene, seitsme-, kaheksateistkümnene, välimuselt üsna plikakene, riietuselt vilets, peagu närune, tuhvlid jala otsas alati auklised ja pooleldi põhjata, nägu lopergune, nina latergune, suu liiga suur, hambad eest harvavõitu ja lüheldased, igemed naerdes liiga ettetükkivad, silmad väikesed, aga mustade kulmude all.

Õieti öelda, kulmud olid ainukesed kogu tema olevuses, mis looduse poolt antud talle korralikud, kulmud ja võibolla ka juuksed, sest need olid mustad, päris ilusad mustad ja loomulikult pisut käharad. Aga muidu, üsna hale oli teda vaest loomakest vaadata, kui ta kõndis või seisis: kael lühike ja jäme, õlad laiad, nagu kuuluksid nad mõnele mehele, piht liiga pikk, jalad liiga lühikesed, kogu keha alla keskmist. Kui ta siis nõnda oma maises viletsuses või armetuses ukse kõrval seisis, toetudes teise õlaga vastu piita, katkised tuhvlid nõelutud sukkade otsas, hoides taldrikut, millel teine kummuli peal, määrdinud põlle all, omal juuksed sarjas peas ja pisarad silmis, mis vahtisid kuhugi kõrvale, nagu peaks häbenema tema, mitte aga mina, siis hakkas mul temast nii hirmus hale meel, et ma oleksin võinud temalt kas või surnud konna või roti vastu võtta ja kinni pista ning ainult sellepärast, et ta oli niisugune, nagu ta oli, ja et ta seisis ukse kõrval just nõnda, mitte teisiti. Sest oleks ta need sõnadki, mis ta lausus alles siis, kui ma olin juba toodud karbonaad ja kartuleid sööma hakanud, pisut varem öelnud, kindlasti poleks ma temalt ta andi vastu võtnud. Aga ei, ta vaikis siis ja ütles alles nüüd:

„Perenaisel pole sellega midagi tegemist, see on minu jagu, mis ta mulle andis.”

„Aga te jääte ju nüüd ise ilma,” hüüdsin maja lükkasin taldriku eemale.

„Noorhärra, ma ei või ju niikuinii seakarbonaad süüa,” vastas ta. „Ikka annan ma ta kellegile ära, kas või kassile ja koeralegi.”

Mul hangus suutäis suhu ja keel hakkas suulae külge. Sest ma olin sellele viletsalegi kassi või hoovikoera eest! Ma ei teadnud, kuhu oma silmad panna. Aga kui ma lõpuks nad tüdrukule pöörasin, mõistsin ma, et kõik on vale, mis ta räägib. Ainus tõde oli, et ta tõi mulle iseoma paremad suutäied ja näris nende asemel kuiva leiba ja lutsis heeringasaba.

„Milleks te mulle nõnda valetate?” küsisin ma.

„Ei, härra, ma ei valeta. Ma tõesti ei või nii rammusat süüa, sest olen lahjemaga harjunud,” seletas ta.

Kui see oleks õige, siis pidin mina ikkagi kassi või hoovikoera mängima, kes saab selle, mis inimestele ei kõlba. Aga parata polnud enam midagi, pool karbonaad ja pooled praetud kartulid olid juba läinud ja teine pool tuli esimesele järele küütida.

Kui ma pärast täie kõhuga diivanil mõnusalt pikutasin, läksid mu mõtted uuesti tüdrukule, nagu ta esteks oli uksepiidal nõjatanud, taldrik põlle all. Ja nüüd paistis ta mulle äkki kui mitte just jumal teab millise iludusena, siis ometi mitte enam inetuna, igatahes väga meeldivana. Ning ma katsusin mõista, mis on ilus ja mis inetu, mis meeldiv ja mis ebameeldiv. Muidugi ei jõudnud ma mingisugusele otsusele. Mul tuli ainult meele, et perenaine oli tüdruku oma juure kaubelnud peamiselt tema inetuse ja armetuse tõttu, sest tema ei pidanud ilusaid teenijaid majas kuigi sobivaiks esemeiks ja nende korralikku riietust kartis ta üle kõige. „Tänapäev ei taha ükski inimene enam tööd teha, kui ta on omale hilbud ümber saanud,” kinnitas ta ja vististi pidi see tema veendumus olema, sest ta ajas läbi ainult selliste plikaohtu hilpharakatega, nagu oli praegune tüdruk. Ja ma imestasin, kuidas isegi vilunud majaperenaine võib inimestes eksida, kui küsimus on meestes ja naistes. Sest mis aitas see, et Loona käis tallukas ees, teine taga ja et ta oli kehaliselt nagu kõigile kas naeruks ja pilkeks või kahetsemiseks ja haletsemiseks loodud, ometi oskas ta nõnda ukse kõrval seista ja vaadata, et ta võis igale mehele meeldima hakata, tema silmis isegi ilus olla.

Paaril viimasel päeval ei saanud ma ridagi kirjutada – polnud kodus. Sest kui ma ületunaeile õhtueeli lõpuks välja läksin, et nii või teisiti oma nälga ravida, vedas mul sõna otseses mõttes ropul kombel: ma tulin tagasi alles täna hommikul kella kolme, nelja paiku, ja kuigi praegu kell saab varsti uuesti kolm, valutab mul alles pea ja süda ajaks nagu pööritama. Pidin jällegi kodust lahkuma, aga millegipärast hakkasin seda lugema, mis ma viimati kirjutanud.

Minu praeguses meeleolus taipan loetust ainult ühte: kirjutades pidi mu keskpaik tõepoolest hele olema, sest kuidas muidu oleksin võinud oma esialgsest kavatsusest nii hullusti kõrvale kalduda. Olen asunud kirjeldama oma välimust, aga niipea kui jõuan lõuapärade ja hammasteni, on kõik äkki ununenud ning siis tuleb lehekülgede kaupa ainult toidust ning sellest, kes nii või teisiti toitu toob. Ainult ühe olen jätnud tähendamata, nimelt – et Loona toidutoomise põhjuste seletamine oli muidugi kõik vale ja pettus, aga mitte nõnda, nagu mina arvasin, vaid hoopis teisiti. Ka ei eksinud majaproua, kui ta valis just Loona omale teenijaks, vaid mina eksisin tema inimestetundmises. Aga sellest kõigest omal kohal ja ajal.

Praegu pöördun uuesti oma välimuse juurde tagasi ja ütlen: oli ehk ometi hea, et ma viimati oma välimuse kirjeldamise katkestasin nälja pärast, sest mina kahtlen väga, kui palju inimese välimust üldse saab siduda tema sisemusega. Sest kui minul, näiteks, on nõgunina, kas siis võib sellest eksimatult järeldada, et minul ei või olla samu loomuomadusi, mis on mõnel kühmninalisel? Ei ju või, ega? Noh, milleks siis nii väga toonitada minu nõgunina?

Muidugi iseasi, kui on tegemist naistega ja armastusega, siis on muidugi hoopis iseasi. Sest naised arvavad, et ainult nool- ja kühmninad on suursugused, nii-öelda õilsad ja nende armastus on õilsuse peale kui mesilane meele. Lihtsalt naljakas! Nagu ei võiks neegri laterguse nina taga õilsust leiduda. Mõned uurijad tõendavad, et seal leidub teda palju suuremal määral kui euroopa kühmninade taga. Ja kui minu tuttavad mulle kinnitavad, mul olevat eht soome nina, siis tahaksin teada, kas siis ehtsal soome ninal mingit õilsust ei ole? Või ei puutu see õilsus kuidagi armastust? Aga siis küsiksin ma: mis tähendab õilsus üldse ja mis tähendab ta armastuses?

Nõnda on lugu nõgu- ja kühmninadega ja sellepärast ei ütle ma enam muud, kui et minu laiavõitu nina loob lõuapärade ja õlgadega, isegi minu labajalgadega teatud kunstilise terviku: kõik on üksteisele vastav ja tasakaalus. Isegi minu kõnnak on sellekohane: pisut lai ja latergune, pisut kohmakas ja nurgeline. Mis sellest järeldada, otsustagu targemad, sest nemad armastavad eksida, et veel targemail oleks, mida õiendada. Ühesõnaga, järeldusi tehku teadlased, kes seletavad, et aaria tähendavat orja, õilsus röövikut, õrnus närvinõrkust. Et aga mul kolm hammast – kaks purihammast alt ja üks esihammas ülalt paremalt, just silmahamba kõrvalt – plommitud, siis see ei puutu minu arvates ei õilsust ega teadust, vaid ainult armastust, eriti kui plomm istub halvasti, on halvast materjalist või on välja kukkunud. Kes seda ei tea, ei tea armastusest midagi, nagu seegi, kes arvab, et on ükskõik, millist kinga kannad.

King on armastuses tähtsam kui nina või iseloom ja kinganina vorm otsustab palju sagedamini inimese saatuse siin ajalikus ja seal igaveses elus kui inimese enda nina nõgu või kühm. Seda olen mina tähele pannud. Mõni teine paneb ehk midagi muud tähele, see kirjutagu siis sellest. Nõnda on mul õigus üsna põhjendatult öelda, et kingi kannan ma vaheldamisi nr. 43 ja 44, kuna parajad oleksid ainult 43½, aga niisuguseid, s. t. poolikuid numbreid pole kusagilt saada ja sellepärast ihkavad paljud vanemad inimesed endiseid vene aegu tagasi, sest siis olnud neid laialt müüa. Sobivamad on kingad laia ninaga, nagu seda võib isegi järeldada eespool öeldust, aga kannan ka teravaid kui nõelu, kui mood seda nõuab. Nii et kinganinast ma endale põhimõtet ei loo, nagu mul pole kindlaid põhimõtteid inimeste ninadegi kohta, aga niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini ka oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järele elama, mis ehk ongi kõige moodsam põhimõte ja ilmavaade. Kingsepp ja rätsep peavad määrama kultuuri suuna ja hariduse taseme.

Minu haridusega on nõnda, et seda võib nimetada keskmiseks või kõrgemaks, nagu keegi seda soovib ja võtab. Minu enda arvates olen ma kõrgema haridusega, sest ma olen kaks ja pool aastat ülikoolis olnud ja seal ladina keele eksamigi sooritanud, mida võin tarbe korral kas või dokumentaalselt tõendada. Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge, nii et ma kuulun täie õigusega akadeemilisse vilistlasperre. Lahkusin ülikoolist omal soovil, sest ei leidunud enam sõpru, kes oleksid tahtnud, suutnud või usaldanud mulle veel laenata. Aga sõprade läbi sain mõneks kuuks panka praktikandiks ja pärast ministeeriumisse kindla koha, mille aga kaotasin, sest leidus mehi ja naisi, minust nooremaid ja vanemaid, kes oskasid tõendada, et neil on minu kohale suuremad õigused või et nemad on sinna sobivamad. Nii ma siis nüüd istun oma katusekambris juba mitmendat kuud ja ootan paremaid aegu. Jumal tänatud, et ka selle vana kahekordse puumaja omanik usub paremaid aegu, muidu oleks ta pidanud mu juba ammugi välja küütima ja uue üürniku võtma, kel on juba praegu pisut paremad ajad kui minul. Maksan toast kümme krooni kuus, aga olen maksmata jätnud juba kolm kuud. Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk nii kindel oleks, et see imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda.

Nõnda siis majaomanik võiks toaüüri minult lähemal ajal ainult ime läbi kätte saada, aga mina võin oma praegusest seisukorrast hoopis maisemate abinõudega pääseda: ma võiksin koju tallu tööle minna. Aga see ongi, mida ma ei taha sajal põhjusel, ja need põhjused ei puutu ainult mind, vaid ka mu isa ja ema, õde ja venda, isegi kogu mu suguseltsi, sõpru, tuttavaid ja ümbruskonda. Sellest kõigest hoolimata ometi uuesti vanemate kaela minna, see nõuaks teatud kangelasmeelt või lootusetust, millest ei leidu enam mingit väljapääsu. Aga mina olen otsustanud pääsetee leida sellega, et kirjutan ainukese romaani, mis igal haritud inimesel käepärast – või ei ole mina haritud inimene? – romaani iseenesest. Ja ärgu, jumala pärast, keegi arvaku, et mina usun endas erilist annet või võimist, et mina loodaksin mingi püha vaimu pealetulekut, mille valgustusel siis kõik sünnib peagu vaevata, nagu iseenesest. Ei, mina usun kõigepealt tööd, eriti sest ajast saadik, kus ma ühest geeniusest lugesin, et temagi arvab oma teostes leiduvat üheksakümmend üheksa protsenti tööd ja ainult üks protsent või veel vähem annet. Kui nüüd geeniused peaaegu ainult puhta tööga siinilmas läbi ajavad, miks siis mina seda ei või? Pealegi, kus on see, kes oskaks meie aja romaanides öelda, kus lõpeb töö ja kus hakkab anne? Seda võivad otsustada ainult järeltulevad põlved või ei või needki. Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Sellepärast ei antakski ka kõige jumalikuma luuletuse eest kunagi mingisugust esimest auhinda, küll aga suure romaani eest, kuigi ta oleks üsna keskpärane. Anne on jumala and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud.