Teet Kallas - Jää hüvasti, mr. Shakespeare Страница 3

„Asi on nimes, usu mind,” ütles teine. „Ka minul on ebaharilik nimi, Ponitowski, ma olen natuke poola päritolu või nii ja ma saan neist asjadest hästi aru! Mulle ei tahetud omal ajal hästi kodakondsustki anda, mäletad küll! Selle asjaga on meil üle pakutud.”

Oli näha, et sellele noormehele meeldis intelligentne ja probleemikas suhtlemine.

„Jah, aga kiri,” meenutas Jaan Ploompuu vaikselt.

„Vabandust, härra kirjanik. Siin see on.”

Politseinikud ulatasid talle aupaklikult ümbriku. See tegu käis neil tõesti nagu mitmuses – üks andis ja teine elas kaasa. Nad ei lahkunud. Nad jäid viisakalt, ent kindlalt paigale. Nad ootasid midagi.

Jaan silmitses ümbrikut. Sellel puudusid küll margid, ilutses aga võimas kolme lõviga vapipitsat. Tema nimi oli trükitud elegantses šriftis. Küllap mingi… laserprinteriga!? Tal hakkas kõhe.

Ja siis märkas ta saatja aadressi.

Jaan muutus väga tõsiseks. Ta langetas pea ja pöördus tunnete varjamiseks ära. Nii palju, kui see saalike võimaldas. Ainult Pilleriin nägi ta õhetavat põsenukki.

Härra kirjanik Jaan Ploompuule oli isikliku kirja läkitanud Vabariigi Peaminister.

Sellel oli märkus: väga kiire.

Kolme hüüumärgiga.

!!!

4

(Märkmeid sellel teemal)

…Fakt on see, et nad on ikka veel olemas.

Nad kirjutasid. Nad kirjutavad. Nad kavatsevad seda teha viimse hingetõmbeni. Nad ei oskagi midagi muud teha.

Neid ei saa tegelikult isegi pensionile saata, kuigi nad vastavasse ikka jõudes pensioniraamatu saavad. Nad kirjutavad ikka edasi ja seda ei saa neile keelata. Nad väidavad, nagu oleks olnud asjade ebatäpne ja subjektiivne ülesmärkimine või olematute asjade väljamõtlemine nende elutöö, missioon, kohustus. Kunstist pole võimalik kedagi pensionile saata, väidavad nad upsakalt! Nad kinnitavad, et „kuna meie väike rahvas idefintseerub ennekõike läbi keele”, keelekasutuse tippresultaat on aga muidugimõista kirjandus (belletristika: proosa, luule, dramaturgia ja muu säärane), siis sõltub sellest koguni meie rahva püsimine ja jätkumine. Ei rohkem ega vähem! Nende enesekindlus on isegi omamoodi liigutav.

Olgu! Äkki ongi see niimoodi? Muide, seda veendumust jagavad üllataval kombel mõned küllalt kainelt ja kaasaegselt mõtlevad prominendid, koguni mitmed tipp-poliitikud, kellest oleneb aga paraku liiga palju meie riigi olevikus ja tulevikus.

Minu meelest pole seda kummalist väidet mitte kunagi ega kusagil kahtluse alla seatud. See kõlab nagu aksioom.

Aga mina seda kõike ei usu.

Oma skepsist tõestada pole sugugi raske. Palun väga, üksainus väike eksperiment.

Tõstsin koduraamatukogust, mille on aastate jooksul soetanud mu ema ja omal ajal kahjuks ka mina ise, absoluutselt huupi välja 20 köidet. (Sotsioloogide slängi tarvitades lähtusin seega üldjoontes Nortoni 6. printsiibi lihtsustatud variandist, aga kuna ma ei seadnud endale süvateaduslikke ülesandeid, siis pole sel ääremärkusel muud tähtsust kui humoorikas viide mõnele spetsialistile).

Lähemal vaatlusel selgus, et olin oma töölauda koormanud 13 köitega, mis koosnesid nn. proosast (romaanid, novellid, laastud ja kuidas neid iganes ei nimetata). 7 aga nn. luulest, mitmesugustest riimitud ja riimimata tekstimassidest. Minu meelest kajastab see päris adekvaatselt antud vormide seniseid proportsioone kodumaises belletristlikus toodangus. Dramaturgia, lastekirjanduse ja publitsistika jätsin muide teadlikult kõrvale, kuna neil on minu tagasihoidlikus projektis spetsiifiline asend.

Autorite seas on väga tuntud (nn. „kuulsaid”), mõõdukalt tuntud ja peaaegu tundmatuid (või unustatud) kirjanike nimesid. Seejuures on kõigi näol tegemist professionaalidega, loomingulise liidu liikmetega. Üks autor on minu andmetel hiljuti surnud, üks elab alaliselt välismaal. Metodoloogiline lähteasend pole päris laitmatu, ent ei mõjuta samas oluliselt eksperimendi sisulisi tulemusi.

Selles vaatluses jäävad autorite nimed loomulikult kõrvale. Persofinitseeritus eksitaks järelduste tegemisel, oma rolli hakkaksid mängima isiklikud maitsed, sümpaatiad, poliitilised veendumused (osa kirjanikke on tänini ühiskondliku teadvuse jaoks politiseeritud „märgid”, paremad, vasemad, tsentristid, endised… pähh!) – oma rolli mängiks isegi alateadvus. Ilmselt teeksime naiskirjanikele mõistetavaid mööndusi.

Edasi lähtun juba printsiibist, mida pretsedendi puudumisel nimetan tagasihoidlikult Emmeri kolmandaks testiks. Avan köited selles järjekorras, millises nad mu lauale kuhjunud on, ja kirjutan igaühest välja täpselt 3 rida. Et keegi ei saaks mind kahtlustada subjektiivsuses, valisin võtmeks šifri 19-4. St. – alustan vaatlust iga köite 19. lehekülje 4. reast, vajaduse korral terviklausest. Minu plaanides pole ühestki vaatlusalusest kirjanikust tendentslikku muljet jätta, teda analfabeedi, grafomaani või idioodina serveerida. Miks 19, miks 4? Täiesti juhuslik valik. Sama hästi sobiks ükskõik millised muud leheküljed või read.

Alustagem! Vaadakem, millele on kulutatud sadu tonne isamaa väärtuslikku paberimetsa.

Niisiis, millest nad kirjutavad?

A: PROOSA.

Köide nr. 1.

Majahoov oli suur ja tahmane. Mäletan sealt piklikku küngast nagu leivapätsi, pesupuid ja söekuhilat keldriakna all. Mina ei käinud kunagi hoovis…

Köide nr. 2.

„Kõnelesid, et hakkad teaduslikku tööd tegema.”

„Teengi,” kinnitas Põdrus. „Juba teist aastat. Kuid koolmeistriametist ma ei loobu.”

Köide nr. 3.

… kus aga piigat peksetakse, linalakka lahitakse.

Siis tiris Lemmi rätiku nõega mustaks määritud näolt ja hüüdis…

Köide nr. 4.

Aga kuidas me seda näeme? Lennuk eemaldub päikesest ja päike meist. Kiirused liituvad ja kümne tuhande meetri kõrgusel loojub päike meie jaoks kaks korda kiiremini…

Köide nr. 5.

Ema arvas, et Mardile peab kaasa tundma tema murtud südame ja vanade hingepiinade pärast. Aga Mari saatuse suhtes trööstis ta mind…

Köide nr. 6.

Ta oli nagu asjatult ema ootav elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas…

Köide nr. 7.

Taavi hakkas taskust tubakat otsima.

„See on ainult hea, et nad pääsesid.”

„Hea muidugi, aga – nojah, eks iga naise süda ole isemoodi…”

Köide nr. 8.

Ja kas tal ei võiks olla hispaania pitside asemel see sile kuub, mida kombenisooniks nimetatakse, milles ta on nagu ussikuningas oma kestas, ja see kõrvadega nahkmüts…

Köide nr. 9.

… lausus ta ja pööras piipu käes. „seal peal kirjad ole – näod, linnud, kalad. Tema alguses uimaseks tee, siis kannatama pane… Pärast aja naerma.”

Köide nr. 10.

… ta oli riivatud sellest, et tema, endine peremees, mees, kelle laudas ammus tihti viis-kuus lehma, peab nokutama karrakesega näpus popsieide ees ja kerjama tilgakest piima…

Köide nr. 11.

Bannisteril õnnestus vaimupilt enese multiplitseeritusest hajutada, mees hoomas, et jalad on ta märkamatult kandnud rohupoe ette. Bannister sisenes. Esikus rippus metallvarrastest…

Köide nr. 12.

Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses mitmed dialoogid ja monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka…

Köide nr. 13.

„Vähemalt üks neist on päris kindlasti lahti.”

„Aga neid on siin vähemalt viiskümmend,” kostis Eeva hääl ta selja taga.

B. LUULE

Köide nr. 14.

üksikud hüljatud talud.Katused längus neil, õued neil hangetundjänesed koorinud ubinapuudki.

Köide nr. 15.

Kui surm juba tulla julges.Vaatasin ukse vahelt – kas on,keda oodatud hommikust saadik?

Köide nr. 16.

… keset köögilauale kleepunud kalki valguselappi.Lahtise raamatu pääle kukkusid silmaterad,kaks auku nad põletasid valgesse paberisse.

Köide nr. 17.

Ja ukse tagajuba limpsab keelt Bürokraatia lohe.

Köide nr. 18.

… ja pakub end meilegi.Peaks pagema huupi joostes,peaks hüüdma. On kurgus hirm…

Köide nr. 19.

Oh tuul, sa elurõõmu hele pill!Kõik on nii herk, et iga ohe sussaab rõõmsaks üllatuseks. Tere, lill!

Köide nr. 20.

Lumehelbed hõbekelli silmis tilistasid —Jah, otsekui, justnaguolnuksid peni, nii haukusid…

Eksperiment on lõppenud. Ütlen nagu varemgi: no comments. Kõik on niigi selge. Võimalik siiski, et tõeliste kommentaaride ja järelduste aeg on veel ees.

Ma ei väida, et mu katse oleks täiesti veatu. Selliseid pole varem lihtsalt kunagi tehtud. Iga algus on krobeline. Võimalik, et resultaadi logokakafoonia mõjub ehk liiga utreeritult. Aga võimalik on ka see, et asi on aga tegelikult veelgi ohtlikum.

Ma olen väsinud.

Üksainus arvamus selle kõige puhul siiski.

Neil kõigil on midagi viga.

Nad pole ju normaalsed, kurat võtaks!

5

Astrid Ploompuu oli suur, soe ja asjalik naine. Omal ajal oli Jaan talle paar naljatlevat värssi pühendanud; ühes neist võrdles ta väljavalitut ahjuga, mille najal mees ennast keset karmi elutormi soojendab. Ahi oli riskantselt gabariitne kujund, aga ei, Astrid oli asja õigesti mõistnud.

Sellest oli nüüd palju aastaid möödas. Naise tumedates juustes kumas juba halli. See oli ilus, kurb ja liigutav helk. Kuid ta põskedes tukslesid endiselt vallatud, tundelised, vahel ka tujukad talupiigalohukesed.

Astrid töötas linnavalitsuse kultuuriametis. Kuigi ta oli praegu kõvasti närvis, orienteerus ta situatsioonis hästi. Ta oli riigiametnik ja kultuuriinimene. Ta oli taibukas naine. Hingepõhjas püsivalt valvas ja kiivas, ei hakanud ta meest selle Pilleriini pärast kiusama. Kuigi just lugemissaalist politseinikud ta olid leidnudki. Ah, aga see detail oli nüüd kõrvaline.

Kirjanikuhärra oli niigi natuke meeltest lahti: habe õieli, kolas ta aluspükste väel korteris ringi, otsis millegipärast rohelisi mansetinööpe ja patras ärevalt. Kord tegeles ta oletustega, üks fantastilisem kui teine, siis aga hakkas siunama valitsust, kes kisub kodaniku tema plaanide juurest teadmata kuhu. Ja teadmata miks! Sest pidi ju Jaan homme hommikul Handoga suvekodu lähedale ühte kindlasse jõekääru latikat püüdma minema. Kes seletab teismelisele poisile, miks isa sõna ei pea? Peaminister või?

Astrid pakkis sellal vilunult mehe vana ja vägevat seanahkset portfelli. Muidugi, temalgi oli puhkus, temagi oleks tahtnud paar päeva mere ääres veeta. Aga peaminister kutsus edelarannikule ainult tema kirjanikust meest.

Tegelikult ei osanud ka Astrid midagi konkreetset oletada. Asi nägi välja nagu riiklik saladus. See kiri, see kutse, see üritus. Ajalehtedes polnud sellest sõnagi. Milleks küll säärane kiirus, milleks see allkiri politseinikele? Ja milleks üldse need lihtsameelsed politseinikud? Või oli see nüüd Toompea stiil: konkreetsus, tempo ja asjalikkus? Jah, muidugi, ajaloolistel pöördeaastatel olla lausa niimoodi elatudki, telefonid olid lühidalt tirisenud, autod kummide kiunudes kurve võtnud, paari tunniga koguti sel moel veel vanale võimule kuuluvatesse residentsidesse või puhkebaasidesse vajalikud mehed ja naised, kes siis ööde ja päevade kaupa otse lõvikoopas istudes, kohvi juues ja suitsu tehes aru pidasid, et lõpuks jälle ühe vabadusele lähemale viiva dokumendi või projektiga rahva ette astuda.

Tollal nimetati seda ajurünnakuks.

Aga see oli küllalt ammu. Nüüd olid hoopis teised ajad. Rahuajad, kui noomoodi võrrelda tohtis.

Võib-olla oli see uue peaministri isiklik stiil? Peaministrid ja valitsused vahetusid tihti, keskmiselt kolm korda kahe aasta jooksul, enamasti kevadel või suvel, ei kunagi aga karmil talvel… See tihe rotatsioon pidi harilik asi olema. Võib-olla oligi, aga rahutuks tegi iga kord.

Uue peaministri kohta ei teatud laiemalt veel midagi. Ta polnud veel kaht kuudki ametis olnud. Ka sel aastal ei suutnud nägelev riigikogu suvepuhkusele minna varem, kui oli peaministri välja vahetanud. Hea kombe kohaselt ei kritiseerinud teda veel ükski soliidne ajaleht. Tal olid tema sada päeva nagu teistelgi. Tal polnud veel kabinetki lõplikult koos, mitu ministrikohta ootasid täitmist. Uus peaminister polnud eriti noor ega kaugeltki mitte vana, hariduselt aga haralise stuudiumiga filosoof. See oli harilik asi. Pooled uuema aja riigijuhid olid humanitaarid.

Teisalt tundus kõik ilmselge ja ilus olevat: kutsele oli kirjutatud, et hr. Ploompuu on tungivalt palutud osalema mõnepäevasele suveseminarile, kus otsitakse tsiviliseeritud lahendusi komplitseeritud kultuurprobleemidele, ennekõike aga kirjanduse nihestunud seisundile kultuuri üldpildis, agressiivselt pealetungiva massikultuuri ja amerikaniseerumise foonil. Koos võimalusega lõõgastuda, suhelda kolleegide, tunnustatud ekspertide ja juhtivate riigitegelastega. Ürituse finantseerib valitsus erifondist. Vajaduse korral on valitsus valmis osutama abi transpordiküsimustes, loodetakse ka kohalike võimude mõistvale suhtumisele.

„Sa kujuta ette, nad olid valmis mind jalamaid oma autosse torkama. Sireene ja prožektoreid täis, kurask! „Opel” või mis see neil seal seisis, mina neid marke nii hästi ei tunne, Rando teaks kohe ära… Jah, kujuta ette, nad olid valmis mind silmapilk edelarannikule toimetama. Minu meelest põlesid need poisid himust näha ilusat elu ja ise ka paar korda soolases meres supelda. Vesi pidi kakskümmend üks kraadi olema! No nii see ka ei lähe, mu härrad, ütlesin mina neile,” jutustas Jaan ringi tammudes, ikka veel püksata. „Kui te mind just ei arreteeri – aga selleks peab teil minu meelest order olema – siis tahaksin mina küll ilma konvoita peaministri palge ette jõuda. Hoolimata sellest, et bussipiletid on üle mõistuse kallid ja et isegi suvilas käin ma seetõttu viimasel ajal jalgsi… Kuule, ega sa tõesti pole neid rohelisi mansetinööpe näinud?”

„Minu meelest on need suvila köögisahtlis,” improviseeris Astrid, et teemat lõpetada. „Milleks sa enda meelest mansetinööpe vajad, armas inimene?”

„Aga bankett? Valsid ja šampanjad ja… Kõik võib olla! Valge särgi ikka panid? Ja mine tea, äkki saabub sinna ka president? Kus peaminister ees, seal president järel. Olgu kuidas on, presidenti tuleb austada – siis austad sa ka iseennast ja oma rahvast.”

„Valge särk on, must lips on, hõbedased mansetinööbid leian ma sulle ka üles, need on palju soliidsemad, džiinid ja selle sinise jope panin ma kilekotti, aga ole ettevaatlik, seal on kohvitermos ja mõned tomatid ja kaks võileiba. Ära hakka vaidlema, ma tean sada aastat, et sinul läheb sõites kõht tühjaks ja siis muutud sa vihaseks. Lausa talumatuks! Ja kaua sa niimoodi püksata mõtled patseerida? Või lähedki niimoodi selle uue peaministri ette? Bussini pole enam palju aega.”

Samas helises telefon. Ka see luksus oli Ploompuudel nüüd juba teist nädalat olemas. Jaan haaras ärevalt toru, lausus aga külmavereliselt nagu elupõline telefoniomanik:

„Ploompuu kuuleb.”

„Kuule, Jankel, said sa ka selle kuradi kutse?”

See oli Ullo Tillak, kes helistas oma järvetagusest majast. Erilised sõbrad nad polnud, aga ka vaenlased mitte. Nende suhted olid korrektsed. Teisiti poleks linn neid mõistnud. Nad olid väikelinna suured mehed.