Betti Alver - Tuulearmuke Страница 5

Puhh, palav on mul, võta ära need rasked vaibad!

Joo ise oma kibedaid vastikuid tilku, mõõda omaenese palavust!

Olen väsinud nüüd, jäta mind rahule!

Hää, et kinnisilmi lamades neid tüütavaid õisi su kleidil näha ei pruugi! See on patt, tädi Matilde, sellasel heledal hommikul seda koledat, halli kleiti kanda, kuuled sa?

Ning tänapäev peab Juula need pleekinud pildid siit välja viima, ma ei suuda neid enam kannatada! Kuis on meil ometi kõik värvitu ja luitunud, tädi! Kas sa siis ei näe, kui maitsetu mu tuba on? Ainustki lille, ainustki mõistlikku vaipa ega eesriiet! Imelik, et ma varemini sellele ei tulnud…

Ja silmapilk otsi välja mu uus öösärk! Tead, see voldikeste ja viinamarjapitsiga, mille jõuluks kinkisid. Sääl kummutis, kuskil paelte all peab ta olema… Mitte sääl, ah sina küll! Ülal, ülal vasakul! Jajah, sääl! Tänan… Nüüd uus taskurätt Ja punased sukad! Mis, neid ei anna sa?.. Aga kuule, ma pean nad saama, siia mu ilusad, läikivad sukad!

Tädi pomiseb midagi pahaselt ja leiabki viimaks sukad rohelisest karbist.

„Pean sulle ehk kindad ka andma? Ja kübara?“ küsib ta irooniliselt.

„Ei, tänan. Ainult peegli ja kammi säält laualt, tahan näha milline olen.“

Viimaks on kõik korras. Nii!

Tädi läheb alla. Tolmu pühkima, ütleb ta. Tean aga, ta ei pühi midagi, värskendab vaid veidi oma luitunud välimust.

Nii halb on mul praegu, pää täis rahutuid mõtteid. Ikka ja ikka uuesti kerkib silme ette pilt: Vana-Kristjan pleekinud kampsunis, vihmast ning tuulest luitunud kaabulotis ja dr. Andersen.

Olen veendunud, Andersen tunneb midagi kahjurõõmu taolist mu haigusest kuuldes. Kardan silmapilku, mil ta mu voodi ette astub, üleolevana-targana mõne haavava märkuse teeb. On ometi loomulik, et ta juhust kasutamata ei jäta, mulle mu naeruväärset väiklust tunda anda.

Ja mina ei oska talle midagi vastata, pean lamama rumalana ja allaheitlikuna, kui laps, kes ei pääse teenitud karistustunnist.

Ent ma ei taha seda!

Paljas mõte uuriv-pilkavast hallist vaatest täidab mu piinava vihaga.

Või on see hirm sinus, Lea?

Ei, ei, ei!

Kuhu paiskasin eila mantli ja kingad? Ruttu, ruttu, iga hetk võivad nad tulla! Ah see kleit, miks ei lähe ta mulle enam selga? Aga see polegi kleit, vaid tädi sinine põll… Kus on ometi mu teine king?.. Mu jumal, milleks rebin siis sukad jalast, tahtsin ju… jah, mida tahtsin siis praegu teha?.. Mu vaene, vaene pää, täis undavat kuminat ja kivikesi oled sa!..

Aga taeva pärast, kes tuleb siis trepist üles? Ah, need on ainult tädi sammud. Laskun kärmelt voodisse, südames sada rahutut vasarat, küljes torkivad nõelad.

,,Magad, Lea?“

Ent ma ei mõtlegi silmi avada ja vastata. Tuba kõigub üles-alla, jään uimaseks sest hõljumisest.

Või on need ainult mu mõtted, mis nii tantsivad?

Tädi käib varvastel ringi, kuulen, kuidas ta nurgariiulil noote korraldab, laual raamatud ning paberilehed riita laob. Istub siis akna alla ja süveneb ajalehte.

Majas on vaikne. Hääletus päikesesädeluses kõiguvad puie varjud, libisedes seinal edasi-tagasi ning sirutades harulisi, pikaksveninud oksi põrandale.

Tänavalt kostab nõrka ratastemürinat. Aeg-ajalt sõidab mööda huiskav auto ja kõliseb tänavraudtee kell, siis vaibub seegi ja maja kastub endisse hääletusse. –

Imelik, olen jälle koolis, vanal Piiskopi tänaval.

Madala klassi luitunud seinul värisevad kartlikud päikeselaigud ja libisevad tuules kiikuvate okste varjud.

On matemaatika tund härra Menteli juures.

Vaatlen ükskõikselt sõõri sisse joonistatud nurki tahvlil. Igav on. Lahtise akna taga kahisevad langevad vahtralehed, eemalt direktori aiast paistavad kollased pirnid.

Härra Mentel on sama üksluine-värvitu kui ta geomeetriagi.

Hammustan huulde haigutuse ja keeran laua all salaja uue lehekülje romaanis. Äkki sosistab keegi mu taga:

„Täna… täna õhtu läheme, Lea!“

See on Leida Laur, ,,Panter“.

,,Kuhu, Leida?“ küsin samuti tasa.

,,Rohelisse Öövahti“. Tead Peetrit, kes meil varemini jooksupoisiks oli? Nüüd on ta „Öövahis“ kelneriks ja muretseb juba, et meid ei nähtaks. Mõtle ometi, kui tore!“

Ja terve tund sosistame Pantriga „Rohelisest Öövahist“, muusikast, lõbutsevaist härraseist ja tantsust. Ah suurepärane! Ah taevalik! Meie näeme täna kõik, kõik!.. Silmad tumenevad, põsed kuumavad ootuspalavikust. Pantri hääl kahiseb kui tuul koltunud puis. –

Ning juba hiilimegi üles „Rohelise Öövahi“ trepist, poeme rasvaläikelise kelneri juhatusel pudelite ning kastivirnade taha ning hingame januseina salapärase ümbruse õhku.

Pantri ninasõõrmed värisevad saali vaadates, kramplikult pigistame teineteise kätt. Näha, enam näha!

Ent pilu on liiga kitsas, seletame vaid klaveri musta nurka ja osa krohvitud sambast. Aeg-ajalt libisevad mööda tantsivad paarid. Näeme ainult päid ja daamide kleidilõikeid. Nüüd libiseb pilust mööda mustajuukseline naine punases kleidis ja hoiab kaenlas vanapoolset paljaspäist härrat, kes oma daamile vaid lõuani ulatub. Nüüd toetub klaverile noor, valgetverd mees, nööpaugus krüsanteem.

Äkki kostab tume mürts, millele järgneb hetk vaikust.

Siis tõuseb kõrvulukutav kisa, ulumine summutab muusika ja kajab õudselt läbi kummalise maja.

Vaatame tardunult teineteise otsa, Panter sosistab:

„Mis nüüd? Mis nüüd?“

Ära!.. ära!

Jookseme, meeletud hirmust, allaviiva trepi poole. Koridori tungivad lämmatatud karjatused, vandesõnad ja appihüüded.

Kuskilt tekib meie ette kleidita, joobnud naine, paks ja määrdunud, ning hüüab häälega, mis kõlab kui roostene raud:

„Teie just puudusite siin, kutsikad! Kuhu te pagete? Siia, ätsmekesed, hähähää!“

Ta püüab meid haarata.

Karjatan valjusti ja näen, Panter laskub juba trepist alla. Järgnen talle ning me jookseme kui kaks meeletut.

Mööda peegleist, lillist, punaseist teenreist… edasi, ikka edasi!

Pimedal tänaval vilgub üksik voorimehetuli. Tuul rebib riideid ja juukseid, selja taga lohisevad sammud ja kriiskav hääl. Panter kaob mu silmist.

Äkki ütleb keegi üsna, üsna lähedal:

„Miks on Lea nii isemeelik?“

Vaatan otsides ringi, ei näe aga muud pääle ähkiva kogu, mis mind juba haarata tahab.

„Püüan su, koerapoeg, püüan su!“

Hingeldades seisatan kõrgel, järsul kaldal. All mühiseb vahune vesi.

„See on ju Turvaste meri!“ mõtlen läbi halvava hirmu. Juba puudutavad haaravad sõrmed mu õlga… olgu! Sulen laud ja hüppan alla. Mühisevad, loksuvad lained matavad mu üleni. –

„Tohtriärrat es olnu kotun, tüdruk ütel, tohtriärra olevat kliinikun. Läksi sis kliinikude ja rääksi kõik illosti ära. Om üits kena ärra tu tohtriärra. Tund miu ära ja ütel, tial es olevat aiga enne kella viit. Olevat üits suur ja ränk opuratsjoon tetta ütel väiksel proual. Sis ootva teda kaits haiget, kelle man tia ära käib ja sis tuleb. Tu om nii kella viie aigu. Nii, prouake, om asja. Nüüd ma lää alla ja raiu Juula kondi katski, tia ost iks siantse suure, vana tõpra luu!“

Ka tädi Matilde läheb.

14

Pärast lõunat magan kaua ja tunnen end ärgates veidi värskemana. Toas pole enam päikest. Vaatan kella: kolmveerand viis. Kristjan ütles… jah, viimane aeg minna!

Kuhu kaduda? Aeda? Kloostriparki? Nata juurde?.. Kuid see on ju ükskõik, hiljemini jätkub selleks mõtlemiseks aega. Pääasi: kuidas pääsen välja?

Riietun ruttu ning lähen varvastel alla. Köögis küürib Juula kastruleid.

,Juula, on tädi kodus?“

„Ei, proua läks poodi, lubas kella viieks tagasi tulla ja käskis mind vahel üles minna. Kella kolme paiku toodi teile kiri, proua aga ei raatsinud teid äratada.“

„Kus on kiri?“

„Söögitoas veepudeli all. Evapreili ja proua lugesid läbi, ei olevat midagi tähtsat.“

„Nii. Kus on Eva praegu?“

„Läks vist õmbleja juurde uut palitut selga passima. On see tõsi, et nüüd narmad moes on?“

„Ei tea, Juula… Lähen välja. Siia tuleb mõne minuti pärast üks tohter. Kui ta minu järele küsib, siis öelge: läks jalutama, ei tea kuhu.“

„Aga olete ju haige, mida ütlen prouale?“

„Öelge, et keelasite mind, aga ma ei teinud väljagi. Või öelge, kuidas ise tahate, see on ükskõik.“

„Ärge parem minge, tõesti! Proua on väga äkilise vihaga… Nüüd oli ta mitu päeva hääs tujus ja lubas mulle oma pruuni kleidi kinkida.“

„Küll ta kingib, kui lubas… Ärge tohtrile öelge, et köhisin. Ja nüüd hääd aega! Ah ja! Kiri!“

Tänaval avan paberilehe.

„Loodan, et Lea mu õetütart ei unusta. Täna kell viis, jah? H. G.“

Õigus, õigus! Hans Grit, Kindluse ja Lasteaia tänava nurgal.

Väga hää!

Külm on.

Madalalevajunud päike värvib vaskseks katused ja kauged tornid, valades kui vedelat lakki ärklitubade verevaile aknaile.

Majade vahele laskub külma hämarust. Kloostripargi puud sirutavad raagus latvu kui kondiseid sõrmi rohekasselgesse, kõrgesse taevasse.

Prrr!.. Kahju, et mu mantel nii õhuke! Kindad olen ka rutuga unustanud.

Tänavanurgal seisabki Grit mustas palitus ja laiaäärelises kübaras, kaelas sirelivärvi kašnee.

„Kaome ruttu!“ ütlen ringi vaadates. „Ärge küsige midagi – ainult eemale siit!“

Kardan kohtamist tädi, Eva või mõne muuga.

Grit on mõistlik ja ei päri midagi.

Istume pooltühja tänavraudtee vagunisse ja sõidame läbi pimeneva linna. Siin-sääl süttivad elektripirnid ja rohekad gaasilambid.

Imelik, tõesti imelik! Grit suudab vaikida. Poleks seda uskunud.

„Kuhu?“ küsin viimaks.

„Oleneb täiesti teist,“ vastab ta. „Olen juba varemini kõigega nõus.“

Конец ознакомительного фрагмента.