Eduard Vilde - Lunastus: ühe töölise noorpõlw Страница 3

Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast uulitsaelu murdlaenetuses tabamata. Õhtutel, kui gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama hakkasiwad, armastas ta laial, liikumisest uhawal Nörrebro Gadel wahtida, kudas läikiwad tõllad ehitud herrastega mööda weeresiwad. Üle uulitsa jookstes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga terwisejaama, kust ema ta alles teisel päewal koju wiis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle sealsamas Nörrebro Gadel üks rattasõitja selga, nii et ta peaga kõnnitee serwa wastu põrkas ja kõrwa äärde niisamasuguse werd woolawa haawa sai, nagu peksetud meremees. Ema tuli warajaste töölt ja leidis kokkuwalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Wõis weel õnne tänada, et teise seegi kord jälle wõerasema uulitsa käest enam-wähem elusalt tagasi sai. —

Ema õhtul! See oli Jensi päewa pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitawat pehmust, ja igast nurgast näis naerataw nägu wälja wahtiwat. Ema tõi enesega midagi magusat kaasa, ühes tubakalõhnaga, mis ta riiete seest, käte küllest, isegi juukstest salaja wälja imbus ja millega Jens harjunud oli – harjunud imemiseajast saadik, kus ta seda lõhna ema rinna küllest sisse oli hinganud.

See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas woolama nagu ojake kewadesel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja weel enam pärida. Mis päew talle wähegi iseäralikku toonud – kõik sai kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahw, „haige mees” ja haawatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja telingitelt kukkunud müürisespad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde siis weel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnawahid ja muud awalikud tegelased tuliwad, kes ühel wõi teisel wiisil Jensi tähelpanekut äratanud. Kensakal kombel selgus ema wastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäewases korras. Ahwil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli wiinajoomisest haige ja haawatud madrus peksasaamisest haawatud; waras wõeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.

Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat – ei tea mille üle; ta kuulis teda õhkuwat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.

Enamaste roomas päewane wäsimus Jensile mängu juures kallale, nii et ta omi pakkude ja pulkade wahele magama uinus – kord külleli, kord selili wõi kummuli.

Teine peatükk.

Wäikese Jens Nielseni öö

Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast üles. Tuba oli siis pime, ja Jens hüüdis, niipea tui ta märkama hakkas, ema. Ema wastas oma sängist, mille jalgots Jensi woodikese wastu ulatas, suud matsutades unise healega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku, ja jäi sinna uueste magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma wõrega woodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

Aga mitte igakord ei saanud Jens ema woodist wastust. Tuntud matsutaw ja ümisew jaatamine jäi wahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pesasse tagasi ja hakkas aru pidama, mis nüüd teha: kas nutta wõi mitte; kas kisa tõsta wõi wait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist – nõnda kudas ta meeleolu wäliste mõjundite wõi sisemiste tunnete tõttu oli. Walitses waibunud waikus ümberringi, sügaw, lõdew, puhkaw, nii et muud kuulda ei olnud, kui tasawoogawat wihinat kõrwades ja wana seinakella tõttawat rühkimist, ning sigines sel puhul mõni lahke, rahuline mälupilt Jensi mõttewalda, siis ta ei nutnud ega kisendanud. Harinenult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta wagusalt oma ette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, wastikut, waenulikku meelde, wõi nuttis winge tuul korstnatorus, hulgus igawlew koer hoowis, karjusiwad tiirased kassid peldikukatusel, siis walis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Ta sattus sel puhul sagedaste metsikute ettekujutuste, omaloodud kohutawate wiirastuste meelewalla alla. Pilkane pimedus tema ümber sai elawaks, sai perekaks. Põranda alt seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtawale – nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, wärwiribasid, helikatkeid. Ta nägi tuld ja werd, hambaid ja küüsi, sarwi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist ja karjatamist, röökimist ja möirgamist. Nad tuliwad ja läksiwad, lähenesiwad ja kaugenesiwad, suskasiwad üles ja wajusiwad alla – kõik need tuttawad kuuldused ja nähtused. Ta märkas tuttawaid nägusid, inimese wõi looma omasid, wõeraste kehade otsas, ja tuttawaid kehasid, inimese wõi looma omasid, wõeraste liikmete külles. Ta märkas liikmeid ilma kehadeta ja kehasid ilma liikmeteta. Ja tontlik walgus, mille paistel ta seda märkas, see tule- ja werekarwa silmapilkne walgus, mis wõbisewa pimeduse lõhki käristas nagu wälk pilwe, koondus enne kustumist ise uueks õudseks hirmunäoks – kord hirwitawaks, kord õelustawaks, awatud lõugadega, lõgisewate hammastega. Wäike Jens Nielsen tõmbas waiba üle pea, pigistas silmad kinni, siputas ja hulgus waljuste. Aga nad pugesiwad talle waiba alla järele, ja waibaalune sai nii suureks, et nad kõik sinna ära mahtusiwad, kõik!

Jens wärises, külm higi kattis ta keha. Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta wahel otse wäsimuse pärast wait jäi. Roidunult, rusuks peksetult. Ja siis tuli ema.

Kui ema üksi tuli, siis wõttis ta waese pojukese sülle, surus teda rinna wastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõemuliigutusel põhjani wälja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, wajutas oma külma ninakese tema kaela wastu ja laskis kõik oma kannatamise sooja soolase weena ema kaela mööda alla weereda – rahulikult, aeglaselt, magusa wäsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrwa sisse, kui suurt hirmu ta pimedas tundnud ja missugused kollid talle kallale kippunud, ja miks ema ta pimedasse jätnud – nii kauaks, nii hirmus kauaks!..

Aga tihti ei tulnud ema mitte üksi. Temaga ühes tuli wõeras meesterahwas. Ikka meesterahwas ja ikka wõeras. Niipea kui wõti luku sees ringi käis ja uks lahti läks, kuulatas Jens, nuttu peatades, kikikõrwul, kas tulijaid üks wõi kaks on. Ja kui ta kahte kuulis, kui talle meesterahwa heal kõrwa puutus, siis tõukas ta kokkupitsitatud hammaste wahelt pika, wihase nutuhuilge wälja, teades, et tal seks ööks ema ei olnud.

„Teil on laps?” kuulis ta wõerast meest igakord küsiwat, mispeale ema tasase healega igakord „ja” kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema pannud, tuli ta tahatuppa last waigistama.

Aga ta ei wõtnud Jensikest sülle, waid kumardas ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest wastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Wait, Jensike! Jensike ei tohi nutta – külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!”

Ja andiski – õuna, sokoladi, kompwekki.

Wahel laskis Jens ennast pista ja waikis, wahel ka mitte. Siis nuttis wõi wirises ta, lühikesi wahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks, tolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta wirises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema wäikeses südames wõera mehe wastu kääris. Sest ema, wäikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. – Jens teadis seda, ta oli seda mälestamata kordasid enne näinud.

Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohwa peal istuwad – naerawad, lobisewad, musutawad; et wõeras mees ema pigistab, kõdistab, mudib; et ta ema rindasid ja põlwesid paljastab ja et ema ikka naerab – kudrutades naerab, naerab, nagu tuwid räästa all naerawad. Jens teadis seda, sest ta oli neid wahel ukse wahelt waadanud. Ja siis tulewad nad tahatuppa – ema lambiga eel, rinnaesine lahti, juuksed ära sasitud; wõeras mees tema järel, kiirgawate silmadega, weider naeratamine punetawal näol. Ja nad wõtawad riided seljast ja heidawad ema sängi.

Kui Jens seda märkawas eas esimesi kordasid nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle wõeras, kopsatas talle wastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle wõera mehe poolt midagi paha ei ähwardanud. Jens wahtis ainult – wahtis oma woodikese wõrepulkade wahelt laia lapseliku uudishimuga, päriwa imestusega, pilguga, mis näis küsiwat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad nõnda teewad? Sest isa-mõiste oli tal isiklikult tundmata, emal polnud ta kunagi meest näinud olewat – ühte ja sedasama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad”, teiste emade „mehed”. Ja need „mitmesugusedki” mehed – nad ei olnud ju mitte igal öösel nende juures, nad tuliwad kord, ja palju kordasid ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens wiimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli wahtides wait ja uinus walusaste magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutaw pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama selle wõera nähtuse kallal endamisi nokitsedes, millest talle tulekustumise pärast ainult weel lahtuw wari pähe jäi.

Kadedus tuli natuke hiljem – siis, kui Jensile ema ajutine kaotamine, ema jagamine wõera inimesega pikema kordumise läbi wäljakujunenud asjaks, kindlaks mõisteks oli saanud, mille juures enam midagi uudist, midagi imestatawat ja wõerastawat ei olnud. Jens seisis nüüd palja, labase tõe ees: sinu ema on praegu teise oma – selle wõera inimese oma, kes tema juures sängis on! See teadwus nõrgus kadedusest, kuumast, mürgisest armukadedusest, mis wäikese Jensi huluma, siputama, jalgu peksma, padjasse hammustama pani. Tal näis ettekawatsetud nõu olewat wõerast inimest, oma waenlast, karjumisega minema peletada. Ta ei lasknud ennast maiuste ega meelitustega ära osta, ei ema löökide läbi ära hirmutada. Üks kui teine kaswatas ainult ta wiha, löögid pikendasiwad ainult ta wastupidawust, ta wihahoo kestwust.

Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta wihatud sissetungijatest nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tuliwad ja ikka jälle tuliwad, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täieste mõjuta jäi – see nähtus nüris Jensi wastupaneku aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, wihakirglus lõdwenes, järele jäi winduw tigedus, tujukas-trotslik, poolsalalik jonn. Sel hingeolul pani ta wahel wastu, wahel heitis alla, – laskis enese kord ära petta, teine kord aga mitte, ja sagedaste sündis, et ta ise petjaks sai: ta wõttis maiused ja wingus siiski. Korruptsion oli oma kohust täitnud. See tige jonn jäi temale aga seda kestwamalt hingesse pesitama, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, madu toita aitas. Kõige walusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii walus, nii wihatud, tui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle wastu ta oma wägistatud õiguste pärast wõitles.

Ja siis sündis kord midagi, mis wisahingelise madu surematuks tegi, mis nagu paranemata haaw Jensi wäikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema waenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl wirisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrwalt sängist wihane mees üles ja karistas Jensi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatawa mõjuga, et Jens hoobid waikides wastu wõttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi – mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, waid lämbunud ägamiseks, kugistawaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki wälja tikkuda. Ta jäi tõepoolest waiki; teda kuuldi wiimaks ainult lõdisewat ja tasakeste nooskuwat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kudas aitas!” Kas see kartus wõera karistaja eest oli? Jensile jäi midagi muud meelde. Ema oli sündida lasknud, et see wõeras mees Jensi lõi. Ema oli wait olnud. S e e sulus Jensi suu kinni, s e e halwas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles – siis, kui see talle ära minnes raha andis, – siis oli Jensi meelest, kui wiiks see õel mees neilt midagi ära, mis teised wiimata jätnud. Jens waatas murtud, äratallatud wõimetuses temale waiba ääre alt järele.

Ema ööseste külaliste seas nägi wäikene Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksiwad ja ununesiwad, teistest jäi temale enam wõi wähem selge ärakuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega wanu. Nende seas oli isandaid walge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdunud pluusiga. Ühed kõnelesiwad keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisiwad nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamaste kõik tuliwad aga joobnult wõi pooljoobnult, ja emal oli tegemist, et neid käratsewa ülespidamise poolest talitseda. Mõned naersiwad, mõned jutustasiwad palju; mõned wehklesiwad kätega wõi tuikusiwad seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasiwad; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisiwad, milledega ta oleks wõinud sõbruneda. Mõnede suust käis sagedaste nii kange hais, et see ema woodist Jensi woodisse ulatas ning Jensi tigedust külalise wastu kaswatas. Ja mõnedel oli wiinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusiwad siis – ema külalise süles – sohwa peal, suitsetasiwad mõlemad, lobisesiwad, naersiwad ja jõiwad. Mitte sagedaste, aga mõnikord ometi nägi wäike Jens ka ema sellel olekul, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütawat. Esimesest niisugusest korrast jäi talle kustumata mälestus järele.