Ernst Enno - Rändaja õhtulaul

Ernst Enno

Rändaja õhtulaul

ÜKSILDUSE MAA

1896-1910

MA KUULAN

Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,Ma kõnnin sääl üksinda;Lind lauluga uinunud öö algel…Mu süda, mis ootad sa?Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,Mis ilmutab mulle hiis;Haab kahiseb tasaselt, kurvalt, –Kuid ööbikul rõõmuviis…

VI 1896LASNAMÄGI

Ma näha igatsesin –Siis, kui veel karjane,Sind, kõrge kaljuküngas,Sind, leinakivike.

Ma tahtsin kiiduluguSu tipul hõisata,Ja karjasarvel pannaKõik kaljud kajama.

Kui suureks sain, siis näginSind, Linda nutupaik;Su ümber laine laksus…Ma olin vaik, – nii vaik!

31. VIII 1896PALVE

Kui noorus veel ehtis mu kulmu,Pikk tulevik virvendas ees,Üks palve mu südant siis täitis,Kees tulena tema sees.

Mind vaigistas palve, kui soontesRõõm kihutas kihama verd,Ja siis, kui tõsine eluAjas kohama kurbuse merd.

Mu aastad on kadund kui udu,Kuid palve mul südames veel,Ei igavaks lähe ta sõnad,Mul vaigistub süda ja meel.

Mu palves on otsata vägiJa lõpmata leegitsev loit;Mu palve on tähtede paisteJa kuldaselt kumendav koit…

(1897)UNELE

Uludes käib üle kesaKõle põhjatuul.Pääsukene jätab pesa,Laulu lõo huul.

Närtsib viimne lillekeneViimse õiega,Suikub sume suvekeneLeinalauluga.

Kõrgel, kõrgel luigehääledHelisevad kaugele;Kannavad mu igatsuseNagu ühes võõrsile.

[1897]KUS LEIAN PUHKEPAIGA…

Kus leian puhkepaiga,Küll kuldse koha ma,Kus rahu rohke anneVõiks hinge kosuta’?

Ma käisin ots’mas aasalNii õitsval, ilusal,Ja kaunil ojakaldalNii vaiksel vulinal;

Mets vaigistas küll hinge,Kuid tõusva mühagaSai täidetud mu süda,Nii tume ihaga.

Küll kumas kuldsel helgilNii õrnalt öösel kuu,Kuid kumendavail kiirtelKäib kogu kahvatu;

Ma püüdsin pilve pinnalJa eha helgilla –Kuid, häda, liiga kõrgel’Vaim jõudnud lennulla!

Kus leian puhkepaiga,Kus kuldne kohake,Kus rahu rohke anneVõiks hinge kosuta’!

IMELINE HELIN…

Imeline helin,Mahe, kaebaja,Õhtul metsapõuesHakkab elama.

Tasa vaigistadesÜle isamaaNagu vaikne uniSõuab, heljub ta.

Imeline helinKorra minuleKõlas – kustumataJääb mu põuesse.

25. V 1898ÕHTUL

Vaikib linnukeneÜhes tuulega,Uinub lillekeneKaste kaisussa.

Eha punastadesÖöle annab suud -Mälestus ja vaikus,Uinund metsapuud.

Igatsedes ainultMinu laulukeNagu mälestus, kui vaikusSõuab kaugele.

27. V 1898NAD LANGESID TASA, TASA…

Nad langesid tasa, tasaJa kohin värises;Ei teadnud, ei teadnud ma seda,Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattisEnd suise säraga;Ma nägin ainult ta ilu,Jöin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,Mis iga kätkisseKui terendus hilju saadab,Ei jäta meid rahule. -

Veel praegu nad langevad tasaJa kohin väriseb,Ja ainult sügise tunneb,Mis hinges nüüd heliseb.

[1901]NII TASA MÄNGISID LAINED…

Nii tasa mängisid lainedJa sahin lehtedesKäis hilju, nagu kannaksTa nuttu lennates;

Ja viimased ehakiiredVeel üle metsadeKui jumalaga jättesTõid kulda laintele.

Ja kaugel udu tõusis,Ilm kippus uinuma -Hääl kauge ainult metsasVeel kostis lauluna. -

Nii tasa mängisid lained,Paat liikus edasi,Kui tahaks ta hinge viiaVeel õnnele tagasi.

[1901]SÜGISMÕTTED LIGINEVAD…

Tasa üle aasa kandisUdu kergel tiivul tuul;Viimane lilleke, tundes külmaSala salvavat õhu hõlmas,Nõrgutas värisedes pääd,Kolletades murule. -

Otsas on väljade ilu,Otsas aasade sära ja läik;Võimsalt käib ainult kohinMetsas sügaval kartmata.Vägevasti hüüab ta paisudes,Nagu teaks ta midagi paremat,Midagi õndsamatKui võitlus. -

Sügisemõtted liginevad…Kipub ka mul pää norgu,Kipub raugema võitlus -Kõike tumendav,Kõike varjav uduVaimule oma tiivad laotab;Siiski sügaval südamesElab kui uus, kord jälleVanana ilmuv,Vanas uuenev, õnnestav,Võitlusest tulnud igavene,Igavene muutmata elu,Rajatud rusudele,Mida süda veel vaimule ehk päästabJa edasi ehitada aitab -Rahu, igavene rahu.Oh, kunas, kunas!Sügisemõtted liginevad!

[1902]MA SALAVAIMU PÜÜAN ÄRATADA

Ma salavaimu püüan äratada,Mis rinnas uinumas mul sügaval,Mis katsub unenäos salamalMind oma õnneriiki äratada.

Küll sinna raske hingele on rada,Kuid rahu meelitusel kaunimal,Mis paradiisi läikel õndsamalMind kutsub – püüan hinge elustada.

Vaat’, löögil kõval kivil rinnal särabJu lausa süütav sädemete kari;Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab

Hing kütkendavat keha, kuni vari,Mis vaimule siin vangitorni määrab,Viib uue templi kerkiv kullahari.

[1902]SÄÄL KÕRGEL…

Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,Kus kuldne koidu käik,Kus pilvekeste kodu,Kus tähte sära, läik;

Sääl varjul rada vaikne,Sääl imeline tee…Hing otsib ilmas, otsib -Ei leia ülesse.

Koit kuldne hilju hüüab:Sääl hiilgab iludus…Pilv tasa sosisteleb:Siin asub vabadus…

Ja iha tähte säraKäib hinge tasane,Kui kutsuks venda kodu,Kes eksind võõrsile.

25. VII 1902MU ÕNN

Mu õnn on vaikne sahin,Mis liigub lehtedes;On nagu virve, värin,Mis elab lainetes;

On pilvekeste sära,Kui üle taeva nadNii tasa ehakullalKõik koju sõuavad;

On õite unenägu,Kuis ilmub lilleleTa ainult kaste kaisus,Nii armas, tasane…

On Põhja ööde ilu,Kui talutuppa taViib muinasjutu vaimuVeel unenäona…

On koidukiirtes talu,Kus valgus valitseb,Kus Eesti süda tunneb,Kuis ilu suudeleb

26. VII 1902MIKS RUTTAD, VÄSIND RÄNDAJA?

Miks ruttad, väsind rändaja?Miks nõnda rahuta?Sääl kaugelgi ei oota sind,Ei õitse õnnemaa.

Sääl kaugelgi on ohakaidJa okkaid radadel;Küll säälgi saatus tabab sind,Lööb haavu südamel’.

Sest puhka, väsind rändaja,Ja ära rutta nii -Küll õigel ajal jõuad saKord kuni hauani…

28. VIII 1902ÜKS VÄIKE RÕÕMUSÄDE…

Üks väike rõõmusädeKui kukub südame,Siis mustad murevaimudKõik löövad kohkvele.Sest säde salamahtiVõib suureks kasvada,Võib vaikselt kustund küünladKõik panna põlema.

Võib imet palju teha,Võib hoopis ootmataKõik varjud ära võitaJa paista päiksena.

*

Ühtainust rõõmusädetÜht hiilgvat tähekestEi tohi hoolimataSa heita südamest.

29. VIII 1902VALGE ÖÖ

Öö suine õhtu õhulLööb tasa lennule,Ja ehakumal hellalTa sõuab ilmale.

Pool pimeduse peidus,Pool vaiksel valgusel,Nii heljub koduvainul,Nii kumab põldudel, -

Nii armu, ilu kannabTa uinund külale,Viib vilja hulka voogeKui laineid merele;

Loob vilja sahinasseTa sõnu helama:Töö ühine ja valgusKõik võtab ülenda’…

Ja küla, nurme üleÖö sõuab uduna,Täis higi, jõudu, palvet,Et kosuks kodumaa!

(1902)KÜLVA!

Külva, hing! Külva saIlu ning puhtuse viljaSoojasti, armuga -Kunagi pole see hilja!Kuigi siin laialeIlmasse kaugeleTeri tuul a’ab,Siiski nii mõnigiMullasse ometiSündsasse saab.

Oled, hing, väsind siis,Külvates raugenud ilmas;Magama mure sind viis,Sära jäi tukkuma silmas…Tea, sa kurbuses,Leina ja mure seesElad siis veelHinges, kus asemeLeidis ehk terakeVäike kord teel…

Külva, hing! Külva saIlu ja puhtuse viljaSoojasti, armuga -Kunagi pole see hilja!

(1902)PÜHA ÖÖ, VAIKNE ÖÖ

Tasa kellakõla sõuabÕhtu tiivul kaugele,Armas helin hinges paisub,Ärkab üles lennule:Püha öö, vaikne öö!

Keset tuba iluehtesSätendamas kuusepuu,Kõrval seisab lapsukene,Rõõmul laulab väike suu:Püha öö, vaikne öö!

Kiireke siin hilju sündisSüütu lapse südames -Tasa üle taeva sõudsidRahuinglid, hõisates:Püha öö, vaikne öö!

Rõõmus, mures eluradaSammub ilmas inime,Sammub, kuni inglid vastuJõuavad tal’ lauluga:Rahu öö, vaikne öö…

Tasa kellahelin süuabÕhtu tiivul kaugele,Armas helin hinges paisub,Ärkab jälle ülesse:Püha öö, vaikne öö!

(1902)VANA-AASTA ÕHTUL

Kuula, hing, kuula sa,Aasta tund viimane sõuab -Pidu kas pidamaUude sind ühes ta nõuab?..

Mida siin kätkisseUuele aastaleLooja on paigutand -Ei seda iialgiInime ometiIlmale kuulutand.

Ainult meil viimane tundTegusid äratab üles,Kuidas neid viha või armTekitas aegade süles. -

Kõigile lahkujaKuulutab üksinda,Ühes mis uueleVõtab, kas aitajaksLisab, kas lasuvaksKoormaks ta rinnasse. -

Kuula, hing, kuula sa,Aasta tund viimane sõuab…Tööle kõik, külvama -Kodumaa kuldane nõuab!

(1902)NÜÜD KADUNUD KÕIK!

Katkenud on viimsed köited,Rusuks langend lootused -Tasa sõnu sosistas:Nüüd kadund kõik!

Vilu varju vaibund, kadundMinu sõber sätendav,Sõber kaunis teise rinnal;Mure jäänd mul’ mustendav -Oh, kadund kõik!

Iial ei ta enam tule,Ei saa tema rinnale -Katkenud on viimsed köited,Rusus lootus viimane -Oh, kadund kõik!

Kurdan üksi! Kurbus, mureraske üksinda -Pisar vaesel vaigistajaks,Mälestus tal sõbraksa…Nüüd kadund kõik!

(1903)KUI ÄRKAB…

Kui tasa, tasa ööselMets ärkab ülesseJa sahin kurblik sõuab,Kui eksind lehtesse.

Kui lained tuule armusKõik virvet püüavadNing kaldarannal liivasNad naerul surevad, -

Siis nagu sahin olenMa eksind lehtesse,Kui virvet otsiv laine,Mis raugeb liivasse.

(1903)MU ARM

Mu arm on kandle kõlinas -On vaikne, tasane,Kui igatsuses leekivasNing sõuab keeltesse.Mu arm! Mu arm!

Ta veereb hilja vetele,Kui lained ehateelKõik kanda poole mänguleOn tasa hilja teel -Mu arm! Mu arm!

Ta kiigub lillelehtedelJa õitel naeratab;Ta liigub metsas oksadelJa öösel sätendab -Mu arm! Mu arm!

See arm on ilu isamaal,Kuis särab m e i e teel,Kus Eesti mure, Eesti rõõmTal elustajaks veel…See meie arm!

Mul’ kinkis teda karjamaaJa talutarekeNii õhutas, et tulenaJääb loitma südame -Mu arm! Mu arm!

(1903)KUI VIRMALISED VEHKLEVAD…

Kui virmalised vehklevad,Öö raudne kumendabJa tähed taeval kiirgavadNing lumi sätendab,Siis karastab me vägevaid,Me poegi vaikseid, tugevaidMe kaitsja Põhjavaim!

Ja õitseb tasa kodumaalÖö suine, nõiduslik,Ja valvab kõrgel kiirtemaalÕrn Koit ja Hämarik -Siis õnnistab me vägevaid,Me poegi vaikseid, tugevaidMe kaitsja Põhjavaim!

Vaim vabaneb, kui muredesMeil selgib kindel tee,Mis armastuses, vaikusesViib mehi sihile -Sest kasvagu meil vägevaid,Me poegi vaikseid, tugevaid…Meil kaitsjaks Põhjavaim!

Me Kalevite kaunis kuldEi läinud kaduma:Kui kindel vaim, kui vägev muldTeeb mehi rikkaks ta -Sest võrsugu veel vägevaid,Meil poegi vaikseid, tugevaid -Siin kaitsjaks Põhjavaim!

Siis tõusku maru, tõusku tuisk,Las kõlkad lendavad -Me vaiksetel on kindel käik,On valgus, kodumaa!Sest tehke tööd meil, vägevad,Me mehed vaiksed, tugevad -Meil kaitsjaks Põhjavaim!

(1903)MAI

Puude lehtes liigub sahinVaikne, tasane -Esimene arm käib hiljuLäbi looduse.

Päikse poole, kiirtemaaleIhkab iga nupp:Naerul sinilillekene,Naerul kullerkupp.

Ilukeelil igatsedesPaisub linnu rind;Pehme väike pesakene,Kuis ta kutsub sind…

Ja nii tasa õnnistadesHelin salajaKäib kui pulmapidu ilu,Lootus sonija.

Puude lehtes liigub sahinVaikne, tasane -Esimene arm käib hiljuLäbi looduse.

(1903)ME OTSIME…

Me otsime ja otsime,Ei kohta kätte saa,Kus hing jääb ilmas rahule,Kus õige kodumaa.

Siin südant ilu, armastusKüll tasa vaigistab,Ja pehme, mahe unistusMeil kodu valmistab;

Siin mõistus määrab mõndagi,Võib õnnest kõnelda,Siht kindel ilmas mõnelgi -Ei töögi tuluta;

Kuid siiski otsib, igatsebHing tasa edasi -Ei või küll enne vaikida,Kui põrm on jällegi.

(1903)NELIPÜHIKS

Kõrgel hõbekaugusesKaljud seisavad,Tasa pühas vaikusesÜles näitavad -Mägedel!

Sinna läbi orgudeLendab igatsus.Püha valgus hingeleOn kord pärandus -Mägedel!

Kui lööb jõud ju kaduma,Vaev sind väsitab -Nõrkend hinge, kannata,Valgus karastab -Mägedel!

(1903)VANAD

Kesk kevade õitsevat iluNad istuvad käsikäesJa nooruse kaugele maaleViib õhtu neid rahu väes.

Neil juuksed kui sätendav lumi,Mis riputand aastate käik,Ja kipras koltunud näod -Kui uni sääl ilu läik.

Mees jäänud kui võimu vare,Mis igatseb puhkele,Tal kaasas kui kasekene,Kuldlehtedes sügise.

Neid armastus sidus ühte,Töö ülendas, karastas,Ja võimsate võsude ilusSilm rüümul sätendas.

Mees võitles endises vaimusJa tasandas lootuse teed,Et hiilgaks siin tõusev päikeJa kohiseks kevade veed.

Ja kodus kui vaigistav palveEit armu väes valitses;Ta istutas nooruse iluJa niisutas silmavees.

Nüüd õitseme kevade ilus,Mis ehitand n e n d e käed -Hing viibib tähtede vallas,Et kindlaks jääks n o o r u s e väed.

(1903)VII ÄRA…

See lilleke kui veri,Kui tuli punane -Vii ära, hella neiu,Vii ära kaugele.Sa naerul ära paku -Sul valu südames;Ju nägin seda lille,Mis sinu südames;

Ju tundis hingevaikus,Kuis ilu ihkad sa,Et igaveses sinasKa sinul kodumaa.Sest lilleke kui veri,Kui tuli punane -Vii ära! pea rusubTa meidki põrmusse.

(1903)VEEL NÄEN

Ma nägin nagu unesÜht lille mägedel -Ta siniläik mu hingesKui ilu kevadel.

Veel mälestuste udusLehk lendab südame,Kui kutsuks lillekeneMind siniõitele;

Veel liigub hinge põhjasÕhk kõrgel helinal;Ta viisi kordab kannelMul’ tasa kõlinal; -

Kas aga nagu unesMind saadab sihile? -Ei tea! Süda toidabJu lille, mis punane.

(1903)VÄIKE PAJU

Väike paju vaatabAlla ojasse -Lained tasa lauldesSõudvad kaugele.

Ei ta nende sõnuMõista seleta’, -Kurblik sahin üksiKüsib otsata.

Laintena mu rinnasHüüd ka heliseb -Ei hing mõista sõnu -Ainult igatseb.

(1903)LAUL PÕLLULE

Kui olen viljaväljadelMa kodu kõndimas,Kus särab kaste kõrredel,Tuul tasa kiikumas,Siis hüüan üle välja ma:Su võim on siin, mu kodumaa!Su võim on siin!

Siin Eesti mehel kindel käik,Siin ehteid naisele,Ning neiudele lilleläik,Õrn muru lastele -Sest üle välja hüüan ma:Su ilu siin, mu isamaa!Su ilu siin!

Ja puhubki siin põhjatuul -Põld külvil lainetab,Ning kolletavad lehed puul,Külm lume riputab, -Siis siiski võid veel hüüda sa:Su lootus siin, mu kodumaa!Su lootus siin!

(1903)PÕLLUL

“Tõnu, eks me lähe väljaNurme nõlvile vaatama,Kas on rukis juba valmis,Tõuvili hästi võrsund?”

“Lähme, pojukene, lähme,Eks me vaata järele,Kuidas sinu kätetöödaJumal tänavu õnnistand.”

Nurmele sammuvad mehed.Nooruse jõus üks õitseb,Teine neist kännunaKipub juba kõdunema.

Rukis on valmis,Päikese vägevas läikesHiilgab ta nurmel kui kuld.Uhkesti lendab nooruse vaadeÜle lainetava vilja,Üle tuleviku jõuvoogude,Ning iseteadvalt peatub pilkVanaduse targal palgel,Palgel, kus äranägemise rahuVaikib oma valguse kumas.“Ei ma saa aru,Kündsin ja äestasin,Äestasin, kündsin,Rohujuurtki ei jäänudMinu nurmele -Siiski lillesid, vaata,Kõrrede vahel on paljuSinisilmil siin vaatamas,Lehtekõrvul kuulatamas -Kes neid küll külvand siia?”

“Poeg,” sõnas vanake mõttes,“Ilm külviks on loodud.Kõik, mida teades või teadmataKülvame, viibides ilmas,Tärkab ja tõusebKandma siin o m a vilja -Lilled on rõõmuks ja iluks -Rõõmuks me silmile,Iluks me kodu ja põllule.Umbrohi – seda nad polePõllule valvsale kündjale.UmbrohtuSaa ei külvata kurja käsi.Lillesid külvab siin Jumal.Kui rüümu tööst tunneb kündjaNing mõtleb külvates:Mullasse viskan terakesi,Viskan tuleviku iluks,Tõusva’ valguse toeksKodumaa kullasel väljal.

Eks sa mõtelnud nõnda! -Poeg, mõtled sa nõnda,Siis sa oled aitajaks,Siis sa tõused toetajaksKõigele, mis püüab üles,Üles, kuldse päikese poole,Jumaliku ilu maale,Meie kuldasel kodupinnal, -Oled õige põllumees!”

(1903)KUI SÕUAKS IGAVIK

Sääl päike raugend valgusesLäeb merre puhkele.Õrn kuma kerkib lainetes,Lööb kullas lõkkele -Kui sõuaks igavik.

Paat liigub tasa rannaleSääl üle merevee.Ei jääda suuda laintele:Ta arm on kodutee,Kus ootab igavik.

Kõik on kui unes, mõtetes,Leht langeb murule.Mees vaikib tõevalgusesJa vaatab merele,Mis on kui – igavik.

(1903)EI ME SUUTNUD

Temale on ainult teada,Mis mu südames,Minule, mis tema südaVarjab leinates;

Ei me suutnud silda luuaHingest hingesse -Tuuled tulid, kõike viisidIlma laiale.

(1903)KUI HÕBEKELLADE HELIN…

Kui hõbekellade helinKäib hilju mu südame -Ma otsin su läiki, Jumal,Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin -Hing kuulatab, väriseb,Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,Täis vaimu, kord ligineb.

(1903)LÄBI METSA…

Läbi metsa vaikus tumeNagu ligineks,Silmis tähte sära tasaNagu heliseks…

Värin veereb läbi keha,Unenäod kohkuvad -Igaviku kutsesõnadHinge veerevad.

(1903)TA TAHTIS…

Ta tahtis ilma luuaUut, toredat kõigileJa elu, olu põhjustSiin tuua valgele;

Kuid tõde oli mullas:Mees viidi puhkama -Arm igavene üksiJäi järel leinama.

(1903)UNENÄO TALU

Ta õmber valvab öö,Paks, pime öö;Ei hiilga ükski täht,Ei ükski kiirSiin kaitsvat piiri iial valgusta.Ja püüad talusseSa vaiksesti,Siis kõlab nagu laul,Kui läbi kanneldeKäiks vaikne tuul,Ning imehelin lendab südame. -Sa tungid pimedusseNing oled üksinda.

Siin valvab öö,Et päraleEi jõuaks ükski talusse,Kus asub elu kuldne unenägu.Siit jõuab päraleVeel üksi see,Kes igatsuses kodu pooleLõi ise teedNing tungis läbi murekaljudeJa jättis rõõmu,Ning igaveses hääsSiin aimas elu vaikset rada,Mis juhib üles päikse õnnemaale.

Siit jõuab pärale,Kes tungib o m a valgusesSiin pimedusesseNing omas varjul jõusJääb üksinda.

Ta ümber valvab öö -Kuid, kuula, kaugelSääl kõlab nagu laul,Kui läbi kanneldeKäiks vaikne tuul.

Sind kutsub unetalusseKui äraseletatud võimu viis -Sa tungi pimedusesseNing tõuse üksinda.

[1903]SÜGISEL

Juba metsad kullaehtes,Päike raugemas,Tühjad aasad, väsind väljad,Udud paisumas.

Juba metsad kullaehtes -Nagu unineKojukutse hilju kõlabLäbi looduse.

(1903)ESIMENE LUMI

Läbi ööde, kuula, luigelauludJumalaga jättes kostavad,Nagu unes kurvad tervitusedHingepõhjas tasa ärkavad.Luiged läevad, lumi langeb!

Läbi rinna jahe aimdus kõnnib -Ammu juba vaikis kevade;Igatsus ei kodu enam otsiKaduvuses lootva’ vaimule -Luiged läevad, lumi langeb!

(1903)SÄÄL PIDI…

Sääl pidi helisemaMe armastus valguses,Ja hõbetiivul käimaLaul uues lootuses.

Sääl pidi põrmu säraKui uni kaduma,Ja tähte igatsusesKõik tasa hõõgama.

Nüüd kadund kuldsed lossid -Üks kannel tasaneVeel üksi tuules sonibJa igatseb ülesse.

(1903)SU SILMIS…

Su silmis kui unenägu,Kui kurbus tasane,Kus nagu üksik purjeLäeb helkides merele.

Sääl nagu igatsusesSilm mõnda mul seletaks,Mis nagu koidu kodu,Mis südant vaigistaks…

Su silmis kui unenägu,Kui heldus tasane, -Oh, jõuaks üksik purjeJu ükskord rannale!

(1903)ÜKS IMELINE HELIN

Üks imehelin eksib õhtuviivulKui uni hilju talust talusse,Ning otsib südant – sugulane talle,Kus pole soojus jäänud muresse.

Ja vaikseks jäävad inimeste meeled;Kõik nagu ootel kuulab vagusi,Kuis tundmusestes käib tähte lauluhelin,Kui sõuaks Eeden ilma tagasi.

Õks imehelin eksib õhtuviivul -Kõik vajub tasa nagu mõttesse,Ja lootev süda tunneb igatsuse armus,Kuis sünnib ilmas valgus taevane.

(1903)NÜÜD LÄBI ÖÖDE…

Nüüd läbi ööde särabKui uni kullane;Hing lendab üle mureKui ilumerele.

Sääl nagu eksind sädeLööb hinges kumama -Ning kadund unenäguSa otsid lapsena.

(1903)JA JÄLLE SÕUAB…

Ja jälle sõuab vaikus läbi ilma -Kõik valges igatsuses unistab;Täht hiilgab tähe kõrval kõrgel taeval, -Õrn sosin täna alla ulatab.

See sosin nagu kadund paradiisiToob kaduvuse ilma tagasi,Kus eksind armastuse vaikne oheTa jälgil kurdab kurvalt, vagusi.

Oh, armas vaikus, sära, tähte sosin,Kuis tungite nüüd hilju südame,Kus ootel nagu armukaunis kätkiJa igatsuse laul kui uni tasane.

(1903)MÄLESTUS

Sääl pimeduse rüpesKuusk nagu haljendab -Mis imeline eluTa okstel sätendab!

Sääl hõbe, kullasäraNing sõna sonija,Mis ainult muinasjutusMa mõistsin lapsena;

Sääl nagu siniudu,Kus peidul paradiis,Mu lapselaulud, mängudJa karjakandle viis.

Sääl pimeduse rüpesKuusk väike haljendab -Ta nagu omast lapsest,Kes eksind, unistab.

(1903)MIL JÕUAB?

Su sinilaintes kuldne teeViib sügavusesse,Kus tukub meie KaljuveeKoit kogu ilmale,Me Pühajärv!

Su kaldal tammed ootavadJa kuulab igatsus,Kas sügavusel sõuavad,Et hõiskaks hämarus,Oh Pühajärv!

Küll lendab hilju mängidesTuul hõbeuduga -A’ab nagu salalootusesPuulehti sonima;Oh Pühajärv!

Kuid sügavuses unistabKui virve edasi -Ja nagu kodu naeratabSiin hingel jällegi,Me Pühajärv!

Su sinilaintes KaljuveeKoit kogu ilmale -Kes juhib sinna meie teeJa rahva südame -Oh Pühajärv!

(1903)ET KADUGU!

Üks vari kasvab ja kasvabJu hämaruse orgudes.Veel üksi mägede tipudOn kumamas valguses.

Veel üksi mägede tipud -Ja säälgi meelitabJu ere udude kuma,Me valgus unistab…

Et kadugu leiguse udu,Mäed säragu valguses.Siis ülesse varjudki viivad -Org hõiskab võimuses!

(1903)JÕULURÕÕM

Lumi katab laia välja,Kiigub oksadel,Täidab õue, matab rada,Lasub katusel.

Vaikus, püha vaikus täidabKogu ilmamaad -Üksi läbi väikse aknaTuled säravad;

Üksi läbi väikse aknaVälja lainetabLaste hele lauluhelin,Rõõmu kuulutab.

Vaikus, püha vaikus kuulab -Läbi looduseKõrgel kostab inglikeelil:Rahu ilmale!

(1903)OH, JÕUA KOJU!

Oh jõua koju, armas,Mu koidukiireke,Oh sõua, jõua, kuldne,Mu armu õitele.

Mu igatsustes elabUus ilu tasane,Kui sõuaks koidutiivulÕrn õitsev kevade. -

Kui veereks veteviisidJa tähed naerataks,Ning lehte kaisus hiljuTuul kandleid kõlistaks…

Oh jõua koju, armas,Mu koidukiireke,Oh sõua, jõua, kuldne,Mu armu õitele.

(1903)ÜKS HING ON KOJU LÄINUD

Nii tasa kellahelinKäib üle majadeJa läbi tänavateViib sõnu kaugele:Üks hing on koju läind!

Ja tänavatel eluKeeb, kihab püsita -Ehk harva mõni võtabSääl hinge ülenda’, -Üks võõras on koju läind.

Nii tasa kellakõla

Конец ознакомительного фрагмента.