Ragne Kepler - Challengeri sügavik Страница 2

Isa hingab veel kord sügavalt ja kratsib hõrenevaid juukseid. „Räägi täpselt, mida see poiss on sulle öelnud. Püüa kõike meelde tuletada.“

Ma sobran mõtetes ja püüan leida seletamiseks õigeid sõnu, aga jään hätta. „Asi pole selles, mida ta on öelnud. Asi on selles, mis ta on ütlemata jätnud.“

Minu isa on raamatupidaja, kel domineerib vasem ajupoolkera, äärmiselt lineaarse mõtlemisega. Seega ei üllatu ma sugugi, kui isa ütleb: „Ma ei saa aru.“

Ma pööran end, näperdan seinal olevat perepilti ja ajan selle viltu. Hakkan muretsema, nii et sean selle taas kiiresti otseks. „Unusta ära. Pole tähtis.“ Püüan trepist alla pääseda, sest tahan kuulda, millest ema räägib. Isa haarab mul aga õrnalt käsivarrest ning sellest piisab, et mu minekut takistada.

„Oota nüüd,“ ütleb isa. „Räägime need asjad selgeks. See poiss, kelle pärast sa nii vaevatud oled − ta on sinuga samast klassist ja tema käitumises peitub midagi, mis sind hirmutab.“

„Tegelikult pole mul temaga koos tunde.“

„Kuidas sa teda siis tunned?“

„Ei tunnegi. Lihtsalt satun temast mõnikord koridoris mööduma.“

Isa vaatab maha ja peab mõttes aru. Siis tõstab ta pilgu uuesti mulle. „Caden… Sa ei tunne teda ja ta pole sind ähvardanud ega ole kunagi muud teinud, kui sinust koridoris möödunud. Miks sa siis üldse arvad, et ta sulle halba soovib? Arvatavasti ta isegi ei tunne sind.“

„Jah, sul on õigus. Olen lihtsalt stressis.“

„Võtad ilmselt asju liiga tõsiselt.“

„Õigus, võtan liiga tõsiselt.“ Nüüd, kui olen selle valjusti välja öelnud, näen isegi, kui rumalasti see kõlab. Ses suhtes, et see poiss isegi ei tea, et ma olemas olen. Mina ei tea isegi tema nime.

„Keskkool võib tasakaalust välja lüüa,“ sõnab isa. „Paljud asjad võivad su ärevusse ajada. Kahju, et sellised mured sind vaevavad. Et midagi sellist üldse pähe tuleb! Igaühel on vahel tarvis, et ta tagasi maa peale toodaks, kas pole nii?“

„On küll.“

„On sul nüüd parem?“

„Jah, mul on parem. Aitäh.“

Kui ma eemaldun, vaatab isa mind uurivalt edasi, nagu ta teaks, et valetan. Vanemad on märganud, kui ärev ma viimasel ajal olen. Isa arvates peaksin närvipingest vabanemiseks spordiga tegelema. Ema meelest võiksin hakata joogat harrastama.

9 Sa pole esimene ega jää viimaseks

Meri laiub igas suunas. Ees, taga, tüürpoordis, pakpoordis ja meie all, all, all. Meie laev on galeoon, räsitud miljonist merereisist kaugetel aegadel, mis olid praegusest veel süngemad.

„See on üks paremaid aluseid omasuguste hulgas,“ ütles kapten mulle kunagi. „Usalda teda ja ta ei vii sind vale teed.“

Mis on ju tore, sest rooliratta juures pole mitte kunagi kedagi.

„Kas tal nimi on?“ küsisin kord kaptenilt.

„Nime andmine viiks ta põhja,“ lausus kapten. „See, millele me nime anname, kaalub rohkem kui meri, mis teda pinnal hoiab. Uuri ükskõik millist laevahukku.“ Pealuugi kaare kohal on puusse põletatud kiri − Sa pole esimene ega jää viimaseks. Ma imestan, miks see tekitab minus tunde, et olen ühtaegu tühine ja väljavalitud.

„Kõnetab see sind?“ küsib papagoi. Ta istub luugiava kohal õrrel mind jälgides, mind muudkui jälgides.

„Tegelikult mitte,“ ütlen talle.

„Noh, kui peaks kõnetama,“ juhendab papagoi, „kirjuta kõik üles.“

10 Hirmuköögis

Käin peaaegu igal ööl Valgest Plastmassist Köögis. Üksikasjad on iga kord erinevad, nii et ma ei saa kunagi ennustada, kuidas uni lõpeb. Kui see oleks ühesugune, teaksin vähemalt, mida oodata − ja kui teaksin, saaksin kõige hullemaks valmistuda.

Täna olen ma peidus. Köögis leidub vähe peidukohti. Olen surutud moodsasse külmkappi. Värisen ja mõtlen kaptenile. Kuidas ta mind lõdisevaks kutsikaks nimetas. Üks mask, mida ma ei mäleta, avab ukse. Ta raputab pead.

„Vaeseke, sa oled küll külmunud.“ Ta valab karahvinist kohvi, aga selle asemel, et mulle pakkuda, sirutab käe minust läbi ja võtab külmikust kusagilt minu tagant piima.

11 Kõigel hirmsal on oma kaunis külg

Peateki all paiknevad meeskonna kajutid. Meeskonnatekk on palju suurem, kui väljast paistab. Võimatu, aga nii see on. Seal on pikk koridor, millel ei paista lõppu olevat.

Plankude vahel, millest laevakere ja tekid on tehtud, on haisev must pigi, et vesi laeva ei pääseks. Kõige teravam lehk varitseb laeva sisemuses. See on terav ja orgaaniline, nagu poleks aja jooksul tõrvaks saanud eluvormid lagunemist lõpetanud. Siin haiseb higi ja pesemata kehade järele ning selle kraami järele, mis varbaküünte alla koguneb.

„Elu lõhn,“ sõnas kapten uhkelt, kui kunagi temalt haisu kohta küsisin. „Muundumises elu. Vahest küll, aga siiski elu. Nagu tõusulombi soolane ving, kirbe ja roiskunud, aga samal ajal värskendav. Kirud sa, kui laine paiskub randa, kandes sõõrmetesse pritsmeid? Ei! Sest see meenutab sulle, kui väga sa merd armastad. See suvine rannahõng, mis juhatab su hinge kõige muretumasse soppi, pole midagi muud kui mere roiskumise mahe puhang.“ Kapten hingas siis toona nagu oma mõtte kinnitamiseks rahulolevalt ja sügavalt sisse. „Tõesti, kõigel hirmsal on oma kaunis külg.“

12 Tuur

Kui mu sõbrad ja mina olime nooremad ning kaubanduskeskuses üle mõistuse ära tüdinesime, mängisime seda mängu. Kutsusime seda Hulluks Poetuuriks. Valisime välja mõne inimese või paarikese, mõnikord koguni terve perekonna − ehkki mängu eesmärki arvestades oli alati parem valida üksinda sisseoste tegev inimene. Siis leiutasime loo valitud ostleja salaeesmärgist. Harilikult käis selle eesmägi juurde kirves ja/ või kettsaag, kelder ja/või pööning. Ükskord valisime välja väikese vana naise, kes kööberdas näppaja-näoga mööda kaubanduskeskust. Otsustasime − tema on täiuslik sarimõrvari kuju. Lugu oli selline, et eideke ostab kogu kauba kaubanduskeskusest − seda saab liiga palju, et ise koju tassida ning ta laseb asjad kohale tuua. Siis võtab tädike kaubatooja kinni ja tapab sellesama asjaga, mille mees talle tõi. Tal on terve kollektsioon äsjaostetud mõrvarelvi ja UPSi meeste laipu keldris ja/või pööningul. Nii jälitasime teda umbkaudu kakskümmend minutit, mõeldes, et see on lõbus… kuni naine läks terariistade osakonda ja ostis uue lihunikunoa. Siis muutus lugu veel lõbusamaks.

Kui naine poest väljus, vaatasin talle otsa − peamiselt seepärast, et kartsin seda teha. Ma tean, et see oli üksnes minu ettekujutuses, aga tema pilgus valitses valitses kurjus ja pahatahtlikkus, mida ma ma kunagi ei unusta.

Hiljuti nägin sama pilku veel kusagil.

13 Pole olemas sellist asja nagu all

Ma seisan keset elutuba ja kõverdan beežis plüüsvaibas tuimalt varbaid.

„Mida sa teed?“ küsib Mackenzie, kes tuleb koolist ja heidab ranitsa diivanile. „Miks sa seal niimoodi seisad?“

„Ma kuulatan,“ ütlen talle.

„Mida sa kuulatad?“

„Kuulatan termiite.“

„Kas sa kuuled termiite?“ See mõte hirmutab õde.

„Võib-olla.“

Õde näperdab närviliselt kollase fliisjaki suuri siniseid nööpe, nagu saaks neid kinni pannes ennast termiitide eest kaitsta niisamuti nagu külma eest. Siis surub ta ebalevalt kõrva vastu seina, oletades ilmselt, et niimoodi kuuleb neid paremini kui vaikselt keset tuba seistes. Ta kuulatab mõne hetke, siis ütleb veidi rahutult: „Ma ei kuule midagi.“

„Ära muretse,“ ütlen talle nii rahustavalt kui saan, „termiidid on kõigest termiidid.“ Ja ehkki poleks saanud olla neutraalsemat väidet, hajutab see igasuguse putukamure, mille talle tekitasin. Rahunenult läheb ta kööki keha kinnitama.

Mina ei liigu. Ma ei kuule termiite, aga tunnen neid. Mida rohkem ma neile mõtlen, seda rohkem tunnen − ja see on häiriv. Olen täna väga häiritud. Mitte neist asjust, mida ma näen, vaid nendest, mida ma ei näe. Asjadest seinte sees ja neist, mis on mul jalge all ning mis mind alati veidralt köidavad. See lumm vaevab mind täna nagu puujärajatest putukad, kes aeglaselt meie maja rüüstavad.

Ütlen endale, et see on hea meeltesegadus, sest see ei lase mu mõtetel keerelda vastikute asjade ümber, mis võivad või ei saa koolis juhtuda. Selline tähelepanu kõrvalejuhtimine tuleb kasuks, nii et annan sellele järele.

Sulgen silmad ja tunnen, surudes mõtted läbi jalataldade.

Mu jalad seisavad ohutul, kindlal pinnal, aga see tundub vaid illusioon. Oleme oma maja omanikud, õigus? Aga mitte päriselt, sest sellel laiutab panga hüpoteek. Mis siis meile kuulub? Maa? Jälle vale, sest ehkki meil on notariaalne leping selle maa kohta, millel asub meie maja, pole meil kaevandamisluba. Meil puudub luba kaevandada seda, mis asub maa sees. Kui see, mis on maa sees, osutub väärtuslikuks või saab kunagi olema väärtuslik, ei kuulu see sisuliselt meile. Oleme selle omanikud ainult siis, kui see on väärtusetu.

Mis siis laiub päriselt mu jalge all peale vale, et see kuulub meile? Hoolikalt keskendudes suudan tunda seal peituvat. Vaiba all on betoonplaat − see asub pinnasel, mida kakskümmend aastat tagasi raskete masinatega tihendati. Selle all on kadunud elu, mida mitte keegi kunagi ei leia. Seal võivad lebada sõdade või metsloomade või bakteriaalsele rünnakule alla andnud immuunsüsteemi tõttu hävinud tsivilisatsioonide jäänused. Ma tajun eelajalooliste olendite luid ja koorikuid. Siis saadan mõtted veelgi sügavamale aluspõhjakivimisse, kus maakera vaevatud soolestikus kobrutavad ning keevad gaasikolded, mis üritavad seedida oma pikka ja sageli kurba elulugu. Koht, kus kõik issanda loomad viimaks läbi kivimite mustaks möksiks destilleeritakse, mida me siis maa seest välja imeme ja oma autodes põletame, nii et kunagine elu muutub kasvuhoonegaasideks. See on ilmselt parem kui igavik lögana veeta.

Veel sügavamal tunnen ma külmuse asendumist kuumusega, kuni jõuan õõnsusteni, kus kujuteldamatu surve all pulbitseb tulikuum, hõõguvvalge magma. Väline tuum, siis sisemine tuum, kuni raskusjõu keskmeni. Ja siis pöördub raskusjõud ümber. Kuumus ja surve hakkavad kahenema. Sulakivim muutub uuesti tahkeks. Pressin end läbi graniidi, setete, kontide, mulla, vihmausside ja termiitide, kuni paiskun mõnele Hiina riisipõllule, tõestades, et pole olemas midagi sellist nagu all, sest viimaks on all hoopiski üleval.

Avan silmad ja leian end oma üllatuseks elutoast. Mulle turgatab pähe, et minu kodust viib ideaalne loodinöör otse kuhugi Hiinasse ja ma tahaksin teada, kas oma mõtete saatmine seda nööri mööda nii, nagu ma just tegin, võiks olla ohtlik. Kas mu mõtted võivad ehk kuumuses ja maakera surve all võimenduda ja väljuda teisel pool maavärinana?

Ma tean küll, et see on kõigest hälbinud uitmõte, aga järgmisel hommikul ja sellest järgmisel ja igal hommikul sellest hetkest edasi kontrollin ma salajase hirmuga, ega Hiinas pole olnud maavärinat.

14 Siit sinna ei pääse

Kuigi mitmed hirmunud meeskonnaliikmed on mind hoiatanud, et ma ei läheks laeva tundmatutesse soppidesse, ei suuda ma seda tegemata jätta. Miski sunnib mind otsima just seda, mis oleks parem rahule jätta. Kuidas jätta galeoon läbi kammimata, kui juba selle pardal viibin?

Ühel hommikul tõusen nii vara, et lähen päevaalguse tekirivistuse asemel laevaga tutvust tegema. Hakkan minema mööda meeskonnatekil pikka, tuhmilt valgustatud koridori. Võtan joonistusploki ja joonistan sinna esimesed muljed.

„Palun vabandust,“ ütlen meeskonnaliikmele, keda ma pole varem näinud, luurates tema kajuti varjus. Tüdrukul on suured silmad, laiali valgunud ripsmevärv ja kaelas pärlikee. Sillerdav riba paistab nii pingul, et võiks ta ära kägistada. „Kuhu see koridor läheb?“

Tüdruk põrnitseb mind umbusklikult. „See ei lähe kuhugi, see seisab paigal.“ Siis tõmbub ta oma kajutisse tagasi ja lööb ukse kinni. Jätan ta meelde ja visandan märkmikku tüdruku näo, nagu see nagu see oli enne varju tõmbumist.

Lähen edasi, pidades teekonna pikkuse kohta lõputus koridoris arvet laevatreppe lugedes. Üks, kaks, kolm. Jõuan kümnenda redelini, aga koridor minu ees jätkub. Viimaks annan alla ja ronin kümnendale redelile. Laeva keskosa luugiaugust väljudes taipan, et kõiki redeleid mööda, ükskõik kus need meeskonnatekil asuksid, väljutakse sama luugi kaudu. Kõndisin kakskümmend minutit mööda koridori, ometigi kuhugi jõudmata.

Minu kohal reelingul istub papagoi, nagu oleks mind seal minu pilkamiseks oodanud. „Sa ei pääse siit sinna! Kas sa siis ei tea? Kas sa siis ei tea?“ kriiskab papagoi.

15 Aja kulgemist ei ole tunda

Minu tööks laeval on „kallutamine“. Mul pole meeles, millal mind sellesse ametisse määrati, aga mäletan, kuidas kapten seda mulle selgitas.

„Sa tunned, kuidas laev merel küljelt küljele kaldub, ja liigud vastavalt rullumisele tüürpoordist pakpoordi, pakpoordist tüürpoordi,“ oli kapten öelnud.

Teiste sõnadega tuleb mul teha sama, mida teevad enamus teisi meeskonnaliikmeid, ehk siis joosta pardast pardasse üle laevateki ja tagasi, et avaldada mere õõtsumisele vastumõju. See on täiesti mõttetu tegevus.

„Kuidas võiks meie kaal nii suurt laeva üldse kuidagi mõjutada?“ küsisin korra.

Kapten põrnitseb mind oma verd täis valgunud silmaga. „Kas sa eelistaksid olla ballast?“

See pani mul suu kinni. Ma olin seda „ballasti“ näinud. Et laeva raskuskese madalamale viia, topiti lastiruum madruseid nagu sardiine täis. Kui sul pole laeval kindlat ülesannet, saab sinust ballast. Ma poleks pidanud virisema.

„Kui läheneme sihtpunktile,“ rääkis kapten mulle kunagi, „valin ma meie suurele missioonile spetsiaalse meeskonna. Tee oma tööd kogu hingest ja jõust ning sa võid oma mõttetusele vaatamata koha meeskonnas välja teenida.“

Kuigi ma pole kindel, et seda tahan, võib see olla parem mõttetult ringi lööberdamisest. Küsisin korra kaptenilt, kui kaugel me Mariaani süvikust asume, sest meri on iga päev täpselt ühesugune. Me ei paista millelegi lähemal ega millestki kaugemal.

“Muutliku horisondi puhul pole aja kulgemine märgata,” sõnas kapten. „Aga me saame aru, kui süvikule läheneme, sest näeme tunnustähti ja süngeid endeid.“

Ma ei söanda kaptenilt küsida, mis need sünged ended olla võiksid.

16 Junga

Kui meri on rahulik ja ma ei pea poordist poordi jooksma, veedan mõnikord tekil aega Carlyle’i seltsis. Carlyle on junga − tulipunaste juuste ja virsikuvärvi habemeudemega noormees, laeval kõigist kõige sõbralikuma naeratusega. Ta pole laps, ta on vanem nagu laevaohvitserid, aga mitte nende hulgast. Tundub, et ta otsustab ise oma tööaja üle ja kehtestab reegleid, ilma et kapten sekkuks. Ja ta on laeval ainus, kellest sotti saab.

„Ma olen junga, sest see on minu valik,“ ütles ta mulle. „Teen seda, sest seda on vaja. Ja kuna teie olete sellised logardid.“

Täna silman ma tema mopist niriseva vee eest pagevaid rotte, kes sibavad teki hämaratesse soppidesse.

„Neetud elukad,“ ütleb Carlyle moppi häguse veega ämbrisse kastes ja tekki küürides. „Me ei saa neist iialgi lahti.“

„Vanadel laevadel elavad alati rotid,“ ütlen talle.

Ta kergitab kulmu. „Rotid? Arvad, et need on rotid?“ Ta ei paku mulle ka muud varianti. Tõsi on, nad sibavad nii kiiresti ja poevad kohe peitu, ent ma pole kindel, kes või mis need on. See ajab mind närvi, niisiis vahetan teemat.