Ragne Kepler - Challengeri sügavik Страница 6

„Olen välisringis ka rahul,“ ütlen talle.

„Sa said valesti aru,“ lausub kapten karmilt. „Sul pole valida.“

Mõõtes minu jätkuvat tõrksust, uriseb ta: „Sa oled mastikorvis käinud, kas pole? Oled neist jälkidest joomingutest osa saanud. See on sul silmadest näha!“

Heidan kiire pilgu papagoile tema õlal. Lind raputab pead ja teeb mulle liigutustega selgeks, et peaksin suu pidama.

„Ära valeta mulle, poiss!“

Ja ma ei tee siis seda. Ütlen selle asemel: „Kui tahate, et see õigesti tehtud saaks, härra, siis vajan rohkem poleerimisvahendit ja suuremat kaltsu.“

Kapten silmitseb mind veel ühe viivu, purskab siis naerma ja laseb teisel meeskonnaliikmel mulle paremad vahendid tuua.

Õnneks on meri sel päeval rahulik. Vöör tõuseb ja vajub vaevu üle lainete sõites. Mulle ei anta köit, et saaksin ennast ohutuse mõttes kinnitada. Ma pean igasuguse kaitseta päris pukspriidi otsa ronima. Hoian lihtsalt tasakaalu, et mitte vette pudeneda, kus mind kistaks laeva alla ja tõmmataks nuivähkide koorikuga kaetud laevakere vastu ribadeks.

Kalts ühes, poleerimisvahend teises käes, istun kaksiratsi pukspriidile. Surun reied kokku, et mitte põhjatusse sinavasse vette kukkuda. Ainus viis töö tegemiseks on alustada kaugemast otsast ja liikuda tagurpidi tagasi, sest juba poleeritud puu on kinnihoidmiseks liiga libe. Niisiis nihkun ettevaatlikult etteotsa ja alustan. Annan endast parima, et unustada enda all liikuv vesi. Mu käsivarred valutavad tööst, jalad valutavad pingsast kinnihoidmisest. Tundub, nagu kestaks see igavesti, aga viimaks jõuan kaitsva vöörini.

Pööran ennast ettevaatlikult näoga laeva poole ja kapten naeratab laialt. „Asjatundlikult tehtud! Tule nüüd ära, enne kui meri või miski meres su poolenist väärtusetu naha alla neelab.“ Siis ta lahkub rahulolevalt, et sai mind piisavalt piinata.

Võib-olla on asi selles, et õnnestumine teeb mu veidi upsakaks, või siis peab meri vimma, et ei saanud mind enesele nõuda, aga vööri tagasi ronides vajub laev ootamatus ummiklaines kreeni. Ma vääratan ja libisen pukspriidilt maha.

See peaks olema mu armetu elu lõpp, aga keegi püüab mu kinni ning hoiab mind üht kätt pidi hukatuse kohal kõlkumas.

Ma vaatan üles, et näha oma elupäästjat. Minust kinni hoidev käsi on pruun, aga mitte pruun nagu elusolendil. See on tuhkjas ning sõrmed krobelised ja kõvad. Mu pilk liigub käsivart pidi üles. Näen, et mind hoiab laeva käilakuju − pukspriidi alla vööri nikerdatud puidust näitsik. Ma ei tea, kas olla rohkem tänulik või hirmunud, aga mu kõhedus kaob tema ilu nähes. Tema puust kiharad sulanduvad laevapuiduga ühte. Täiuslik torso moodustab vöörtäävi ülaosa, ülejäänud laev oleks justkui ta keha. Ja nägu − see pole niivõrd tuttav, kui et meenutab tüdrukuid mu salajastest fantaasiatest. Tüdrukuid, kes panevad mu punastama, kui ma neile mõtlen.

Ta uurib mind, kui ma seal kõlgun, silmad tumedad nagu mahagon.

„Ma peaksin sul kukkuda laskma. Selle eest, et vahid mind nagu asja,“ ütleb ta.

„Aga sa oledki ju asi,“ ütlen. Taipan siis kohe, et nii ei peaks küll ütlema, kui ma surra ei taha.

„Võib-olla, aga mulle ei meeldi, kui mind sellena koheldakse.“

„Kas sa päästad mu? Palun?“ Ma häbenen oma anumist, aga mul pole praegu muud võimalust.

„Ma mõtlen sellele,“ sõnab ta.

Tema haare on kindel ja tugev. Ma tean, kuniks ta veel mõtleb, ei lase ta mul kukkuda.

„Minu selja taga on kõiksugu asju teoksil, kas pole?“ küsib ta − ja et ta on laeva käilakuju, kõlab vastus loomulikult jaatavalt.

„Kas nad räägivad minust halba? Kapten ja tema lemmik? Laevamehed ja nende kurjad vaimud, kes end pragudes peidavad?“

„Nad ei räägi sinust üldse,“ ütlen talle. „Vähemasti minu tulekust peale mitte.“

Kuuldu ei rahulda teda. „Mis silmist, peaks tõesti meelest läinud olema,“ sõnab ta mõrult. Ja uurib siis mind veel mõne hetke. „Ma päästan su, kui lubad, et räägid mulle kõigest minu selja taga toimuvast.“

„Nõus.“

„Hästi.“ Ta pigistab mu kätt kõvemini. Ma tean, et see läheb hirmsasti siniseks, aga ei hooli sellest põrmugi. „Käi mul siis külas, et päevadesse vaheldust tuua.“ Ja siis ta muheleb. „Ja võib-olla lasen ma kunagi sul selle teiba asemel ennast poleerida.“

Siis kõigutab ta mind küljelt küljele, valib hetke ja hiivab mu tagasi vööri. Maandun hooga tekile.

Vaatan ringi. Kedagi pole läheduses. Tekil on kõik hõivatud oma kindlate kinnismõtetega. Ma otsustan selle kohtumise saladuseks jätta. Võib-olla saab puunäitsikust minu liitlane olukordades, kui mul seda vaja läheb.

35 Ebatavalised kahtlusalused

Lähetatavad on välja valitud. Kapten kogub meid kuuekesi kaardiruumi − mingisugusesse raamatukogusse oma kajuti kõrval. See on tuubil täis käsikirjalisi kaarte ja mõnel on märkidest näha, et navigaator on nende abil teed otsinud. Seal on kuus istet, kolm kummalgi pool täksitud lauda. Minu poolel istuvad navigaator ja naljaka näoga ning tihedalt kaela ümber istuva pärlikeega tüdruk. Meie vastas on teine tüdruk, kelle juuksed on sinised nagu Tahiti meri, üks õnnetu suurem laps, kellele jumal on unustanud anda põsesarnad, ja kohustuslik paksuke.

Laua otsas seisab kapten. Temale ei ole istet − see on sihilik. Ta kõrgub meie üle. Kapteni selja taga oleva lambi värelev valgus heidab lauale tema varju liikuva laigu, mis peaaegu, aga mitte täpselt, kapteni tegevust järele aimab. Papagoi istub paberirullide otsas, küünised pärgamenti surutud.

Junga Carlyle on samuti kohal. Ta istub nurgas ja vestab oma mopivart, nagu teeks sellest tootemisammast. Ta jälgib kõrvalt, aga ei ütle esialgu midagi.

„Me loksume paljude nägematute asjade kohal,“ alustab kapten. „Tohututes pilkaselt pimedates sügavikes asuvad saladuslikud mäed… Aga nagu te kõik teate, ei paina meie meeli mäed, vaid orud.“

Siis vaatab ta oma ainsa nägeva silmaga mind. Kapten loob rääkides meie kõigiga pilkkontakti, ent kui ta luuleliseks läheb, valdab mind ikkagi tunne, et ta on minu välja valinud.

„Jah, orud ja sügavikud. Ja eriti üks. Mariaani süvik… ja eriti üks koht selle jäistes sügavustes, mille nimi on Challengeri sügavik.“

Papagoi laperdab talle õlale. „Jälgisime teid, seda me tegime,“ ütleb papagoi. Täna kõlab ta nagu Yoda.

„Oleme teie tegemisi päris teraselt uurinud ja arvame, et just teie täidate selles missioonis määravat rolli,“ lisab kapten.

Pööritan tema punnitatud piraadihäälduse peale silmi. Kahtlemata kirjutab ta kõike kolme r-iga.

Viivuks jääb kõik vaikseks, nurgas ütleb Carlyle nikerdamiselt pilku tõstmata: „Mõistagi olen ma kõrvaline isik, aga kõik võiks sujuda palju ladusamalt, kui te kuuekesi oma seisukohti jagaksite.“

„Rääkige,“ käsib papagoi. „Igaüks peab rääkima, mida ta teab sellest kohast, mida me otsime.“

Kapten ei ütle midagi. Ta paistab natuke ärritunud, et papagoi ja junga tema autoriteeti õõnestavad. Kapten paneb võimu näitamiseks käed rinnale risti ja ootab, et keegi meist midagi ütleks.

„Olgu, mina alustan,“ lausub pärlitega tüdruk. „See on sügav, pime, kohutav koht täis koletisi, kellest ma õieti rääkidagi ei tahaks…“ – ja hakkab siis rääkima peletistest, kellest keegi meist kuulda ei tahtnud − kuni kohustuslik paksuke tema jutu katkestab.

„Ei,“ ütleb ta. „Kõige hullemad koletised ei ole ei ole süvikus, vaid nad valvavad seda. Koletised tulevad enne, kui sinna jõuda.“

Kaelakee-tüdruk, kes just äsja väitis, et ei taha koletistest rääkida, nähtavasti ikkagi tahtis, sest ta on katkestamise pärast ilmselgelt ärritunud. Nüüd pöördub kõigi tähelepanu paksukesele.

„Jätka,“ ütleb kapten. „Kõik kuulavad sind.“

„Noh… koletised hoiavad inimesi eemal. Nad tapavad igaühe, kes läheneb. Ja kui üks ei peaks sellega hakkama saama, teeb seda teine.“

„Väga hea,“ tunnustab kapten. „Hästi öeldud! Sa tead, mida räägid.“

„Teadjamees,“ ütleb papagoi. „Tee temast teadjamees.“

„Arusaadav valik,“ nõustub kapten. „Sind määratakse teadmiste eksperdiks.“

Paksuke läheb paanikasse. „Aga ma ei tea neid asju − kuulsin teid lihtsalt korra rääkimas.“

„Siis õpid.“ Kapten sirutab käe ja võtab riiulilt, mida veel hetke eest seal polnud, sõnastiku täisversiooni paksuse köite ning virutab selle õnnetu lapse ette lauale.

„Aitäh jagamast,“ poetab Carlyle nurgast ja kraapsab noaga laastukese põrandale.

Kapten pöörab pilgu siniste juustega tüdrukule, oodates tema panust. Tüdruk vaatab rääkides kõrvale, justkui oleks tema keeldumine silmsidest viimane vastuhakk võimule. „Seal peab olema põhjaläinud varandus või midagi,“ oletab ta. „Miks te muidu sinna tahaksite minna?“

„Jaa,“ lausub kapten. „Kõik merre uputatud varandused otsivad maailma kõige sügavamat kohta. Armukadeda mere poolt sisse nõutud kulda ja teemante, smaragde ja rubiine veetakse vesiste kombitsatega mööda merepõhja ja kukutatakse Challengeri sügaviku tunnetamatusse sügavusse. Kuninga lunaraha röövitud kuningata.“

„Inimrööv, liivapüünis, liivatorm, eluvorm,“ loetleb navigaator. „Inimsilmast nägemata eluvormid lesivad oodates pretendenti.“

„Kes see pretendent on?“ küsib põsesarnadeta laps.

Kapten pöörab pilgu poisile. „Kuna sina esitasid küsimuse, siis paku vastus.“ Siis pöördub papagoi poole. „Too talle kondid.“

Papagoi lendab üle ruumi ja naaseb väikese nahkkotiga noka otsas.

„Me nimetame su prohvetiks ja sa ennustad meile kontide pealt,“ ütleb kapten.

„Need,“ selgitab papagoi, „on minu isa kondid.“

„Kelle me ühel kenal jõuluõhtul nahka panime, kui mitte keegi kalkuniks ei hakanud,“ lisab kapten.

Ma neelatan ja mõtlen Valgest Plastmassist Köögile. Siis vaatab kapten pingsalt minu otsa. Taipan, et kõik peale minu on rääkinud. Ma kaalun, mida teised on öelnud ja tunnen endas pahameelt. Kapten oma ainsa verd täisvalgunud silmaga, papagoi juba ette peaga noogutamas, ükskõik millist mõttetust ma sellele rumalusele lisaksin.

„Mariaani süvik,“ ütlen ma. „Rohkem kui kümne kilomeetri sügavune, maailma kõige sügavam koht. Guami saarest, mida pole isegi teie gloobusel, edelas.“

Kapteni silm läheb rohkem pärani. Selgub, et sel polegi laugu. „Jätka.“

„Seda uurisid Jacques Piccard ja leitnant Don Walsh aastal 1960 allveesõidukiga Trieste. Nad ei leidnud ühtki koletist ega varandust. Ja kui seal leidubki aardeid, ei jõua te kunagi nendeni. Mitte ilma väga vastupidava tuukrikella, vähemalt viieteist sentimeetri paksusest terasest batüskaafita. Aga kuna meil on tegemist tööstusrevolutsiooni eelse laevaga, ei usu ma selle ettevõtmise õnnestumisesse − teil pole säärast tehnoloogiat. Ega ju? Niisiis on see kõigi aja raiskamine.“

Kapten paneb käed vaheliti. „Kui anakronistlik sinust. Ja sa arvad seda sellepärast, et …?“

„Sellepärast, et ma tegin sellest referaadi,“ ütlen talle. „Tegelikult sain ma A.“

„Vaevalt.“ Siis kutsub kapten Carlyle’i. „Junga,“ käsutab ta. „See meeskonnaliige sai just F-i. Ma käsin, et see talle laubale põletataks.“

Prohvet itsitab, teadjamees oigab. Kõik teised ootavad, et näha, on see tühi ähvardus või mitte.

„Kõik on vabad,“ lausub kapten. „Kõik peale meie jultunud F-i.“

Teised vantsivad välja, navigaator heidab mulle osavõtliku pilgu. Carlyle tõttab minema ja naaseb mõne hetke pärast tulipunase suitseva põletusrauaga, nagu oleks see ukse taga ootel olnud. Kaks anonüümset laevaohvitseri hoiavad mind seina vastas ja ehkki ma rabelen, ei pääse ma vabaks.

„Palun vabandust,“ pomiseb Carlyle tulipunast põletusrauda käes hoides. Tunnen selle kuumust rohkem kui poole meetri kaugusele. Tahtmata pealt vaadata, lendab papagoi minema ja kapten kummardub päris minu kohale, enne kui annab käsu töö täide viia. Ma tunnen ta hingeõhku. See lehkab rummis marineeritud liha järele. „See pole selline maailm, nagu sina arvad,“ ütleb ta.

„Milline maailm see siis on?“ küsin mina, keeldudes hirmule järele andmast.

„Kas sa ei tea? See on naeru ja pisarate maailm.“ Siis tõstab ta oma silmaklapi üles ning paljastab eemaletõukava augu. Sellesse on torgatud virsikukivi. „Aga peamiselt on see pisarate maailm.“

Ja ta annab Carlyle’ile märku mulle referaadi eest F panna.

36 Temata oleksime kadunud

Pärast minu märgistamist muutub kapten leebeks. Lausa vabandavaks, ehkki tegelikult ei vabanda ta kunagi. Ta istub minu voodi kõrval ja tupsutab põletushaavale vett. Carlyle ja papagoi astuvad aeg-ajalt sisse, aga ainult hetkeks. Kaptenit nähes tõmbuvad nad tagasi.

„See kõik on papagoi süü,“ ütleb kapten mulle. „Ja Carlyle’i. Nemad kahekesi istutavad sulle totraid mõtteid pähe ja ärritavad su üles, kui mind läheduses pole.“

„Teie olete alati läheduses,“ tuletan talle meelde. Ta ei tee sellest välja ja tupsutab uuesti mu laupa.

„Ega need neetud käigud sinna mastikorvi sind ka ei aita. Lõpp vägijookidele − kuradile käigu need nõiajoogid. Pane mu sõnu tähele, need riivatud segud keeravad su pahupidi.“

Ma ei ütle talle, et just papagoi käiski mulle peale, et kokteili telliksin.

„Käid seal üleval seltskonna pärast. Ma tean neid asju. Kõige parem oleks see üle parda kallata, kui keegi ei vaata,“ räägib kapten.

„Jätan meelde.“

Ma mõtlen üksildasele vööri ehtivale näitsikule. Kuidas ta palus mul laeval tema silmadeks ja kõrvadeks hakata. Otsustan, et kui kapten on üldse valmis küsimusteks, on see praegu, kui ta selle pöörase F-i pärast süüd tunneb.

„Pukspriidil olles nägin ma laeva käilakuju. See on väga ilus.“

Kapten noogutab. „Vaieldamatu kunstiteos.“

„Meremehed uskusid, et need kaitsevad laevu. Kas teie ka usute?“

Kapten vaatab mind uudistavalt, aga mitte kahtlustavalt. „Kas ta ise ütles seda sulle?“

„Ta on puutükk,“ vastan kiiresti. „Kuidas ta oleks mulle midagi öelda saanud?“

„Õigus.“ Kapten näpib habet ja ütleb siis: „Ta kaitseb meid katsumuste korral. Koletiste eest, kelle poole me seilame.“

„On tal nende üle võimu?“

Kapten valib väga hoolikalt sõnu. „Ta valvab. Ta näeb asju, mida mitte keegi teine ei näe. Ja tema nähtu kajab laevast vastu, tugevdades seda kallaletungi eest. Ta toob õnne, aga veel enamgi − tema pilk võib kõik veeloomad ära nõiduda.“

„Mul on selle kaitse pärast hea meel,“ ütlen kaptenile. Ma parem ei käi rohkem peale, muidu võiks ta mu küsitlemise osas kahtlustavaks muutuda.

„Temata oleksime kadunud,“ ütleb kapten end minekule asutades. „Ootan sind hommikul rivistusele. Ei mingit nurisemist.“ Siis loivab ta minema ja viskab märja nartsu navigaatorile. Viimasel pole ilmselgelt mingit huvi mu haava ravitseda.

37 Kolmandast silmast pime

Mu peavalu on justkui põletusmärk laubal. See teeb raskeks koolitööle keskendumise − üldse millegi tegemise. Valu tuleb ja läheb, aga on naastes iga kord natukene hullem. Mida rohkem ma mõtlen, seda hullemini pea valutab, ja viimasel ajal on mu aju pidevalt üle koormatud. Käin selle jahutamiseks duši all, samuti nagu ülekuumenenud masinasse vett kallatakse. Pärast kolmandat või neljandat dušši tunnen end harilikult paremini.