Anton Tammsaare - Kilgivere Kustas

Anton Hansen Tammsaare

Kilgivere Kustas

KILGIVERE KUSTAS

Kilgivere Kustas oli kõige rikkam mees Aruksaare kantnikkude hulgas. Kõik läks tema käes hästi korda. Teised vaatasid kadedusega tema pääle ja rääkisid, et Kustasest enesest ei pidada suurt asja olemagi, aga ta teinepool Krõõt – vaat, see on inimene, kes seda asja kõik nii hästi ajab. Krõõt oli ka tõesti töökas ja sõnakas naisterahvas. Kustasel ja Krõõdal oli nende seitsmeaastalise abielu järele kaks last olnud; vanem neist oli poeg Juku ja noorem tütar Manni. “Jumal tänatud, et meil neid nii palju ei ole nagu Kadaksaare Maril ja Matsil. Mis sa tahaks nende hulludega teha, mis neile selga panna, millega neid toita? Tahes ehk tahtmata, sa pead vaeseks jääma,” rääkis Krõõt mitu korda, kui nad Kustasega kahekesti olid, ja vaatas sääljuures häämeelega, vahel ka päris õrnalt oma mehe pääle. Kustas tahtis nii mõnigi kord oma jumalakartliku naisele midagi vastata, surus aga siiski iga kord need sõnad tagasi. Ta teadis ju, et niipea kui ta midagi asjalikku talle vastab, mis käega katsudes õige on, saab ta kohe noomida oma jumalakartmata oleku pärast. “Midagi ei sünni ilma tema tahtmata,” rääkis Krõõt alati, “niisama on ka selle laste hulgaga lugu.” Ehk mis kõige rohkem Krõõta rahutuks tegi, oli see, et Kustase isa ka tubli lõuamees ja sootumaks jumalakartmata oli olnud; päälegi oli ta ise oma elule otsa pääle teinud. Teised keelasid Krõõta küll, kui Kustas temale kosja tuli: “Ära mine temale, isa oli poolhull, ega tea, kas poegki targem on.” Aga või Krõõt sellest kuulas. Tuul kannab ju mõne seemnetera puust enesest kaugele, võib olla kusagile mäe pääle, kust noor taim juha eluhommikul kõrgelt üle teiste pääde ulatab vaatama. Natukene tundis Krõõt oma vaga südantki Kustase pääle mõteldes kipitama. Tänini oli Kustas ennast täiesti ilusasti üles pidanud: ei käinud teiste poistega ühes kõrtsis trallitamas, ei riielnud iialgi, oli tubli töömees, ka suitsetama polnud ta veel hakanud, aga juba oli ta 25 aastat vana.

Seitse aastat olid nad ilusti ära elanud: veel kordagi ei olnud nende vahel riiukukk oma tiibu lehvitanud. Alati olid nad teineteise vastu lahked ja osavõtlikud. Kui Kustasel juhtus midagi viga olema, valutas ta pää ehk hammas, oli ta ennast seest ära venitanud, juhtus ka, et tal mõni mure südant vaevas – siis tegi Krõõt kõik, mis ta võis, et oma kalli mehe vaeva vähendada. Niisugusest osavõtlikust olekust tundis Kustas alati kõige suuremat rõõmu. Selle vasta tegi ka Kustas kõik oma naise hääks, mis ta võis.

Haige ei olnud Krõõt veel kordagi nende seitsme aasta jooksul olnud. Kui tal ka vahel oligi mõni pisukene viga, siis ei lausunud ta sellest Kustasele mitte sõnagi, vaid tegi veel hästi rõõmsa näo, sest ta kartis oma kallist teistpoolt kurvastada. Õhtutel, kui nad ühes töölt koju tulid, siis oli Krõõdal veel mõndagi tallitust kodus ees, nagu lehma lüpsmine, sellele sulbi tegemine, seapõrsas tahtis süüa saada, õhtusöögiks oli tarvis midagi valmistada, piimapütta oli tarvis pesta, ja veel muud. Sel ajal kutsus Kustas lapsed oma juurde ema tülist ära, võttis noorema oma põlvedele ehk ka vahel teise teise põlve pääle, sõidutas neid sääl ja laulis ise tasase häälega: “Ämm piu, piu, kass kõrva ja mamm sisse” … ehk midagi muud sellesarnast, mida lapsed tasakesti järele nagu osatasid. Mitu korda jäid nad niisuguse sõidutamisega ja laulmisega mõlemad teine teise põlve pääle magama, kusjuures nende pääd hellasti pikkamisi isa rinnale vajusid, mida suuremalt osalt paljas poolmust ja higine kõva linane särk kattis. Kui hää on nõnda magada, kui mureta tuksub süda! Mäletad sa seda? Oled sa maganud nõnda isa põlvel? Ema tuleb kambri. Lapsi nähes ütleb ta: “Oh te väetikesed, kus nad magama jäänud; ära väsinud sest päevasest hullamisest.” Krõõda käed kurnavad piima ehk teevad midagi muud, kuna ta aga silmadega hellalt oma laste pääle vahib. Isa ei liiguta ennast, ta ei raatsi oma kalli laste unerahu segada. Ta äratab neid alles siis, kui toit juba laual on. Lapsed ei taha aga unise pääga mitte süüa, nad virisevad ja tahavad asemele minna. Ema vaigistab neid ja räägib neile hoiatuseks: “Ei tohi õhtul ilma söömata magama minna, surm vahib siis öösel päitsis.” Lapsed jäävadki kartma ja püüavad und ära ajada ning asuvad laua äärde: Manni ronib ema sülle, Juku aga seisab laua taga püsti. Kui ta aga järi pääle istuda tahab, siis ütleb ema kohe: “Kas sa enam kasvada ei taha, et söögilaua juures istud; seisa aga püsti; muidu ei kasva sa pikaks, jäädki niisamasuguseks pisikeseks. Tead, enne ei tohi sa istudes süüa, kui sa äestanud ei ole. Nõnda hirmutatakse last iga asja juures, kus ta vastu tõrgub, ja ei panda sääljuures sugugi tähele, et laps ka tõesti seda kõik usub ja kartlikuks jääb. Pärast tuleb mitu korda ette, et Jukud ja Mannid pimedas enam kuskil ei julge olla, veel vähem kuskile minna. Aga mis sest? Saab Juku ükskord suureks ja saab asjast aru, et kõik tühi lori on, mis talle väikeselt on räägitud, siis läheb ta veel seda julgemaks, kui keegi loota võis, ja ei karda vanasarvikut ennastki; ütleb veel koguni, et teda pole olemaski, muidu saaks mõni ju teda näha.

Nõnda elasid meie Kustas ja Krõõt rõõmust ja õnnelikku elu.

Nagu teised suved enne, nii tormas ka tänavune imekiiresti mööda. On ju neid töösid ka kantnikul nii palju. Sääl on heinaajal mõisa päevad teha, rukist lõigata, suivilja kokku ajada, kartulid võtta, kuna sa aga ka selsamal ajal oma tööd ei või unustada. Kõige magusamad päevad nopib mõisaherra ikka omale. Sellest hoolimata on sügiseks kõik korras: mõisapäevad tehtud ning oma töö toimes. Aga või nüüdki rahuaeg tuleb? Võta näpust: omal on heinad ja puud mõne viieteistkümne versta tagast vedada, mõisa viinavooris on tarvis käia ehk ka mõned muud veod kaasa aidata. Pikisilmi oodatakse lund. On ta tulnud, siis on järjesti üks vedamine, käimine, toimetamine, nõnda et aega ei saa silmagi sügada. Nii lähevad kevaded, suved, sügised ja talved ühtemoodi mööda; ka aastad ei muuda ennast. Üks ja seesama töö ja hoolitsemine ning igapäevase leiva muretsemine, võitlemine eluga. Mees on aga siiski rõõmus ja laulab tihtigi selili ree pääl lamades ehk puukoorma järel käies. Ka naine laulab tasakesti kodus voki taga istudes. Lapsed istuvad palja jalu külma savist põranda pääl ja mängivad oma hobuste ja veistega, mis puust on valmistatud.

Ükskord sõitis Kustas laadale. Tal oli kaheaastane sälg müüa. Juba hommiku vara kella kahe ajal tõusis ta ülesse, et hobustele süüa anda ja laada vastu valmistada. Aga ka Krõõt ei maganud enam. Ta tõusis ka ülesse, pani Kustase leivakoti valmis, otsis talle uued soojad sokid jalga, et külm jalgu ära ei võtaks, veel andis ta oma musta villase rätiku Kustasele kaela, sääljuures rääkides: “Säh, pane mu must rätik kaela, see on hää soe ja ei võidu.” Viimaks on kõik valmis; Kustas tõmbab kindad kätte ja hakkab välja minema. “Võta siit teised kindad omale veel ligi, kui esimesed märjaks saavad, siis võid need kätte tõmmata,” hüüab Krõõt ja viib jookstes kindad Kustase kätte. Nüüd tõmbab ta omale lapitud valge kasuka ümber piha ja läheb rehe alla ning saadab teisepoole minema. “Müü ikka va raudjas ära, näe, heinad jäävad juba üsna napiks,” hüüab ta Kustasele tagant järele. See lubab seda. Ilm on külm. Lumi rudiseb, ei, ta karjub, vingub, kriiksub ree taldade all kui hiir. Krõõt seisab niikaua värava pääl, kuni ta enam midagi ei kuule, siis tõmbab väravad kinni, läheb kambri ja hakkab kärmesti ketrama. Vokiratta tasane vurisemine ja laste magamise hingamine sulavad nii ilusasti kokku. Hommikul, kui lapsed ülesse tõusevad, on neil esimene asi küsida: “Kas isa läks jälle metsa?” “Ei läind,” vastab Krõõt: “Isa läks täna laadale, müüb raudja sääl ära ja toob teile saia, ilusad linnud kohe, rosinasilmad pääs.” “Millal ta tagasi tuleb?” küsisid lapsed rõõmsa nägudega.

“Täna õhtul, oodake aga.”

“Ah, ta müüb siis raudja ära?” küsib Juku, “mikspärast ta tema ära müüb, ta on ju nii hää hobune ja jookseb nii ilusasti, saba seljas, kop, kop, kop, ning norskab kõvasti.”

“Ema ütles ju, et ta meile tahtis saia tuua,” räägib väikene Manni.

Päev läks lastel väga pikkamisi mööda, sest nad ootasid pikisilmi isa koju tulema, et neid ilusaid rosinasilmadega linda näha. Õhtuks muretses Krõõt ka selle eest, et mehel hää soe tuba oleks eest leida, kui ta koju tuleb. Ta keetis ka supi valmis: on ju nii hää külmetamise järele sooja suppi süüa. Õhtul, kui ju pimedaks läks, ootasid kõik kolm põnevusega isa tulemist; ka väikene Manni ei lubanud enne magama minna, kui isa koju tuleb. Nad ootasid kella kaheksani – ei kedagi.

Krõõt käis tihti väljas kuulamas, et kas kuuleks tulema teda, siis teaks latritulega rehealla vastu minna, aga asjata – ei kipsu ega kõpsu pole kuulda. Väike Mari hakkas juba uniseks jääma. Ehk mikspärast ei peaks mitte uniseks jääma? Kammer on soe, ütlemata soe. Väikene lambituli, mis sumbunud õhku tumedalt valgustab, meelitab, päris nagu surub lapse silmi kinni. Magus rammestus tungib tervest poisikesest ja kõhnast kehast läbi, mida paljas poolmust särgihilp katab. Toa nurgad, sängitagune ja – alune jäävad nõrgast valgusest sootumaks valgustamata; sääl pimeduses pesitseb hulgakaupa kõiksugu kirjuid ja imelikka elajaid, mispärast ka lapsed niisugustest kohtadest hirmuga eemale hoiavad. Kust need sarvikud ja imelikud elukad sinna on tulnud ehk kuhu nad sel silmapilgul poevad, kui see koht järsku valgustatud saab – selle pääle ei mõista lapsed vastust anda, ka ei tule neile niisuguseid küsimusi meeldegi; neile saab sellestki küll, et ema on kord hirmutanud: “Kui sa ei kuula, vaata, ma lasen kolli sängi tagant nurgast su kallale tulla.” Kui laps seda ei kuula, siis lisatakse juurde: “Tule ära kärmesti, vaata, hakkab praegu jalakanda kinni! Oh kui verised hambad tal suus on.” Noh, nüüd ei ole enam muud kui, Juku, anna jalgadele tuld ja käi jookstes ema juurde. Hirmuvärin käib tema tervest noorest olekust läbi.

Manni seisis püsti ema kõrval ja vaatas, kuidas ema ketras ning kui ilusti voki ratas ja värten ringi käis. Ja ei teadnud isegi, millal ta silmad kinni läksid. Korraga tegid ta põlved – nõksti – ja ta silmad läksid lahti.

“Sa jääd uniseks, mine õige ära magama,” ütles ema talle.

“Ma ei julge, koll tuleb sängi tagast nurgast mu kallale,” väriseb Manni.

“Ei tule ühtegi; ma viin su ise magama, panen teki pääle, ega siis koll kallale ei saa,” räägib ema, võtab siis tütrekese sülle, viib ta hellalt kallistades sängi ja paneb talle teki pääle. Laps ei karda ka sugugi, vaid jääb varsti magama. Ehk mikspärast peaks ta veel kartma? Ema ütles ju, et kui tekk pääl on, siis koll kallale ei saa.

Juku, kes laua otsas õlest põhjaga tooli pääl istub, kerib kärmesti oma paljad jalad üles tooli pääle – kes teab, mis laua all pimedas võib olla.

Kuna ema kärmesti vokki ümber sõkub, ootab Juku igatsusega isa koju tulekut. Ka temale hakkab viimaks uni silmi tikkuma. Aga isa ei tule ega tule.

“Ei tea, kus ta nii kaua on, kell on juba pool kümme, ja selle aja pääle oleks võinud ta ammugi juba koju jõuda,” mõtleb Krõõt.

Uni on kui vägilane Juku kallal, kuni see viimaks sängi läheb ja õe kõrvale peagi magama uinub.

Ema ootab üksi. Tema ligi ei julge aga uni sugugi tikkuda, vist kardab ta vokiratta vurinat. Kell saab juba kaksteistkümmend, aga ikka ei ole veel Kustast kodus.

“Ega talle ometi õnnetust ei ole juhtunud,” mõtleb Krõõt pool aralt.

Viimaks, kella ühe ajal, oli väljas krabinat kuulda. Krõõt pani lambi latresse, tõmbas kasuka ümber ja läks rehealla.

“Ometi on ta kodus,” mõtles ta rõõmuga. Ta astus rehealla. Kustas oli hobuse juba väravast sisse tõmmanud.

“Kus sa ometi nii kaua olid? Küll me ootsime sind. Lapsed läksid juba magama, ei jõudnud ära oodata.”

“Mis te siis na väga ootsite, eks te tea, et ma muidugi koju tulen,” rääkis Kustas pool segaselt, ja tema hääl kostis Krõõdale nagu võõrastav ja kähisev, pehme.

Kui ta hobust lahti võttis, nägi Krõõt teda nagu tuikuvat. Pärast, kui nad kambris juba olid, küsis Krõõt:

“Kas sa ei taha mitte süüa? Ma jätsin õhtul supipaja müüri sisse, et soe seisaks, kuni sa koju tuled, nüüd ehk on prussakaid teine täis läinud – paja kaanel põlenud tahapoole serva auk sisse.” Ta vaatas hellalt mehe näo pääle, mis nagu mures ja mossis näis olema.

“Ma ei taha mitte midagi,” vastas Kustas ja laskis pää kahe käe najale laua pääle.

“Kas sa oled haige või …” küsis Krõõt argselt.

“Ei ole,” vastas ta lühidalt.

“Või ehk varastati sul raudjas ehk tema eest saadud raha ära?”

“Ennem võib see olla,” ütles ta nagu väsinult ja laskis oma pää veel kõvemini käte pääle vajuda.

“Jumal hoidku küll! Kuidas sul see õnnetus juhtus, seda ei ole sul ju veel tänini ette tulnud?”

“Mine küsi ehk aja taga, kuidas see on juhtunud. Õnnetus ei käi iialgi mööda kiva ja kända, vaid ikka mööda inimesi. Võetud, mis võetud, mis sääl veel küsida, muudkui ole rahul ja ime käppa, kuni teine sälg kasvab, kelle eest jälle mõne rubla võib saada.”

“Siis võeti sul raha taskust ära? Hoidku ka, missugused need inimesed on! Varastagu, pimedad loomad, rikaste käest, sääl ei ole sest suurt viga, aga mis peab vaene kantnik tegema? Jumal hoidku niisugusi õnnetuse eest!” rääkis Krõõt nutuse häälega. Nutma aga ei hakanud ta mitte; teda ei olnud ka keegi nuttes näinud. Mitmed teadsid rääkida, et tal pisaraid silmis ei pidada olemagi.

“Jumal hoiab …” kordas Kustas nagu osatades ja järele mõteldes: “Ei tea, keda jumal enne on hoidnud, kui inimene ise ei hoia. Ehk varas läheb nüüd rikaste loomi võtma – ega ta loll ei ole, et ta oma nina läheb põletama. Kas sa Kolmatsi lugu ei mälesta, kuidas see kuu tõrvamise juures kase ladvast maha kukkus ja surma sai. Eks tema tahtnud herra hobuste vargile minna, mistarvis ta kuudki läks tõrvama, aga miks ta surma sai? Miks ta herra hobuseid kätte ei saanud? Rummu Jüri sugune mees võib üksnes neid kätte saada, aga mine otsi teine niisugune veel. Aga viga siis sinu hobust ehk raha on kätte saada!”

“Neil võiks ju ometi hale meel olla nii vaese mehe raha ära võtta!”

“Vaene mees … Mis tükist ma vaesem olen kui teised talumehed? Eks mul ole niisamuti riidega kasukas seljas ja kollased “venesaapad” jalas kui teistelgi. Või arvad sa terve ilma minu vastu niisamasuguse olema, kui sina oled? Eks oota, va veli.”

“Mis tal ometi täna peaks olema,” mõtles Krõõt, “niisugune pole ta minu vastu veel iialgi olnud.” Ta ei mõistnud oma mehele mitte midagi vastata. Ta ei tahtnud ta käest mitte küsida, kus ehk kuidas tal raha oli ära varastatud.

“Kas ase on valmis, magada tahaks, pää hakkab ka valutama,” rääkis Kustas.

“Jah, ma soputasin põhku enne kotis, kui Manni magama panin, võid küll magama heita!” vastas Krõõt.

Kustas kobis varsti magama. Krõõdal ei olnud ühtegi ihku magamiseks. Ta seisis, nagu ta jäänud, kesk põrandat umbes pool tundi aega püsti ja ta pääs keerlesid mitmesugused mõtted. Ta ärkas oma mõtetest alles siis, kui Kustas ju norinal magas. Krõõt vaatas kella pääle; see oli pool kolm.