Karl Ristikivi - Hingede öö Страница 2

Korraks tuli mulle tahtmine jälle tagasi minna, aga ma sundisin ennast siiski paigale jääma. Vaatasin ringi avaras, kuid madalas eesruumis, otsides kassaluuki. Aga ma ei näinud seda kuski. Nägin ainult hämara ruumi tumedaid seinapaneele, mustade, otsegu suitsunud aampalkidega lage ja ainsa sisustusena tühjas ruumis garderoobi, mis asus vasakul ja oli kuhjatud üliriietega.

Astusin otsustavalt lahtise saaliukse poole. Sammud põranda kivitahvlitel kõlasid nii tugevasti, et ma siiski kohmetult peatusin. Teatud määral äratas mu tähelepanu seegi, et seda ruumi tänavast ei lahutanud mingi lävi või trepp, vaid et kõnnitee kiviparkett otse näis jätkuvat põrandana. Siis, kui ma seal seisin keset ruumi, tuli üks hallijuukseline vanamees, keda ma varem ei olnud märganud, kikivarbail mu juure ja ütles sosinal: „Palun siiapoole!“

Ta pidi olema riietehoidja, sest ta viis mind garderoobi poole. Pikemalt mõtlemata andsin ära palitu ja kaabu ja sain vastu vaskplekist numbri, millele kiiret pilku heites nägin, et sellel arvu asemel seisis tähekombinatsioon XYZ. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest kogu aeg vaatasin ikka veel ringi, otsides mingit kassat, ja et ma seda ei leidnud, pöördusin tagasi, et küsida riietehoidjalt, kas vahest tema ei hoolitse ka piletimüügi eest. Aga teda ei olnud enam seal ja garderoobi kõrval nägin väikest ust, mis oli pooliti avatud. Sealt teda otsima minna ei pidanud ma aga sündsaks.

Lähenesin nüüd ettevaatlikult saaliuksele, mille juures seisis kaks meest pikkades, mustades kuubedes, milliseid ma pole enam sellest peale näinud, kui meil algkoolis käis üks koolinõunik, kelle võte selle lõhkise saba vahelt taskurätik välja õngitseda oli jätnud meile unustamatu elamuse. Nad olid mõlemad keskealised, pidulikkude ja tähtsate nägudega, rohkem inglise teenrite kui tavaliste rootsi uksehoidjate moodi. Mõnel teisel juhul poleks ma iialgi usaldanud neist mööda sisse tungida. Aga nüüd ei hoolinud ma isegi midagi välja mõelda juhuks, kui nad minult piletit nõuaksid. Kui ma oleksin teadnud, kui kaua see etendus juba on kestnud, oleksin ju võinud teha näo, nagu oleksin ainult vahepeal välja läinud. Selline võimalus on siin maal tegelikult olemas, nii teatris kui ka kontserdil pärast esimest vaheaega. (Millest ei maksa järeldada, et ma oleksin seda võimalust kasutanud või soovitaksin kellelgi seda teha.) Aga ilma midagi ütlemata, isegi minu poole vaatamata ulatas üks neist mulle kavalehe ja viipas käega vasakule, kus viimases kahes toolidereas leidus tühje kohti.

Mõningal määral kergendas mu olukorda see, et publik istus seljaga minu poole. Heledasti valgustatud saal ise erines tunduvalt süngest, kuidagi keskaegselt mõjuvast eesruumist. See oli pigemini rokokoolik, kõrge ja valge, heleda parkettpõrandaga, kus toolidevahelist keskkäiku kattis sinise põhiooniga vaip. Saali valgustasid neli kroonlühtrit elekterküünaldega, sellele lisaks näis veel olevat mingi prožektori valgus suunatud saali kaugemasse otsa, kus oli midagi poodiumitaolist. See oli paar trepiastet saali muust osast kõrgemal ja seal istus noor tütarlaps roosas kleidis, keda tiibklaver pooliti varjas. Ma ei mõelnud sugugi sellele, et selline klaveri asetus õieti oli ebatavaline. Parajasti oli muusikas vaheaeg ja ma ruttasin, et võimalikult vähe segades oma kohale jõuda, sest mu sammud kõlasid ikka veel meelehärmi tekitavalt valjusti.

Oli veel üks asjaolu, mida kohe märkasin ja mis mu kohmetust tunduvalt süvendas, veel enamgi kui puuduv pilet. Igal juhul pidin ma siinses seltskonnas tähelepanu äratama kaunis ebameeldival kombel. Pidin veel enam imestama, et need kaks tõsist ja ranget keerubit olid mu sisse lasknud. Kogu seltskond oli nimelt piduriietuses, härrad kas frakis või smokingis, daamid õhtukleitides ja enamik neist dekoreeritud karusnahkadega.

Kui ma aga eelviimases reas avastatud tühja tooli poole trügisin, hingasin korraks kergendatult. Just selle tühja koha kõrval istus üks noor poiss, kes oma riietuselt siia veel vähem sobis kui mina. Olin ise vähemalt niiöelda restoraninõuetele vastavalt riides. Tal oli aga seljas pruun pintsak, kõrge kaelusega must svetter, jalas manchestersametist ja tublisti kulunud ja väljaveninud püksid ja tanksaapad. Ometi polnud ma teda enne märganud, kui ma otse ta juures olin, ja nähtavasti ei märganud teda ka teised. Ta tõusis püsti, et mind mööda lasta, ja kui ma hääletute suuliigutustega vabandasin, naeratas ta nagu äratundvalt. Selle põhjuseks võis aga olla ka ainult asjaolu, et ta minus riietuse suhtes leidis ühe, kes vähegi toetas ta erandlikkust selles tärgeldatult soliidses seltskonnas. Võimalik siiski, et ma olin teda kunagi kohanud, ilma sellest päris teadlikuks saamata. Tal oli seda tüüpi nägu, mis tundub tuttav ka esimesel kohtamisel, sest et selle üksikud elemendid nii sagedasti esinevad.

Toolid näisid kuskilt mujalt siia toodud olevat, sest nad ei sobinud saali ülimusliku stiiliga – need olid lihtsad, kerged puutoolid, mis vähimagi liigutuse puhul segavalt nagisesid. Istusin selletõttu kaunis ebamugavalt pingutatult. Ja samas algas ka muusika uuesti. Klaveri mänglev meloodia põrkas vastu saali jäiselt korrektset atmosfääri, nagu oleks see olnud klirisev klaas. Heitsin pilgu kavalehele ja nägin, et see oli Mozarti klaverikontsert number 26, tuntud ka Kroonimiskontserdi nime all. See oli ainus programmipunkt, mis kavalehel seisis. Õieti oleksin pidanud selle ära tundma ka ilma kavalehele vaatamata, sest kolmanda osa lihtne teema jääb kergesti meele isegi üsna vähemusikaalsele inimesele, kes seda kord on kuulnud. Ja ma olin seda varem kuulnud. See oli olnud sel mälestusväärsel õhtul – nüüd ma teadsin ka, miks mulle kord oli tundunud, et see mingil kombel meenutab jasmiinilõhna. (Miks jasmiinilõhn, kui need tegelikult olid pärnad, mis lõhnasid? Valge vesiroos ei lõhna teatavasti üldse.)

Nägin nüüd klaverimängijat ees poodiumil, kummalisel viisil otse seljaga kuulajate poole. See oli tütarlaps kohevas roosas kleidis, kelle tumepruunid juuksed olid kuklas lühikeseks lõigatud, nii nagu see oli kombeks kahekümnendail aastail. Kuid ma ei näinud mingit orkestrit, kuigi kuulsin. Kui orkester oli asetatud saali teise otsa, kuulajate seljataha, siis oli see igatahes väga omapärane. Ma ei usaldanud siiski hästi tagasi vaadata, üldine tardumus oli haaranud mindki. Tõenäolisem oli, et orkestrisaade tuli heliplaadilt varjatud valjuhääldaja kaudu. Olin kuulnud või lugenud, et on olemas plaate ainult saatega viiulile, või jälle kammermuusikaga, kus üks instrument puudub. Miks ei võinud sama hästi leiduda ka plaate orkestrisaatega tervele kontserdile? Või miks polnud lõpuks võimalik, et terve kontsert tuli grammofonist ja klaverimängija oli ainult trikk? See seletas ka klaveri ebatavalise asetuse.

Kui see oleks olnud mõni teine muusikapala, oleksin kindlasti selle üle rohkem pead murdnud. Nüüd said aga hoopis teised tunded ja mälupildid ülekaalu. Unustasin sealsamas mitte ainult selle väikese tehnilise küsimuse, vaid ka teised, mis olid hoopis olulisemad. Mingi kerge ja vastutustundetu meeleolu lained kandsid mind neist küsimuskaridest üle. Ma ei juurelnud enam probleemi kallal, mis maja või mis seltskond see oli. Mozarti muusika klaasselge harmoonia oli nagu omaette suletud ruum, kuhu ükski ebakõla sisse ei pääsenud. Mind ei vaevanud korrakski küsimus, kuidas ma nii lihtsalt siia sisse olin pääsenud, kuhu ma ju tõepoolest ei kuulunud. See tundus niisama loomulik, nagu teadvus sellest, et elad, ja võtad seda enesestmõistetavalt, esitamata küsimust, kust ja kuhu. Ja ometi oli isegi argipäevaülikonnas noormehel mu kõrval suurem õigus siin olla kui minul. Ma pole kohanud ühtki teist inimest, kellel korrakski oleks tekkinud kahtlus, kas ta olemasolu on õigustatud.

Oleksin tõenäoliselt unustanud ka oma naabri, kui ta oma rahutusega aeg-ajalt poleks tõmmanud mu tähelepanu endale. Võib-olla ei ole rahutus õige sõna, sest see väljendus ainult üksikutes liigutustes, mitte üldises olekus. Väikeste vaheaegade järel tõstis ta käe, lükkas tagasi musta varruka ja vaatas käekella. See korduv liigutus kiskus mu pilgu vägisi ta kätele. Need olid mitte just väga puhtad, pruunid käed juurteni äranäritud küüntega ja pooleldi paranenud lõikehaava-armidega. Käte järgi otsustades oleks ta võinud olla kas mehhaanik või mõni muu käsitööline. Aga siis nägin ta põlvedel rihmaga kinniköidetud raamatupakki, millest pealmine kandis nime „Loogika“. Lihtne hall kaas, igava kohustuse sümbol, osutas, et see oli kooliraamat.

Vaevalt olid viimased akordid kõlanud ja esimene kätepaar aplausi alustanud, kui mu naaber kiiresti tõusis ja pool joostes saalist lahkus. Kui poleks olnud koolivaheaeg, oleks võinud arvata, et ta kardab tundi hiljaks jääda. Nüüd võis pigemini arvata vastupidist, ja võimalik tõesti, et ta oli lihtsalt eksikombel siia sattunud, mis muidugi omakorda oli raisanud ta kallist aega. Ta ei lahkunud saalist mitte selle ukse kaudu, kust ma olin sisse tulnud, vaid ühest kõrvaluksest, mille juures ma alles nüüd nägin sõdurivormis meest, kes selle avas ja siis kohe jälle sulges, ise seejärel seljaga vastu suletud ust toetudes. Olen nii palju näinud sõdureid keelatud läbikäikude juures valvel, et see isegi siin mind ei üllatanud.

Mu tähelepanu koondus nüüd tütarlapsele, kes oli tõusnud klaveri juurest ja poodiumilt alla astus. Esimesel hetkel paistis temagi olevat kuidagi tuttav. Aga mul on raske teda kirjeldada – võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) Igatahes ei olnud see nägu selline, et see meele jääks mingi iseloomuliku joone tõttu. Oli lootusetu katsuda meele tuletada, kus ma teda võisin varem näinud olla. See võis olla tema, aga see võis olla ka keegi teine, sest ajaga muutub inimene mitte ainult ise, vaid ka teiste mälestuses. Isegi ta soeng, mis kuulus rohkem kahekümnendaisse aastatesse, ei olnud päris võimatu ka meie päevil. Riietemoe pisiasjade jaoks ei ole mul aga üldse pilku. Ta näis igatahes olevat väga noor, aga samal ajal oli ta nägu kuidagi hämune, nii nagu on noorpõlvepildid perekonnaalbumis.

Ta noogutas naeratades vasakule ja paremale, tänades elavate kiiduavalduste eest, mida ta võttis peaaegu kutselise kunstniku endastmõistetavusega. Ühelt esimese rea toolilt tõusis kõrgekasvuline ja helevalgete juustega vanahärra ja läks talle vastu. See võis olla ta vanaisa, onu või ka lihtsalt piduperemees. (Ma olin juba veendunud, et see seltskond pidi olema eraviisiline.) Õrna vanaaegse galantsusega võttis ta tütarlapse käe alt kinni ja juhtis ta toolile ühe suurekasvulise ja väga suursuguse daami kõrval, kelle massiivne uhkus, mis ümbritses teda jäise ringina, tõi mulle meele proua Uggla Frödingi tuntud sangaripoeemist.

Tool mu kõrval ei jäänud tühjaks. Sinna oli äkki ilmunud vanem daam üleni mustas, kelle tulekut ma polnud üldse märganud. Ta istus seal veidi aralt, ainult poolel toolil, nii nagu ei kuuluks temagi õieti siia. Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.

Oma teist naabrit ei olnud ma seni üldse tähele pannud. Nüüd heitsin korraks kiire kõrvalpilgu ka tema poole. See oli üks keskealine härra smokingis, palja pealaega ja prillidega, teravalt kuiva profiiliga. Ta kangestunud, elutu olek mõjus nii, et ma edaspidi jällegi hoidusin sinnapoole vaatamast.

Kui ma nüüd suurema julgusega saalis ringi vaatasin, märkasin, et publik siiski polnud nii ühtlane kui see alguses oli paistnud. Seljataha vaadates nägin veel, et saal oli varustatud rõduga, mis samuti oli viimse kohani täis. Ja see osa publikust oli riietatud hoopis teisiti. Seal oli mehi lihtsais tänavaülikondades ja ruudulistes särkides, noori poisse suuremustriliste ameerika lipsudega, tütarlapsi eredavärvilistes kleitides ja vanemaid naisi kootud jakkides ja suurte käekottidega, mida nad hoidsid kogu aeg nii pingutatud hoolega, nagu oleks seal kogu nende varandus. Ja näis, nagu oleks see seltskond heitnud teatavaid reflekse ka saali, nii et ma seal nüüd piduriietuses publiku hulgas leidsin ühe ja teise, kes oma välimuselt rohkem vastas rõdupublikule.

Kuigi see oleks pidanud mulle mõjuma julgustavalt, siis tegelikult tundsin endas tõusvat rahutust. Aimasin, et midagi oli muutunud, et midagi mu arvestuses oli vale, et ma kuidagi olin kaotanud orienteerumisvõime. Sellest see häiriv võimetustunne, kuigi palju nõrgem sellest, mis mind oli vallutanud hiljuti tänaval rahva hulgas.

Nüüd tõmbas uus aplaus mu tähelepanu jälle poodiumile. Aplaus oli isegi tugevam kui eelmine, aga kuidagi ebaühtlaselt jagatud. Sellega tervitati kaht noormeest, kes just trepiastmeist üles läksid ja siis näoga publiku poole pöördusid. Tõepoolest, see oli murrang senises stiilis. Üks neist kandis sõdurivormi, teine halli tänavaülikonda. Rõdult hüüti midagi, ja nad kviteerisid selle ergutuse vandeseltsliku grimassiga.

Erariietes noormees, pikk ja lohakavõitu liigutustega, istus klaveri juure ja lõi sellel paar klirisevat akordi. Nende iseloomus polnud võimalik kahelda. Kahin käis läbi saali, vanem daam mu kõrval liigutas ennast nagu millestki ebameeldivast eemale tõmbudes. Keskealine härra mu paremal käel näis äkki nagu ärkavat oma tardumusest, ta isegi norsatas korraks, nagu keegi, kes unest ärkab.

Siis ütles sõdurivormis noormees, heledajuukseline, aga negroidsete näojoontega, mõned sõnad, mida ma hästi ei kuulnud, mis aga omakorda välja kutsus ootusrikka käteplagina. Tõenäoliselt ütles ta järgneva laulu nime, sest ta hakkas tõepoolest laulma.

Üleminek Mozartilt džässile tuli tõepoolest natuke ootamatult. Aga muidu ei saanud eitada, et noormehel oli meeldiv hääl ja et nad kahtlemata tegid oma parima. Pala oli mulle täiesti võõras, milles pole midagi imestusväärset. Aga sama tundmatu oli ka selle laulu keel – kui see üldse oli mingi keel. Ja nagu varem, klaverikontserdi ajal, kuulsin ka nüüd teisi instrumente, mida aga polnud kuski näha.

„Ennekuulmatu!“ pomises vana daam mu kõrval, ja ta kitsad, üleni peenikeste kortsudega kaetud käed pigistasid kramplikult musta, kuldservadega raamatut, millel oli umbes kirikulauluraamatu suurus, aga risti asemel kuldne roos kaanel. Ta riietest hakkas levima kerget, kuidagi närbunud lõhna. Ta ilmne pahameel ja vahest veel enam see lõhn tekitasid minus mingi piinlikkustunde. Aga veel enam häiris mind mu teise naabri vaimustatud kaasaelamine – ta hakkas isegi jalaga vastu mu tooli jalga takti taguma, vihastama panev komme, mida ma muidu olen tähele pannud ainult laste juures kinos.

Tundsin ennast kuidagi kitsikuses, ja isegi kui oleksin tahtnud ettekannet tähelepanelikumalt kuulata, poleks ma seda saanud nende häirivate asjaolude tõttu. See oli umbes sama tunne, kui istudes kahe tülitseja vahel, kes õiendavad arveid üle su pea. Kui nad alati vähemalt kuuleksid, mis teine ütleb, ja peaaegu iga lauset ei peaks kordama!

Keegi mu seljataga ümises meloodiat kaasa, vähemalt katsus seda teha, aga ta tundis seda nähtavasti sama vähe kui minagi, nii et sellest sai mingi kummaliste käänakutega hädavingumine. Rohkem demonstratiivselt kui huvi pärast pöörasin pead ja vaatasin tagasi. Mu pilk uppus ühe roosajumelise daami lahkelt eksponeeritud lopsakaisse võludesse, kes higistas vaimustusest. Mustaraamilised prillid ta ümmargusel näol olid vajunud viltu, nii et ta teise silmaga kõõritas üle prilliklaasi. Ta ei pannud mu uudishimu sugugi pahaks. „Oh boy!“ hüüdis ta sosinal ja naeratas nii mahlakalt, et märjad pritsmed mulle vastu nägu lendasid. Aga on sama hästi võimalik, et ta mind üldse ei näinud, nii nagu inimestel siin majas üldse näis olevat eriline võime oma silmaringi piirata.