Juhan Liiv - Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid Страница 2

Vahepääl olin ma suureks mõttetargaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta; ta hakkab elu hoopis tõetundja silmaga vaatama. Mis on elu? Mis on tõde? Ah mis kenad küsimused, õige tõesti. Vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud, asja lõpp – igal mehel ise tõde. Ma tahan õige ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on ju luuletaja ning tõde on – tõde. Ja nüüd algan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese, Platoni, Descartes'i, Leibnizi, Kanti, Hegeli jne. süsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkame pääle:

Mina mõtlen, nii mina olen. Aastasajad, kas kuulete? Mina mõtlen – nii mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis ma ka ikka olen, ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua: Mina mõtlen, nii mina olen, see on, mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete jne. – taevalikud valguse kiired! Oota, katsume veel. Mina mõtlen, nii mina mõtlen. Mina olen seespool iseennast (pange tähele!), sellest selgub, et mina iseenese sees olen, väljaspool mind ei ole mind mitte. Jaa, kui ma olen, ei või parata, pean mina olema ja mõtlema sunnivad nad mind ka veel. Mina olen, see on selge, sest see selgub sellest, et mina olen. Kui ma näiteks unimütsi pähe panen, – Jumala pärast, mitte värvimütsi – siis on minu pää just unimütsi sees ning siis oleme meie mõlemad olemas, mina ja unimüts; mina olen seespool unimütsi ja unimüts on väljaspool mind. Ja mina mõtlen ja nii mina olen ja olen ja mõtlen ja – ergo – ei mõtle mitte midagi…

Ehk kui ma mõnikord midagi mõtlen, siis mõtlen ma seda, et igaüks plebs on, kes almamater'i tiiva all ei ole "mina-olen" õppinud. Üksainus halb külg aga veel on sellel ülikoolilisel kuulsusel. Nad sunnivad mõtlema. Nagu mõtlemine mõni lastemäng oleks.

Mis elu on, see on nüüd kõigile selge. Teeme ka selgeks, mis tõde on. Tõde on üks niisugune asi, mis – mis – mis tõde on. Ta on üks tõendus, üks silmanähtav ja mõistusele arusaadav tõde, üks tõestus, mis teisiti ei saa olla, – üks – üks – üks…

…Ma olin tukkuma jäänud ja oma pähe vastu laua nurka suure pommi löönud. Nii on mul vähemalt üks tõde, mida ma käega katsuda võin. Tõde on siis üks pähe löödud pomm, esiteks sellepärast, et teda käega katsuda võib, teiseks, et ta valus on. Põhilause: Tõde on see, mida käega katsuda võib ja mis valus on.

…Vesi silmas! Tõesti nii südamlikult ei ole ma veel naernud, kui täna – õnne pärast. Midagi tähtsat on korraga sündinud, mu laitus on ülekohtune. Näe ometi. Tulen väljast, ostan ajalehe "Ükstapuha" uuema numbri ja loen: "Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Tulge kainuse kiituseks laulma naablimängudega ja neebali ja tuubali pasunakestega! Tulge ja laulge kainusele, siis kaob joomine, sest Eestimaal, kus luuletusi keegi enne ei ole lugenud, löövad kainuse laulud viina kohe maha, Tulge, tulge isamaa asja hääks ja hakake pääle! Valmid riimid on ise ära tuua säält ja säält."

(Päevaraamatu väljaandja eratähendus: Vaene kainus!)

Hiinamaal saab iga kirjanik 300 kepihoopi jalatalla alla, kui ta tõendada julgeb, et inimene pääga mõtleb ja mitte südamega – hädakorral ka kõhuga. Paras nuhtlus niisuguse rumaluse eest. Hiina kirjatargad ja kirjatoimetajad on sellepärast kõik nii mõistlikuks harjunud, et nad südamega ja kõhuga mõtlemist päikeseselgelt usuvad ja seda jõhvi pääl ilusti ette seletavad, nii näituseks Tartu ülikooli pääl, ja nende kallitel jalataldadel ei ole muud teha kui aina rõõmustada ja rasvasemaks minna. Ütle veel, et hiinlastel pikad patsid, aga lühikene aru on. Meil vaestel surelikel ei ole kasulikku kepinuhtlust karta ja tollest tulebki, et mõned õpetatud meeste kõhunägeluse (eesti keeli: teooria) õpetuse juures kahelda tohivad ja selle toimetuse au pääle julgevad anda. Küll oleks siia natukene Hiinamaad tarvis!

Punktum, päevaraamatule teine lehekülg! Vahest on aeg enese kallile "isikule" tagasi vaadata. Nagu teate, jäin ma sinna kohta pooleli, kus ma juudi kitsega korterit jagasin. Oh ookene, missugused kirjamehelikud rõõmud mulle sestsaadik osaks on saanud! Ühest kohast kolivad mind naised kurikatega, teisest hoovipoisid sõnnikuharkidega välja, sest loomulikult ei ole mul kui kirjanikul tarvis üüriraha maksa. Mispärast ma inimesesoole siis hääd teen? Minu näitemängust ei saanud midagi, "Paradiisi nupukesed" haisevad küll ajalehtede, aga – mitte paradiisi järele. Jajah, väga imelikult on mu käsi käinud. Ma hakkasin jutukirjanikuks, ja kuulge – õnnega! Kõik Berliini kalendrite sabad kirjutan ma eesti algupärasteks juttudeks kokku ja olen esimene "algupärane" kirjanik Eestis. Oi, kui trehvavad on mu eesti iseloomud. Nõnda kiidab ajalehe "Ükstapuha" toimetaja, "tema ei kirjuta mitte oma mõtet, tema kangelastel on tõesti elu sees", kirjutas ta veel viimati. Jah, nii ollakse kirjanik. Jutusse "Õlenooled" pistsin ma kaks tervet Paul Heyse novelli, kolm Berliini ja viis Tallinna ning kaks Peterburi kalendrit, päätüki Hoffmannist ja 60 veergu saksa romaanisid. Kus iial midagi alpi liigub, seisab ikka mu pääs. Paar Tallinna maakoolmeistrit kõrvetasin korvis jaanituleks, ühe Tartu onkli lasksin püksata raudteel üht vastuistuvad prouat kosida, Tartu päevavarastega käisime Emajõel heeringapüügil ja magasime isamaa kasuks uulitsarennis ja tegime kõik, mis ainult minusugune kirjanik võib välja mõelda. Pagana elu siiski, et rätsepad ja jumal teeb mis sepad rahu ei anna. Hädaga olen paadi põhja all olnud ja siit oma novelle ilma saatnud. Korra sõitsin ajaigavuse lahutuseks emand N. – ga Balti raudteed kaudu jalutama, aga pagana isand N. sai meid kätte ja lõi mu teise jala maha. Ka ei taha ikka veel mu jutud nii palju sõpru leida kui tarvis, ehk küll ma elu ja inimesi – see on kalendrisabasid – just nii kirjutan, nagu nad on, sest viimasel ajal olen ma kõige vaenlane, mis romantiline on. Minu kangelastel on ümmargused kõhud, katkised püksid – vaat' see tõmbab! Susi söögu neid eestlasi, et nad oma iseloomu-truusid töösid rohkem ei oska austada. Isegi päälkirjad, nagu: Kuul silma! Pauk pauhti! Kael kapla! Üks sõrm jne. ei mõju veel küllalt. Tarvis korra ära Saksamaale joosta!

Käes, käes, uhti upsassa, käes ja mis on käes! Oh seda rõõmu, oh seda pidu, oh seda põlve, mis nüüd tuleb! Nüüd on saladuse sõlmed käes – oh ma oinas, oh ma hobune, oh ma härg-, et mul enesel seda meelde ei tulnud! Nüüd saan mina kuulsaks ja kuidas kuulsaks? Rahvameheks, isamaa meheks, esimeheks ja Jumal teab veel mis meheks. Ja see kallis saladus, mis mulle kuulsuse ja rikkuse võtmeks on saanud, on üks muinasjutt, mida kogemata juhtusin lugema. Jaa, see jutt on üks võti ja veel missugune võti! Jutt käib nii:

Ükskord oli üks inimene, see oli niisugune nagu muudki inimesed. Ta sõi, jõi ja mõtles nagu teised igapäevased inimesed ja tegi seda, mis igapäevased inimesed, lühidalt, ta oli ise ka igapäevane inimene. Ta elas üsna vagusi. Aga keegi igapäevane inimene ei taha just, et teda selleks peetakse, ja meie igapäevane inimene veel kõige vähem. Sõbrad, õpetas ta, et korra ka midagi uudist ütelda, see on selge eksitus, et must värv must on, must ei ole õieti mitte must, vaid selge valge. Näe narri, ütlesid kuuljad, kes seda enne on kuulnud, et must valge on. Must on ikka must ja valge on valge. Nad naersid teda ja üks neist nimetas teda totraks.

Meie igapäevane inimene sai sellest haavatud, väga haavatud. Vaadake, ütles ta, minu must on isamaaline must, sest mina olen isamaa poeg. Minu vastane teotab minu õpetust ja minu rumalust, seega teotab ta isamaad, saadab isamaa asjale kahju, on isamaa vaenlane, on äraandja, sest minu must on isamaaline, nagu mu rumalus, sest… sest… vaatke…

Oh kui soe isamaaline süda temal on! ütlesid korraga kuuljad, ta on meie eestkostja, meie võitleja, ta on tõesti suur vaim! Meie igapäevane oli nüüd kuulus, oli nüüd haavamatu. Kõik, mis ta üle üteldi, lükkas ta isamaa vastaste kaela, kõik tema juures oli isamaaline ja keda tema kiitis, oli kiidetud igavesti. Kui tal kana või muna puudus, hüüdis ta: Sõbrad, aidake, isamaa kõht on tühi. Oli ta sõbral vaat lehkavaid heeringaid seismas, kiitis ta: Sõbrad, ostke N. N. käest häid isamaa heeringaid, N. N. on tubli mees. Ehk jälle: Sõbrad, ta teotab isamaa kanu, ta teotab isamaa heeringaid!

Nad valasid rõõmu-silmavett, ta sõbrad, ja kahetsesid vastast, kes ei uskunud, et must isamaa kasuks valge on.

Soo! Kas paremat näpunäidet mulle veel vaja. Ma teen enese isamaa eest kannatajaks. Mu jalg löödi maha – isamaa pärast: mu jutud laideti ära – isamaa pärast; kardavoi nõuab üüriraha – isamaa pärast; veetakse rätsepa võlarehnungi pärast kohtusse – isamaa pärast; ma joon enese täis – isamaa pärast; ma kirjutan algupäraseid kalendrisabasid – isamaa pärast; mu jutud on täis alpisid ja kergatseid – isamaa pärast – elagu isamaa pärast!

Minu uus juhtmõte on vilja kannud. Minu tööd ujutavad eesti kirjandust, kõik välismaa uulitsa-novellid rändavad eesti halli vammusesse ja mul on juba hulk järeleahvijaid noori kirjanikke. Mina olen ühe uue ajapööraku eesti kaunikirjandusse toonud ja ühe kirjanduse osa isaks saanud, mille nimi on sopand.

Oh sina, oh sina inimesesugu! Kui sa teaksid, kui kurjad kiusatused ühele süütule päevaraamatu avaldajale siin patuses ilmas võivad tulla, sinu süda läheks haledaks kui inglite sool. Pealegi kui avaldatav päevaraamat ühe teise oma on. Teine kord mina niisugust tööd enam oma pääle ei võta. Päevaraamatu avaldaja vaene jääb kõikide viletsate ja osavate kirjanduseküttide märgilauaks, kellest esimesed mõistagi palju kurjemad on kui viimased; nad teevad ainult sääse piste piina ega too mitte surma, mis igale ausale sõjamehele soovitavam on kui sääsenokaline torkamine. Ühele olid päevaraamatu järgud liiga pikad, teisele liiga lühikesed, üks soovis, et asjadega mitte nii avalikult ümber ei käidaks, teine pahandas, et miks "Taevapasuna", "Unetundide" ja "Maga-Magamas" toimetuste aadressid üles pole antud. Hääd sõbrad andsid nõu niisugustele sõnadele lehe äärele iseäralikud seletused juurde lisada. Ka ei tegevat sugugi kahju, kui suurte tähtsate kirjanikkude nimesid jutu jooksul ette tulla; need näidata, et päevaraamatu avaldaja ise ka ju midagi lugenud on, ja mis muud kõik veel. Teised targutavad, ma pole sedagi teatanud, mis juudi kitsest saanud, kuhu Kandlela raamatuämber jäänud, ja mis peaasi, mis puust see ämber olnud, kust metsast ja millal see toodud, kes ämbri tegija, mis ta nimi, kelle poeg ja mis nägu ta olnud; kas raamatud oina või hobuse nahka köidetud ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Need seletused olla anderikka kirjaniku juures ikka ülemad asjad. Pangu mina seda tähele. Kolmandad ei jõua koguni andeks anda, miks päevaraamat nii hirmus harva ilmub, sest, ütlevad nad, ega ta mõni ajaleht ei ole, et tal õigus on nädalate kaupa seista. Neljandad arvavad aga koguni, et ta ju otsaski olla; mis säält siis enam võida tulla. Teised aga, igapidi terasemad kui kõik esimesed, kolmandad ja neljandad kokku, tõendavad nipsakalt, päevaraamatu avaldaja mõttemagasin olla nii pisike, et ta säält ennegi raasukesi ja neidki hulga ootamise järele nähtavale võida tuua.

Aga oh ilm, oh inimesed! Kõik need viperused ja alandamised olid alles suurema tuleva hoobi eelkäijad. Kuulge ometi – kadunud sõber ise ei olnud päevaraamatuga rahul. Taevas teab mispärast. Miks läinud mina – nii – nii erakondlikuks tema raamatu toimetuse juures. Armas aeg küll, inimene on inimene. Kes sel ajal mitte ahjul maganud pole, mil väikesed Jassid-Jussid koolionkli juures käisid, see teab, kui palju vaimusid ja võimusid õhus ja põhus, vees ja maas elab ja vaest inimest rahule ei jäta. Kord lähevad nad küll harjas-loomade, aga teinekord inimese enese sisse ja välja neid enam ei saa. Võib ju olla, et Beeltsebub, kui "Bub'" kunagi, mu sulepäässe, tindisse, sule otsasse läks ja sääl "figureeris"? Kust tuleb see, et mina, oma sõbra endine austaja, jah endine austaja, tema vastu olla astunud, nagu ta kaebab. Kulla sõber, ehk on sinul enesel kõige rohkem süüdi? Sinu kehatumal vaimul on see harilik vaimude viis, et ta ühel silmapilgul New-Yorgis, teisel Pekingis, ühel silmapilgul põrmusel maapinnal, teisel üleval õhus aeleb ja minu surelikud jalad ei jõua nii kiiresti järele. Ühest kohast jääb tükk välja, teise kohta tuleb juurde. Sinu "isikuga" ei taha ega tahtnud ma midagi tegemist teha, ainult su vaimuga, ja minu süü ei ole, kui su vaim endistele keha teedele varju heidab, et nagu sa ise sääl päris isikuna viibiksid. Ja jälle ka mitte su vaimuga, sest su vaatekoht ei oleks halb, kui – kui tita mängud ja hilplemised säält kaoksid, aga sinu vaimu poisikesliku osaga, kes, nagu nähar oma mehisema poole käest midagi ei ole õppinud. Kõigest sellest ei näe mu sõber põrmugi tähele panevat – minul üksi olla süü. Mina, kes nüüd ei teadnud, kuhu pääd panna, võisin niisuguse paugu pääle ainult veel laulda: Juba käe on viimsed ajad jne. Aga ka ühe päevaraamtu avaldajagi vastu on saatus armuline. Kui juba viimne kannatus katkemisel, saan sõbra käest järgmise kirja: "Armas või aus päevaraamatu avaldaja või mis sa oled. Mis olnud, ei või enam muuta. Kiusatakse, torgitakse, näpistatakse mind nõnda, et nahk juba liiga hell on. Oh sa tänamatu kuri ilm, kes sa oma suuri vaimusid veel ikka ära ei tunne! Vaga kannataja abinõu on ka mokas. Ei muud kui jätan patuse ilmaga jumalaga ja pašol teise ilma. Üks julge vaimujalgne hüpak ja juba on mõni planeet mu elukoht – nutke siis, tänamatud! Säält tahan ma siis oma päevaraamatut edasi avaldada. Oota siis, mil järg tuleb.

Et lugeja ise siit ära näeb, miks päevaraamatu järg- nii kaua viibis, ei ole mul neile midagi seletust enam vaja teha, kes arvasid, et ta lõpnud olla. Mina ise ootasin järge kõige rohkem. Juba arvasin ma, et mu sõbra vaim teise ilma teekonnal "halvale teele" võis sattuda; ehk on ka siin kõrtsisid ja muid huvi asju olemas. Korraga tuli mulle kopsakas käsikiri, mis lootust annab, et päevaraamat edaspidi, korralikult ilmub. Siin ta on:

"Ühe teise ilma kodaniku kepi-joonistused planeet Marsi pääl ehk vägaimelikud nähtused maa pääl nägemata asjadest"

Kolmatkümmend, päälkiri on küll natukene pikk, aga mina ei tohi muuta, nagu nägite. Seega on siis mu sõber Marsi pääl kodupaika leidnud ja kui tema nähtused tõesti imelikud on – seda parem. "Kirjad põrgust" on juba eesti keeles ilmunud, ja kui meile nüüd reisikirjad – kui ka just mitte otseteed taevast, siis vähemalt Marsi päält – tulevad, on kõik hää. Ega ju minul sellega midagi tegemist ole, mis need marslased sääl norivad ehk teevad, mitte sugugi. "Oleviku" lugejad ka vist sääl ei ela, et ausad sõjatähelased vihastada võiksid. Kõik ilus ja tasane, kiri muudku alaku. Ma ei tohiks õiguse pärast ka mitte eratähendusi teha, aga päälkirja kohta vähemalt on see ikka lubatud. Seega lahkun ma lugejalt ja päevaraamat algab jälle pääle:

Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähendused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele "ohoh!" ja "nonoh!" juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. T u s a jaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemisejaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. –