August Kitzberg - Tuulte pöörises Страница 2

See on kuritahtlik kahtlustamine. Sina – tõrwad ka päikese taewas mustaks. Sa tead seda ise wäga hästi ja ainult minu wastu käib see kõik. Mis sul minuga õieti tegu on?

JAAN:

Sinuga tegu? Mitte midagi? (istub pilkawa naeratamisega woodi ääre peale ja kõigutab jalgu.)

KAAREL:

Mis sa siis hirwitad?

LEENA(waigistades):

Kaarel!

JAAN:

Hirwitan kui tahan ja ei hirwita, kui ma ei taha. Sellega on teistel wähe tegemist.

KAAREL(wihasemaks saades):

Minul on. Mina keelan sind enesele näkku hirwitamast.

LEENA:

Jaan!

JAAN(üleskarates ja lähemale astudes):

Sina.. keelad! (Tagasi pöördes): Keela pääle. (Urisedes): Ega see ei ole kooli-Aadu juures, kes küll wahel sind minu üle seadis. Minu kontrahis meie peremehega ei seisa sellest midagi.

KAAREL:

Sina tuletad poisikese põlwe asju meelde? Siis on minul ka weel mõni wana arwe õiendada.

JAAN:

Õienda. Mina olen saadawal. Sel ajal jah, kui sinu leibkotis korbid ja põrsa-pooled oliwad ja minu karbis ainult kartuli pudru… aga nüüd – ära orjapoisiga tüli norima hakka. Sellel on künnapud käewartes ja peab oma meest igal ajal.

(Õuest on lähemale tulewat töörahwa laulu kuulda)LEENA(kes kõige selle aja tüli pärast õnnetu oli):

Jaan!

KAAREL(põlastades):

Rusikatega?! Tule! (Mõlemad tõmbawad käed rusikasse ja on nagu wihased härjad, üksteist silmadega puurides, rinnu pääletungimiseks walmis. Põnew silmapilk.)

LEENA(kargab wahele ja haarab nuuksudes Kaarli kätest kinni):

Jumala pärast! Ära ometi sina enesele.. kätega hakka õigust muretsema!

KAAREL(ennast waigistades):

Sull on õigus! Mitte rusikatega…

JAAN(hirwitates):

Soo? Siis suuga üksi? See on minul ka õige paraja koha pääl. (ikka nagu wastust oodates): Wõi salmikutega? Neid sa ju ka teed. Aga – muidugi, salmikud imewad ju üdi selgroost ja käewartest ära.

LEENA(Jaani poole):

Jäta nüüd ometi! Kuuled, teised tulewad wäljast lauluga…

KAAREL:

Mina ei lase ennast enam äritada.

JAAN(põlastawalt):

Ei ole meest!

KAAREL(suures ärewuses):

Ei ole meest? (Rahulisemalt.) Toore inimesega ei maksa rääkida?

JAAN:

Toore? Ega mind linna keeta küll ei saadetud. Aga muidu olen mina ikka ka natuke elu tules seista saanud. Ja sääl seisawad mees mehe wastu.

LEENA(Jaanile):

Jäta nüüd ometi!

JAAN(urisedes):

Mispärast? Tuleb tema siia korra kui peremees eestuksest, lähen mina muidugi aegsasti tagaläwest.

(Tüdrukud niidu lillede sületäite ja pärgadega hakka-wad tuppa tulema)KAAREL(tähtsalt):

Sina!.. Elutules ütled sa ennast seisnud olewat? Puhastatult ei ole sa säält mitte wälja tulnud. Tuli on sulle märgid külge kõrwetanud. – Kui sa korra nende kätte ei roosteta!..

(Peremees ja sulased hakkawad tuppa tulema. – Eesriie langeb.)

TEINE JÄRK

Talu õue. Puud. Pahemat kätt maja. Läwe ees pingid. Paremat kätt lehtla. Tagapool aed wärawaga. – Ilus suweõhtu on, ilm läheb aegamööda pimedaks. Majas on tuli üles wõetud.

IJAAK ja KAAREL:(tulewad rääkides ja jääwad peatama.)JAAK:

… Ja mis sa ootad, et sa pulmi ära ei tee? Kas sa ei tea, et mees kes armastab, tahab sigitada, naene kes armastab sünnitada. Mina – (õhates:) tahan lastelapsi põlwel kiigutada, enne kui pikk uni tuleb.

KAAREL:

Mina ei saa praegu weel mitte. Minul on weel muid asju ees ja käed kinni, ma ei wõi kõik pooleli jätta, juurest ära jooksta ja ainult enese pääle mõtlema hakata …

JAAK:

Maailma ei jõua keegi soojaks kütta.

KAAREL:

Seda küll mitte, aga soojemaks kütta, seda peame jõudma. Teie wanad olete oma töö ära teinud, olete sooned pingule tõmmanud, et aluspõhja, tükikest põllupinda jälle tagasi oma kätte kiskuda. Selle põhja pääle peame meie, uus põlw, ehitama, ehk meie ei ole higi wäärt, mida teie walanud. Nüüdne aeg ei lepi üksiku inimese tööga, nõuab ühistööd, kui elada tahame. – Inimesi selle tõe äratundmisele wiia, on muidugi raske tükk tööd, aga – nõnda kaugele peame saama. Samm sammult edasi.

JAAK:

Naene ei takista sind sugugi. Seda enam waba aega jääb sulle, kui teine on, kes majapidamise järele walwab.

KAAREL:

Ühe aasta ootame weel. Kodusgi on mu käed seotud. Wend lõpetab kooli ja loodab siis oma jalale saada. Kulud jääwad wähemaks ja saan mahti hooneid kohendadada. Paar kammert tahawad elumaja otsas üles lüüa, – Leeni ei pea mitte ehtimata kodusse saama.

JAAK:

Mis tarwis siis? Ja minu uus elumaja? Kas sa siis meile ei asu? Mis minu, on ju siis sinu.

Ja weel midagi ütlen ma sulle, Kaarel. Mitte minu ja sinu wagune weri ei tuksu Leena soontes, tema on ema järele. Ja ema oli – Tõõtside tõugu. Leena on kah Tõõtside werd pärandanud ja see on punasem kui meie oma, see tuksub tuliselt.

KAAREL:

Aga isa, kuidas sa wõid… meid seob ju lapsepõline side. Kas on – mõlemate kooli aastad wälja arwatud – päewagi mööda läinud, kus mina teie, ehk Leena meie õue pääl ei oleks olnud? Mina ei tea midagi karta.

JAAK:

Mina ka mitte, aga ometi näeksin ma häämeelega, et sa parem täna kui homme pulmad ära teeksid. Usu mind, mina tunnen naesi parem kui sina. Sinu jahe ja ettewaatlik wiis ei seo neid mitte sinu külge. Kui keegi teine peaks tulema ja Leena teisiti mõtlema hakkama, – mina ei saaks sind mitte aidata. Ja mina ei tahaks mitte, et minu ja ka sinu surnud isa soow, meie talude maid ühes krundis näha, täide ei peaks minema. – Säält Leena ise tuleb. Hääd ööd, Kaarel. (Tuppa ära. Leena tuleb toa poolt.)

IIKAAREL(Leenale wastu minnes ja kätt õrnalt tema piha ümber pannes):

Leena!

LEENA(armsalt):

Kaarel!

KAAREL:(paneb käe neiu kaela alla ja tõstab tema pää üles):

Kas sa ei taha mulle silma waadata, Leena?

LEENA:

Hää meelega, Kaarel. Mis sul on?

KAAREL:

Soo? Tänan! Tuhat korda tänan.

LEENA:

Mis sul on, Kaarel?

KAAREL:

Oh, ei midagi, Leena, nüüd mitte midagi enam. Kõik on hästi.

LEENA(naeratades):

Mis siis hästi ei pidanud olema? Sa oled nii iseäralik…

KAAREL:

Hahaha! Isa puhus mul kõrwad täis ja pää otsa kirjuks.

LEENA:

Mis ta siis ütles? (Wõtab Kaarli käest kinni.) Tule jutusta. (istuwad lehtlasse.) Nõnda, nüüd räägi.

KAAREL:

Weidikene wõin ma istuda, mul on sõit ees.

LEENA:

Nüüd? Kuhu sa nii hilja, wastu ööd weel sõidad?

KAAREL:

Linna, Leena. Mul on piimatalituse-ühisuse masinad raudtee päält wastu wõtta. – Ah, kuidas ma ennast rõõmustan! Üks samm jälle astutud, üks samm edasi. Warsti ostame ka küla pääle rehepeksu masina. Mehed on juba ühel nõuul ja raha pea koos.

LEENA(nukralt):

Sinul ei ole ka aega päewal ega öösel. Kaua sa nõnda mässad ?!

KAAREL:

Kaua? Seni kui wähegi rahulikumalt tulewikule wastu waadata wõime.

LEENA(wõtab mõlemad Kaarli käed):

Meie tulewik ei peaksgi nii julguseta olema, Kaarel.

KAAREL:

Meie? Kes räägib üksi meist? Mina mõtlen meid kõiki, terwet meie rahwast. Kõikide elukord peab edenema.

LEENA:

Mina muidugi räägin kõige päält meist enestest.

KAAREL:

Nagu isagi.

LEENA(waikselt):

Isa ei pea sa mitte wõõriti mõistma. Kas sa ei tea, et tema terwe eluaja on tööd murdnud, ööd kui päewa, ikka walgemale päewale wastu, – üks igawene murede kuhi! Unes ja ilmsi, ikka selle ainsama eesmärgi poole. Ja kui see aeg tuli et ta wähegi hinge tagasi tõmmata oleks wõinud, – kas sa arwad et ta siis seda weel oskas? Ei oskanud enam! Siis oli ta nagu hoo sisse saanud masin, mis seisma ei saa jääda, kuni aegamööda jõud kustub ja kaob, – elu elatud ja haud ees lahti…

KAAREL(ei wasta)LEENA:

Ja kas sa arwad, et tema silm näha ei igatse, et tema elutöö wilja, mida tema ise enam maitsta ei oska, ometi tema lapsed maitsta mõistaksiwad?

KAAREL(kohkunult):

Leena, kust sa niisugused mõtted wõtad?

LEENA:

Kas mulle, kui isa kodunt ära, pere töös ja maja tühi, selleks aega küllalt ei ole?

KAAREL(raskelt):

Nüüd ma hakkan kartma, et õige on, mis isa ütles…

LEENA:

Mis siis? Sa pidid mulle ju rääkima.

KAAREL:

Isa nõudis pulmade ärapidamist ja ütles, et tema mitte selle eest wastutada ei wõi, et sina…

LEENA:

Edasi, edasi!

KAAREL:

… kui keegi teine tuleb… seda teist armastama hakkad … (Tõuseb erutatult üles.)

LEENA(wähe aja pärast):

Waata mulle siis uuesti silma, Kaarel?

KAAREL(kumardab ennast Leena üle):

Leena, kallis, seda ei ole waja. Ma ei karda. See ei wõigi ju olla. Nii selge ja kindel, kui meie wahe on… Kui kaua meie nüüd juba üksteise omad oleme, Leeni?

LEENA:

Kas seda ei saa siisgi juba kaks aastat?

KAAREL(soojalt):

Kaks aastat? Kaks aastat, ütled sa? Sa mõtled, kunas meie ennast teiste teades kihlasime? Leena, kallis. Meie oleme ju üksteise päralt olnud lapse põlwest saadik! Wähemasti mina lugesin sind enese omaks, nõnda kaua aega, et ma teisiti ei mäletagi. Pruuti peigmeest peaksime meie olema? Meest naest oleme meie minu meelest juba ammu, mina ei saagi teisiti mõtelda. Et pulmad pidamata, et elu ime meil weel ees seisab, mis siis sest?! Kui hää on teada, et armastus kõige ülema silmapilgu elus meile weel andma peab… Mis sul on, Leeni?

LEENA:

Minule hakkab jahe, Kaarel. Läheme tuppa. Kaste hakkab langema.

KAAREL:

Ei. Mina jään rongile hiljaks. (Tulewad ette poole.) Waata, nõnda tunnen mina ja olen õnnelik. Kas papp omad sõnad pääle ära on lugenud wõi mitte, see ei tee mingit wahet. Meid on armastus ühte pannud. See on enam kui kõik kombed kokku. – Kuula… (kuulatab) kuidas suwe öö meie ümber sonib, lind hõiskab linnu poole, lill õhkub lille poole kus on papp, kes neid pühitses? – Nõnda armastan mina sind, ja nõnda kujutan mina enesele meie wahet.

LEENA:

Sina oled luuletaja, Kaarel. Minu hing on lihtsamast materjalist koos ja ei jõua mitte sinuga kõrgele tõusta.

KAAREL:

Sinule on pappi waja, musta kuue ja walgete lõkkadega, sõrmuseid ja kõike seda, enne kui sa ennast täiesti minu oma tunned? Ja et minu suu sind on suutelenud, et minu käsi sinu ümber on piiranud, et paigakestgi ei ole, mida minu käsi ei ole hellatanud, – see ei tee sind weel mitte minu naeseks?

LEENA:

Ära räägi, minul on häbi.

KAAREL:

Häbi? Millest? Kui silm lille pääle langeb, ja tema õie süles kübetgi ei ole, mida silm ei piira, kui ta kõik lille ilu enese sisse imeb, – kas ei jää lill kõigest sellest palawusest siisgi puhtaks ja puutumataks? Meil ei ole millestgi häbeneda.

LEENA:

Sina sonid, Kaarel.

KAAREL:

Jaa, wõib olla, mina sonin wähe. Mina toon ju ka papi, meid weel korra paari panema, aga – ootama pead sa weel weidikese. Mull on weel jooksta ja korraldada. Kaua see enam ei pea kestma. Siis hakkame ainult enestele elama. – Tahad sa seni oodata, Leeni?

LEENA:

Häämeelega, Kaarel. Mis sa weel küsid. Mina ei taha mitte sinu jalgadele kamitsaks olla. Tee pulmad siis kui sa tahad, kui sinu meelest selleks paras aeg.

KAAREL:

Aga nüüd pean ma minema, Leeni. Tule! (Lähewad käsikäes õue wärawani, sääl wiimane rääkimine, mida ei kuulda.)

IIIJAAN(tuleb särgi wäel toast ja istub läwe ette pingi pääle)LEENA:(tuleb wärawa poolt, astub sammu ja kuulatab. Suwe öö häälitsusi on kuulda: kaugelt karjapoisi pasunat, nõrka laulu ja harmonika tõmbamist. Läwe ees kohkub ta, Jaani nähes):

Mis sina weel walwad, kui magama ei lähe ?

JAAN:

Niisugune öö! Kõik ilm õisatab ja mina peaksin magama?

LEENA:

Öö on ju küll ilus…

JAAN:

Ja sina? – Ja tõistre peremees? Kuhu temal siis jälle rutt oli?

LEENA(salakesi õhates):

Temal oma tuhat sekeldust. Sõitis linna piimatalituse riistu wastu wõtma.

JAAN:

Siis pigistate ka perele piima wesiseks?

LEENA:

Aga Jaan! Kust ajast meie toit sulle süüa ei sünni?

JAAN:

Teil ei olnud ju ka weel koorimise masinat.

LEENA:

Mine nüüd ikka! See on ka niisugune moodi saanud jutt, mis need teile kuulutawad, kes muud ei oska, kui ässitada, ja ise teie tasku pääl elada tahawad, sest et mujal nende jaoks maad ei ole.

JAAN:

Seda oled sina jälle Kaarli käest kuulnud, kes seda tagurlaste tarkusest sisse on imenud. Teil on silmad pääs kinni, teie ei kuule ega näe, sest et teie kuulda ja näha ei taha. Igal pool tõusewad inimesed teie wastu üles.

LEENA:(kergelt pilgates):

Wõi nõnda. Mina olen naesterahwas, ja ei tea neist asjust palju, mis mehi huwitawad, aga – kui nüüd nõnda tuleb, nagu sina seletad, siis oled sina muidugi esimene, kes…

JAAN(nagu kohkudes, üles tõustes):

Mina? (Pikkamisi:) Mina? (Nagu iseeneses:) Mina… seisan tuulte keeru sees ja ei tea weel, kuhu poole… nad mind kaasa kisuwad.

LEENA(jahedalt):

Ootame siis ära ja läheme nüüd magama. Aeg on hiline küllalt. Hääd ööd, Jaan. (Tahab minna.)

JAAN:

Leena!

LEENA(waatab tagasi)JAAN:

Mis asi sind õieti selle Kaarli külge seob, kes sind nõnda wiisi aastaid enese pääle oodata laseb ?