Jakob Hurt - Pildid isamaa sündinud asjust Страница 4

See sündis talwel. Aga juba kewade mõtlesiwad Eestlased sõda uuendada ja walmistasiwad ennast salaja selle pääle. Läti Hindrik jutustab nõnda edasi:

„Pärast seda Lihawõtteajal, kui kaupmehed kõik Eestlaste ja tõiste paganate nouu ümberkaudu kuulsiwad, kuida nemad enne piiskopi ja ristisõitjate tulemist7 Liiwimaad ja Riiga ära rikkuda mõtlesiwad, siis jätsiwad nemad seekord Gootlandi saarele reisimata, lasksiwad kauplemise ja asja ajamise olla ja jäiwad kõige oma laewadega ootama, kunni ristisõitjad seie jõudsiwad. Wahe ajal saadeti kuulajaid Eestimaale waatama, mis paganad teewad. Need kuulutasiwad tagasi tulles sõa sõnumid, tõiwad rahu tagasi ja tegiwad umbusuliste ja sõnamurdjate nõu awalikuks. Ja otsekohe tõusiwad Kaupo8 ja Berthold Wõnnu linnast oma kaaswennastega ja piiskopi sulased üles ja läksiwad Sakalasse, ligimasse maakonda, paniwad kõik külad põlema, kuhu nad puutusiwad, surmasiwad kõik mehed ära, wedasiwad naesed wangi ja tuliwad Liiwimaale tagasi. Ja Sakalased tuliwad neile tagajärele ja paniwad kõik külad põlema Astijärwe ümber, jõudsiwad Ümera jõe kaldale9, surmasiwad mõned Lätlased, wedasiwad naesed ja lapsed wangi ja wõtstwad saaki kaasa. Pärast neid tõusiwad Lambito ja Meeme10 Sakala wanemad, üles ja läksiwad tõise sõawäega üle Ümera jõe, saiwad kiriku juure, paniwad selle põlema, häwitasiwad kõik ära mis preestri päralt oli, kogusiwad kõiges kirikkonnas lojuksid ja palju saaki kokku, surmasiwad inimesed, keda nad kätte saiwad, ja wedasiwad naesed, poisikesed ja tüdrukud wangi. Ja sündis suur hädaoht kõigil pool Liiwimaal. Sest Sakalased ja Ugaunia mehed tungisiwad Lätlastele, Ridalased ja Läänlased piiskopi Liiwlastele Metsapoole ja Letegorwe maakonnas11 kolme sõawäe hulgaga pääle, nii et üks wäehulk tõise taga käis, ühed läksiwad, tõised tuliwad, ja ei annud Liiwlastele rahu ei päewa ega ööse, waid kihutasiwad neid taga niihästi metsa warjupaikadesse, kui ka rabade ja nurmede pääl, ja surmasiwad neid, wõtsiwad naesed wangi, ajasiwad hobused ja karjaelajad ära, wõtsiwad palju saaki kaasa ja jäi neid wähe üle elusse. Ja Jumal alandas sell ajal wäga Liiwlaste kawalat meelt, nii et nad sest ajast saadik kindlamaks ustawuses jäiwad.” (Liiwlased, et küll ju sell ajal ära wõidetud ja Sakslaste alamad, ei jõudnud oma wabadust weel ära unustada ja tegiwad sagedaste Sakslastele salaja kimbatust, et neid hukka saata, ja selle järele on ka nende siin nimetatud kawalus ära seletada. Lätlasedki tundsiwad mõnikord ära, et nende lugu Sakslaste warjul paremaks ei wõinud saada, wankusiwad truuduses ja ühendasiwad ennast Liiwlaste ja Eestlastega.) „Saarlased sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõkke Toreidani ülesse12 ja rüüstasiwad Kubesalu kirikkonna koguni ära, riisusiwad kõige maakonna ümberkaudu paljaks, surmasiwad mõned, wedaaiwad tõised wangi ja mõned neist põgenesiwad ja saiwad Riiga ja palusiwad abi paganate pääletungimise wasta. Aga Riiglased, linna walwsa wahtimisega hoides ja mõne ustawusest kartusega kaksiti mõteldes, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulemist. Piiskop, kes sell ajal Wolkwiini, Liiwimaa rüütlite ordomeistriga, Roomas käimas oli ja paawstilt wäga lahkeste wasta oli wõetud ja Liiwi- ja Lätimaa jagamise pärast kirju, ka uuendatud woli jutlust teha pattude andeks andmiseks, oli saanud, tuli rõõmuga tagasi. Ja kui ta wäljakirjutused wolikirjadest läbi Preisimaa seie saatis, rõõmustas ta kõik rahwast Liiwimaal üliwäga, nii et nemad pisarsilmi saadikutele wasta läksiwad, sellepärast et nemad pärast suurt sõa waewa ka paawstilt troostimist saiwad. See oli piiskopi kolmastõistkümnes ammeti aasta ja kirikul ei olnud weel rahu sõdadest. Kui nüüd piiskop Saksamaalt tagasi tuli, tuliwad temaga ühes suure rõõmuga kolm tõist piiskoppi.. ja palju ristisõitjaid, kelle tulemist kõigilt wäga oodati, et nemad päästaksiwad hädaohus istujaid. Lätlased oliwad rõõmsad ristisõitjate tulemisest, kogusiwad Ümera jõe ääre kokku, läksiwad pisukese wäega edasi ja saiwad suure paganate sõawäega kokku. Kui nad nende suurt hulka nägiwad, põgenesiwad nemad pakku. Eestlased kihutasiwad tagajärele, surmasiwad mõne neist, jõudsiwad Ümera jõe kaldale ja kõik öö otsa käies saiwad nemad hommiku wara Rauba jõele13, põletasiwad kiriku ja tema wara ära, käisiwad kõik maakonna läbi, tegiwad külad ja majad tuleleekidele roaks, surmasiwad mehed, tõmbasiwad naesed ja lapsed nende warjupaikadest metsades ja wedasiwad neid wangi. Kui Riiglased seda kuulsiwad, astusiwad nemad wälja ja jõudsiwad Toreidasse. Aga paganad kartsiwad nende tulemist ja pöörasiwad kolme päewa pärast kõige oma riisutud saagiga ruttu omale maale tagasi ja Kaupo kihutas mõne Sakslase ja mõne muuga neid taga Sakalani, pani palju külasid ja ka Owele ja Purke linna14 põlema ja wõttis palju saaki kaasa, surmas palju mehi ja wedas naesed lastega wangi. Sellsamal ajal kutsusiwad Saarlased ja Lindanisa mehed ja Ridalased suure wahwa sõawäe kõigist ligimesist mereäärsist maakondadest kokku ja oliwad nende hulgas kõik wanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kõigelt Eestimaalt, mitme tuhande ratsamehega ja mitme tuhandega, kes laewadega tuliwad, ja tõttasiwad Liiwimaale. Ja ratsamehed jalameestega ruttasiwad Metsapoolest läbi Toreidasse; tõised, kes üle mere tuliwad, sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõge mõõda üles, ühendasiwad ennast ette ära tähendatud päewal ratsameestega Kaupo suure linna ees ühte, kus sell korral Liiwlased paganaid kartes elasiwad, ja piirasiwad neid kõigilt poolt sisse; ratsamehed seadsiwad ennast linna eeskülje ette, tõised tagaküljes oma sõalaewade ligi jõe kaldale. Ja ambukütid, kes Riiast saadetud oliwad ja Liiwlastega linna kaitsiwad, läksiwad neile lagedale wasta, haawasiwad ja surmasiwad neid palju, et nemad sõariistuta oliwad, sest nemad ei ole sõariistadega niipalju harjunud kui muud rahwad. Pärast seda saatsiwad Eestlased omad kõige wahwemad mehed wälja, maad riisuma; ja nemad paniwad külad ja kirikud põlema, surmasiwad Liiwlasi, keda nemad kätte saiwad, wedasiwad tõised wangi, wõtsiwad palju saaki, ajasiwad härjad ja elajad senna paika, kus nad koos oliwad, tapsiwad härjad ja elajad ära ja ohwerdasiwad oma Jumalatele ja püüdsiwad neilt abi. Aga liha, et ta rajudes pahema käe poole kukkus, kuulutas Jumalate wiha ja paha ettetähendust15. Siiski ei jätnud nemad oma ettewõtmist, hakkasiwad tormama linna rahwa wasta, kihtisiwad puid kokku, kaewasiwad linna mäge alt tühjaks ja tõutasiwad sääl „magada” see on: jäädawaks sääl aset wõtta, kunni nemad kas linna ära häwitawad wõi Liiwlased oma nõusse ära pehmendawad, nendega ühes jala päält otsekohe Riiga ärarikkuma minema. Ja üks Liiwlane wastas linnast: „Maga magamas”, see on: Sa saad siin igaweste magama. Ordo wennad Siguldast, kes kõik nägiwad, mis paganad tegiwad, andsiwad Riiglastele teadust ja nõudsiwad ristisõitjaid appi. Pääle see tuli ka saadikuid linnas sisse piiratud Liiwlastelt, kes kõik häda, mis Liiwlased ja Lätlased paganailt pidiwad kannatama, silmaweega kuulutasiwad ja piiskoppisid ärdaste palusiwad, et nemad omad mehed saadaksiwad ja oma kiriku ära päästaksiwad. Kohe manitsesiwad piiskopid ome mehi julgusele ja andsiwad ristisõitjatele ja kõigele rahwale pattude andeks andrniseks käsu, Liiwlastele, oma wendadele, appi tõtata ja Jumala abiga Eestirahwale kätte maksta. Ja tõusiwad üles ristisõitjad ordo wennastega … ja muud sõamehed ja paniwad omad raudriided selga, ehitasiwad omad hobused sõamundrisse ja hakkasiwad oma jalameestega ja Liiwlastega ja kõige oma trossiga Koiwa jõe poole minema, läksiwad jõest üle ja kui nad kõige öö oliwad käinud, jõudsiwad nemad pea paganate ligidale, seadsiwad oma sõawäe korda, wiisiwad teda taplusele ja saatsiwad jalawäe suurt Wendeküla teed mööda ette ära, aga ratsawägi käis parema käe teed tagajärel. Ja jalawägi läks ettewaatlikult ja lahingi ridades hommiku wara mäest alla ja hakkas linna ja waenlase sõawäge nägema ja org oli nende wahel. Ja kohe lõiwad nemad rõõmu trummi ja tegiwad muusika mänguriistadega ja oma lauluga meeste südamed rõõmsaks, tõttasiwad Jumala halastust enese pääle paludes rutuga paganate wasta, ja kui nad üle jõe oliwad saanud, jäiwad nemad seisma, et ennast koguda. Kui paganad seda nägiwäd ja hirmuga märkasiwad, missugune lugu loota oli, jooksiwad nemad ja wõtsiwad omad kilbid, mõned ruttasiwad hobuste juure ehk hüppasiwad üle aia, kogusiwad ühtekokku, täitsiwad õhku oma walju häältega, jooksiwad ristiinimestele hulgana wasta ja loopisiwad odasid nende pääle kui vihma wardast, aga ristiinimesed kaitsiwad ennast oma raudkilpidega odade wasta. Kui odad otsa oliwad lõppenud, tõmbasiwad nemad mõõgad wälja, astusiwad ligimale, läksiwad käsipidi kokku. Haawatud langesiwad, paganad wõitlesiwad mehemoodi. Kui rüütlid nende waprust nägiwad, murdsiwad nemad otsekohe waenlaste sekka, ajasiwad oma raudmundris hobustega neile hirmu sisse, tallasiwad palju maha, sundisiwad tõisi pakku põgenema, kihutasiwad põgenejaid taga ja tapsiwad kõik maha, keda nemad tee ehk nurme pääl kätte saiwad. Liiwlased linnast oma ambuküttidega seisatasiwad põgeneja paganatele wasta, wirutasiwad neid teed mööda, sulgusiwad neid ümber piirates sisse, ja neid maha tappes kunni Sakslasteni tungisiwad nemad nii wihasaste pääle, et neist wähe üle jäi ja et Sakslased Eestlastega ühes ka mõne Liiwlase ära surmasiwad. Siiski pääsiwad mõned ära, tõist teed ümber linna Koiwa jõe poole oma sõawäe tõise jau juure põgenedes. Aga mitu neist saiwad mäest alla tulles surma tagakihutajate rüütlite käe läbi. Sääl langes ka ordo rüütel Ewerhart ja mõned meie sõameestest saiwad haawatud. Selle ajaga kootas tõine sõawäe jagu ennast kokku, omaste hukatust nähes, mäe pääle linna ja Koiwa wahel ja walmistas ennast wastapanemisele. Aga Liiwlased ja ristiinimeste jalamehed jooksiwad saagi juure, wõtsiwad hobused ära, arwu järele mitu tuhat, ja unustasiwad taplemise järele jäänud paganatega ära. Aga rüütlid ja ambukütid taplesiwad nendega, kes mäe pääle seisma oliwad jäänud, ja surmasiwad neist palju. Sellepärast palusiwad nemad rahu ja tõutasiwad ristimise sakramenti wasta wõtta. Sõamehed uskusiwad nende sõna ja kuulutasiwad piiskoppidele, et nad tuleksiwad ja neid wasta wõtaksiwad. Aga ööse põgenesiwad nemad oma sõalaewade juure ja tahtsiwad mere pääle ära minna. Aga ambukütid keelasiwad nende äraminekut mõlemilt poolt Koiwa jõge. Tõised ristisõitjad.. tegiwad silla üle jõe, ehitasiwad puuwärgid pääle ja kui nende sõalaewad tuliwad, wõtsiwad nemad neid noolte ja odadega wasta; põgenemise tee suluti paganatele kõigilt poolt kinni. Aga järeltulewa öö rahulises waikuses, kõik mis neil oli maha jättes, tuliwad nemad salaja oma sõalaewadest wälja ja põgenesiwad ära; mõned suriwad metsades, tõised teed mööda minnes, nälga ära ja pisut neist jõudsiwad omale maale sõna wiima. Hobusid, mis sääl ära wõeti, oli arwata kaks tuhat. Ristisõitjad ja kõik, kes taplemisest osa oliwad wõtnud, pöörasiwad Riiga tagasi ja wiisiwad enesega ühes senna paganate sõalaewad, arwata kolmsada, lugemata wähemad laewad, jagasiwad hobused ja saagi ühtewiisi eneste keskes ära, kinkisiwad kirikutele oma jau ja kiitsiwad piiskoppide ja kõige rahwaga Jumalat, et ta ju esimesel mitme piiskopi seietulemisel niisuguse suure wõidu paganate üle oli annud. Sell ajal tundis Liiwimaa kirik tõe poolest ära, et Jumal tema eest wõitles; sest sessamas sõas on Eestimaa pää langenud, see on: wanemad Saaremaalt ja wanemad Ridalast ja tõisist maakondadest, kes kõik sääl surma saiwad. Nõnda lõpetas Issand nende kõrkust ja alandas waljude suurustust.”

Nii lõpetab Preester Hindrik jutustuse wõitlemisest Kubesalu ümber Toreidas Koiwa jõe kaldal ja kiidab Jumalat, et tema paganate kõrkust alandas, ehk tõisiti ütelda, et tema Eestlaste waprusele seekord wõitu ei kinkinud.

Sakslaste ja nende abimeeste Liiwlaste ja Lätlaste wõit oli Kubesalu all Koiwa jõe kaldal täieline. Ka waprus peab surema ehk taganema, kui pääletulijatel suuremad sõanõuud.

Iseäranis palju kautasiwad ses sõas Saarlased ja Läänlased ja nende jõud sai mõneks ajaks maha rõhutud. Aga Sakalaste ja Ugaunia rahwa meel oli alles murdmata. Pärast lühikest puhkust suwe ajal hakkasiwad need weel sellesamaaastasügise uueste pääle. Läti Hindrik kirjutab edasi:

Sakalased ja Ugaunia rahwas, kes weel terwed ja nõrgutarnata oliwad, kogusiwad suure sõawäe kokku, tungisiwad Lätlaste maakondadesse, peletasiwad neid nende warjupaikadest metsades wälja, wõtsiwad mitu Russiinuse sugulast ja sõbra kinni ja surmasiwad neid ära.” Saagiga mindi jälle Eestimaale tagasi. „Aga Beweriini Lätlaste wanemad16, Doole ja Paike, läksiwad Riiga ja palusiwad ärdaste abi Sakalaste wasta. Ja ristisõitjad tõusiwad üles ordo wennastega ja Teodorik. piiskopi wend, Kaupo kõige Liiwlastega, Berthold Wõnnu linnast Lätlastega, ja kogusiwad suure sõawäe Metsapoole maakonda kokku, läksiwad edasi mere poole, käisiwad kolme päewa teekonna jau mere randa mööda, käänasiwad siis Sakala maakonna poole ja käisiwad kolm päewa läbi metsade ja soode kõige sandimaid teesid mööda17. Ja nende hobused wäsisiwad tee pääl ära ja langes ja lõppes neid ligi sada. Ja wiimati seitsmendamal päewal saiwad nemad küladesse ja lahkusiwad lajale igale poole maakonda ja surmasiwad mehi, keda nad leidsiwad, ja kõik pisukesed poisid ja tüdrukukesed wõtsiwad nemad omale ja ajasiwad hobused ja lojuksed nende wanema Lembiti külasse, kus nende „maja”, see on „kokkutulemise paik”, oli olnud. Ja tõisel päewal läkitasiwad nemad Liiwlased ja Lätlased metsade salaja warjupaikadesse, kus Eestlased ennast pelus ära oliwad peitnud, ja need leidsiwad palju mehi ja naesi, tõmbasiwad neid metsadest wälja kõigega, mis neil oli, surmasiwad mehed ja kandsiwad mis muud weel oli „majasse.” Ja nimetatud kaks Lätlast Doole ja Paike läksiwad ühte külasse ja kogemata kargasiwad neile üheksa Eestlast pääle. Ja nemad wõitlesiwad nendega terwe päewa otsa ja Lätlased, kui nad mõne neist haawanud ja surmanud oliwad, langesiwad wiimati ka ise. Kolmandamal päewal läksiwad kõige wahwemad sõawäest üle Pala jõe ja riisusiwad kõik se maakonna ära, kell Nurmekond nimi18, ja paniwad kõik külad põlema, surmasiwad mehi, wõtsiwad naesed, hobused ja lojuksed ära ja jõudsiwad Järwamaale. Ööse tuliwad nemad tagasi, pidasiwad mängu suure käraga ja kilpide pääle põrutamisega, paniwad tõisel päewal linna põlema, pöörasiwad tõist teed tagasi ja jõudsiwad, saaki ühte wiisi eneste keskes ära jagades, rõõmuga Liiwimaale. Ja kõigel Liiwimaal sündis suur katk ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema ja suri suurem jagu inimesi, Toreidast alustades, kus paganate surnukehad matmata maas oliwad, kunni Metsapooleni ja nõndasamati Idumeast19 kunni Lätlasteni ja Wõnnurahwani, ja Dabrel ja Nunnus, kaks wanemat20, ja palju muid suriwad. Niisamati oli Sakalas ja Ugaunias suur suremine ja muis Eesti maakondades, ja palju, kes mõõga tera eest ära oliwad põgenud ja õnnetusest pääsnud, ei wõinud surma witsa eest pääseda. Aga Beweriini Lätlased läksiwad jälle Ugauniasse, wõtsiwad Eestlasi kinni, kes oma pisukese waraga jälle oma küladesse tõttasiwad, surmasiwad, mis meeste sugu oli, jätsiwad naesed elusse ja wõtsiwad neid kaasa ja wiisiwad palju saaki ära. Ja kui nemad koju poole käisiwad, tuliwad neile tee pääl tõised Lätlased wasta, kes ka jälle Ugauniasse läksiwad. Mis esimesed järele oliwad jätnud, seda wõtsiwad need; mis esimesed tähele ei pannud, tegiwad need hääks; kes tõiste käest oliwad pääsnud, saiwad nende käe läbi surma; maakondadesse ja küladesse, kuhu esimesed ei puutunud, tungisiwad need, ja kui nad palju riisunud ja wangi wõtnud oliwad, pöörasiwad nemad ümber. Ja kui need koju läksiwad, tuliwad neile jälle tõised Lätlased wasta, kes Ugaunia poole kõndisiwad, ja mis enne käijatelt mitte weel taieste tehtud ei olnud, seda tallitasiwad need kõigiti täieste ära. Sest kõik mehed, keda nad kätte saiwad, surmasiwad nemad ära, ei annud ka rikkaile ega wanematele armu, waid sundisiwad kõik mõõga teraga surma suhu. Niisamati kui tõisedki, laskis ka Russiinus kõik, keda ta kätte sai, mõned elusalt ära põletada, tõised tõist wiisi hirmsaste ära hukata, neile kättetasumiseks oma sõbrade eest. Aga ka need tuliwad alles tagasi oma linnadesse, siis tõusiwad jälle tõised Lätlased üles, arwu järele mitte palju, ja oli see juba neljas meeste hulk Beweriinist, käisiwad läbi metsade Sakala maakonda senna maakohta, mis Hallisteks nimetatakse, ja et nemad kõik oma majades leidsiwad, siis lõiwad nemad maha suured ja pisukesed ja surmasiwad neid palju, naesed ja hobused ja lojuksed wõtsiwad nemad ära ja jagasiwad neid eneste keskes ära kõige saagiga. Selle läbi ära hirmutatud saatsiwad Halliste rahwas ühtlasi tõiste Sakalastega saadikuid Riiga, andsiwad omad pojad käemehiks ja lubasiwad ühtlasi rahu pidada ja tõutasiwad päälegi ristimise sakramenti wasta wõtta. Ka Teodorik, piiskopi wend, piiskopi sulastega, ja Berthold Wõnnu linnast kogusiwad sõawäe kokku ja läksiwad, kui talw juba tulemas oli, Ugauniasse ja kui nemad kõik maa Lätlastelt ära rüüstatud ja Tartu linna tühjaks jäetud leidsiwad, enne Lätlastelt ka ära põletatud, siis läksiwad nemad üle selle jõe, mis Wete emaks21 nimetatakse, ja kui nemad küladesse tungisiwad ja wähe inimesi leidsiwad, läksiwad nemad edasi metsadesse, kus kõige paksemas rägastikus paganad ühe puust warjupaiga teinud ja kõigilt poolt suured puud maha rajunud oliwad, et sääl, kui sõawägi tuleks, ennast ja oma wara alale hoida. Kui ristirahwa sõawägi ligi tuli, astusiwad nemad julgeste wälja, paniwad wäga kaua wasta, sest et tee nende juure raske oli, aga wiimati, kui nemad hulgale enam wasta seista ei jõudnud, pöörasiwad nemad selja ja otsisiwad kõige paksemad metsad üles. Aga tõised kihutasiwad põgenejaid taga, wõtsiwad mõned kinni, lõiwad neid maha, wedasiwad naesed sa lapsed wangi, ajasiwad lojuksed ja hobused ära ja riisusiwad palju wara. Sest kõigest sestsinatsest maakonnast oliwad inimesed senna põgenenud ja oli neil kõik oma wara kaasas. Kui nad kõik saagi eneste keskes ära oliwad jaganud, pöörasiwad nemad wangidega Liiwimaale tagasi.”