Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad Страница 5

Parun hakkas weskikest silmitsema – esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis toekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnid, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:

„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?”

„Minu oma tehtud, paruni herra!”

,,Kui wana sa oled?”

„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne oastaseks.”

„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind… Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?”

„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,” wastas Mait tõsiselt.

„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.”

„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.”

„Mis sa siis põleks wõind wastata?”

,,Noh, et miks ma oma weskiga just tema papa juure tulen ja kust ma R. paruni herrat tunnen ja muud weel…”

„Seda kõik tahaksin ma nüüd isegi teada saada,” ütles parun.

Mait waikis. Ta näis aru pidawat. Kuna ta, kätt laua nurga peale toetades, silmade wahel mõtlew korts, sirgelt paruni ees seisis, waatles see teda salaja ja – raputas korraga pead, nagu tahaks ta mingist soowimata mõttest wõi nähtusest lahti saada…

„Ma paluksin enne paruni herra käest teada saada, kas paruni herra mind tahab aidata, et ma linna meistri juure soaksin,” ütles Mait wiimaks paluwa naeratamisega.

„Kuda mina sind wõin aidata, sa pole ju mitte minu walla poiss,” wastas parun.

„Kui paruni herra meie herrale kirjutaks…”

„See ei lähe, Mait. Sa ise käisid ju herrat palumas, ja ta ei lasknud sind. See tähendab – tal on sind tarwis. Kuda mina wõin teise herra inimesi walla alt lahti paluda! Teie herra pahandaks minu üle. Ta mõtleks: mis temal minu talupoegadega tegemist on!”

Maidu nägu lõi kurwaks.

„Meie herra on ju paruni herra sugulane – ei ta paneks pahaks ühtigi,” ütles ta.

„Sugulane? Kust sina seda tead?” küsis parun Riesenthal.

„Olen kuuld,” kostis poiss mahalöödud silmadega. „Ja meie herral on inimesi wallas küllalt. Kas tal mind on wõi mitte, see on temale ükspuhas.”

„Seda ma ei usu. Niisugust tugewat, terast noortmeest, nagu sina oled, peaks iga mõisnik kinni. Sinust saab kord tubli peremees, kes kohta oskab pidada. Lollisi ja tuimasi on igas wallas küllalt… Ja mis sul wiga wallas elada, kui kord peremeheks saad? Ää ole rumal, et linna tahad minna! Ega sul sealgi Jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide kaest taguda ja pead tühja kõhtu kannatama. Ja teadmata on ka, kas sind meistri juure wõetaksegi. Oled juba liig wana, ei mõista Saksa keelt – ei tea, kas lugeda ja kirjutadagi oskad?”

„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,” wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.”

„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt… Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?”

„Olen peremehe poeg.”

„On su isal suur koht?”

„Ei, neljapäewakoht.”

„On sul wanemaid wendi?”

„Ei ole.”

„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?”

,,Jah.”

,,No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?”

Mait punastas ära ja ei kostnud.

„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!”

„Isa ei tea, et – et ma linna tahan minna,” kogeles Mait.

Parun tegi suured silmad.

,,Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?”

„Kartsin, et ta mind ära ei lase.” ,

„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?”

„Ei.”

Paruni nägu muutus walidamaks.

„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure – see pidada sind wallast lahti aitama – su herra ja su isa tahtmise wastu! …Kuule, poiss, sa oled ju jooksik. Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma”…

Mait jäi aga kaunis rahuliseks.

„Ega paruni herra seda siis tee!” ütles ta üsna kindlaste.

„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi läheb ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.”

„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?”

„Ei.”

„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!”

„Ma ei wõi.”

„Aga ma olen paruni herra poeg!”

Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud – nii ligidale, et ta soe hingeaur peaaegu herra põske puutus

Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.

„Mis sa ütlesid?”

„Ma olen paruni herra poeg,” kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: ,,Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Rüüska peres, teomeheks…”

“Ma ei tunne neid inimesi!” hüüdis parun surutud healega.

“Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Rüüska Joak. Paruni herra käskis neid paari minna Ja soatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.”

Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud. “See wõib ju olla – ma ei mälesta neid inimesi enam – aga kes sulle siis ütleb, et sina – et sina – ”

“Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid paruni herra mu isa on,” seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.

Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohtumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksisilmi poisi otsa.

Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga teopoisi soontes tema suurtsugu werd woolab? … Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Rüüska Joaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnasus oli parunile juba all aias silma torganud – äkitselt, aimduse wiisil – ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd – nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad – parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Ning selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt…

„Sinu ema waletab!” tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.”

Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud…

„Ei, paruni herra, ma ei waleta,” wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.”

„Kust sa seda tead?”

„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.”

„Kõik inimesed!” hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.

„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.”

Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiristas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama… Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:

„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!”

Mait wastu:

„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.”

„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.”

„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.”

Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.

„Sinu weski ostan ma ära,” ütles ta siis isewärki susisewa healega, „Kui palju sa ta eest tahad?”

„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.”

No see julgus läks juba igast piirist üle!

Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:

„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, – kas kuuled, – siduda lasen sind!”

Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.

Ja see trump oli tal.

Ta oli tema siinsamas ostnud – paruni enese käest.

Nüüd mängis ta tema wälja.

Mait wahtis herrale kindlaste silmi ja ütles pikkamisi:

„Paruni herra wõib oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb lahti”…

Tumm waheaeg tekkis. Niisuguse kawaluse, niisuguse põhjatuma nurjatuse wastu oli parun Riesenthal ette walmistamata…

See jõmsikas seal julges teda ähwardada! Ta riiwatu oli kahtlemata neid argseid pilkusid tähele pannud, mis parun, tema ilmutusi kuuldes, ukse ja seinte poole heitnud; ta oli paruni näost, healest, sõnadest wälja lugenud, kui wastumeelt talle ta poja külaskäik on. Ja seda tarwitas see kõrilõikaja nüüd oma kasuks! Ta pani oma ohwrile parajal pilgul noa kurgu külge. Wõimumees ja käskija oli siin praegu Mait Luts, mitte parun Riesenthal…

Wiimane püüdis otsusele jõuda, mis niisugusel seisukorral kõige tulusam oleks teha. Poiss ähwardab kõneleda. Muidugi siit mõisa inimestele. Ta ütleb neile suu sisse: ma olen teie paruni poeg. Ta näib terwet halba lugu hakatusest otsani tundwat, seletab, kus ta wanemad on ja kuda nad siit wõerasse walda sattunud. Sest pole ju kaua aega – weidi wanemad inimesed mälestawad kõik weel toa-Liisut ja Rüüska Jaaku. Seepärast pole neil raske poisi juttu uskuda. Missugune kahin seepeale mõisas ja terwes wallas!

Kuid see poleks weel kõige pahem. Teenijate ja talupoegade arwamisest ei pruugi saks nii wäga wälja teha. Aga kui kergeste ei wõi must lori paruni perekonda ulatada! Proua, poeg, kaks tütart – kui need midagi kuuleksiwad! Mis aitab kõik salgamine ja waleksajamine niisuguse õela asja wastu – kahtluse-juured on ju nii pikad, nii ärahäwitamata! Ja mis kõige hullem – tõde kätte saada polegi nii wäga raske – poisi ema elab ju ning isa kah…

Et Mait oma ähwarduse täide saadaks, seeüle ei suutnud parun kahelda. See kawal hulgus oli oma julgusest ja häbematusest juba proowisid küllalt andnud. Tema näo peal – selle näo peal, mida parun korraga nii hästi tundis – oli talupojalise kangekaelsuse kõrwal ka Riesenthalide junkri-omadusi lugeda: wägiwaldset waprust, meelekindlust, tahtmise-wisadust… Hakkad seda poissi siit talli wiima, siis on enam kui tõenäolik, et ta kohe lärmi lööb, oma saladuse walju healega wälja karjub, nii et terwe mõis kajab! Ja paruni perekond ei ela kirjutusetoast mitte kaugel.

Tal wõllanäol oli õigus: suu jäi tal ju lahti! … Paruni herra tegi otsuse: ta heitis alla. Parun Riesenthal heitis Mait Lutsule alla! Ta wõis waadata, kuhu tahtis – muud nõuu ei jäänud tal järele. Sellest poisist wõis ta ainult heaga lahti saada, mitte kurjaga… Wõi rääkis ta – isasüda ka sõnakese kaasa? Kõpitses tal tundmusekene põues, mis ütles: Kui inetu, oma lihast last siduda ja awalikult peksta lasta! Ja mille eest? Selle eest, et laps isa palwete tuli? Laps palub leiba ja sa annad talle kiwi!

Olgu, kuda on – parun Riesenthal tõmmas pillile teised keeled peale.

Ta wõttis jälle pehmes leentoolis istet ja ütles üsna wagusaste:

„Sinu rumalat juttu ei usuks keegi ja mina ei kardaks seda. Aga mul on sinust enesest hale meel. Ma näen, sinul on näppudes osawust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõtelnud, ja tahan sind aidata…”

Tuba Maidu ümber hakkas tantsima. Ta kõrwad helisewad. Paruni heal oli muusikaks muutunud.

„Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseb meistri juure minna. Ka ostan ma sinu weski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga wõid sa ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama…”

Mait oli walmis oma hinge õnnistust, oma poolt elu ära tõotama.

„Sa ei tohi minu maa peal ega terwel teel poolt sõna oma rumalast lorist jutustada. Kas mõistad?”

Maidu silm hiilgas, ta nägu õhetas. Üheainuma hüppega oli ta paruni juures, asus ta käest kinni ja andis sellele suud.

„Minu suu on kinni,” sosistas ta; „ennem wõib see sein reakida kui mina!”

Parun tõmmas oma musutatud käe tagasi.

„Hea tüll, ma usun sind… Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis ütle, et teie saks sind kirjaga saatis. Tõid mulle ka oma weski müüa. Muidu oled wait. Ja lähed siit kohe minema.”

„Aga kirja annab paruni herra mulle kaasa?”

Parim Riesenthal pidi tahtmata naeratama. Sel pojal polnud oma isa wastu mitte just kõige suuremat usaldust!

„Ja, kirja wõid kaasa saada,” ütles ta. „Oota natuke.”

Ja ta hakkas pikkade sammudega edasi-tagasi sammuma; nähtawalt mõtles ta kirja sisu üle järele. Wiimaks istus laua taha ja hakkas kirjutama.

Mait, kes jälle alandlikult nurgas seisis – wait kui sukk – nägi, kuda parun kirjutas ja ikka jälle maha tõmmas, mis ta kirjutanud, ning paberilehed, mille peal kiri nurja läinud, üksteise järele katki kiskus ja tükid oma taskusse pistis… Nähtawalt polnud seesuguse kirja kirjutamine sugugi nii lihtlabane…

Wiimaks läks asi toime.

Walmistanud kiri pisteti ümbriku sisse ja see pandi laki ja petsatiga kinni.

Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis rahakõlinat. Wiimaks käis käsk:

„Tule siia!”

Mait lähenes talle ruttu.