Karl Ristikivi - Hingede öö Страница 8

„Tähendab, ka teie valite inimesi?“

„Jah, aga mitte mina isiklikult, vaid mina kui Jumala tööriist.“

„Ja nüüd olete siis lõpuks aega saanud ühe kadunud lamba jaoks.“

„Ärge mõistke mind valesti, see pole midagi sarnast. Vajan teid ainult demonstratsiooni otstarbeks. Päris vaikides ei saa teiesugustest mööda minna isegi kõige humaansemad ja õrnima südametunnistusega kultuurradikaalid, nagu te olete märganud. Kui on vaja defineerida piiri, siis on mõnikord vaja neidki nimetada, kes sellest piirist allpool asuvad, kelle kohta inimlikkuse reeglid ei maksa. Nii et ärge arvake, et ma katsuksin teid petta mingi lunastuse lubamisega.“

„Pastorihärra huvi minu vastu ei ole siis mitte karjase huvi kadunud lamba vastu.“

„Ei. Teie ei ole ju mingi kadunud lammas.“

„Hea küll, siis ma lähen ja katsun kaduda. Ma saan aru, olen seda ennegi lugenud – et pattu andeks saada, peab enne pattu tegema.“

„Nii lihtne see siiski ei ole. On olemas inimesi, kes ei saa enam Jumalast kaugemale eksida, sest lõpmatus on kõige suurem kaugus ja sellele ei saa enam meetrit või kaht juure lisada. On inimesi, kes on sündinud ilma vaimuta, ilma püha osasaamiseta. Nad on Jumalale ükskõiksed, nii nagu meilegi kõik see, mis asub meist lõpmata kaugel, on ükskõikne.“

„Siis on vahest ainus lootus pöörduda kuradi poole. Võib-olla on temal midagi minu jaoks.“

„Te ei mõtle seda tõsiselt, ja kui te loodate, et keegi siin teie naljade peale naerab, siis te eksite. Te teate väga hästi, et kuradit üldse pole olemas.“

„Kas pole nii, et kui ma usun kuradi olemasolu, siis on ta olemas, vähemalt minu jaoks?“

„Aga teie ei usu ju, sellepärast. Te ütlete seda praegu ainult kiuste. Ei, sellega te ei pääse kaugele. Ma kardan, et meie jutt sellega peabki lõppema, te olete veel lootusetum kui ma arvasin. Lootsin, et saan kasutada teid vähemalt oma järgmise ettekande puhul demonstratsiooniks.“

Ma ei suutnud olla nii viisakas, et oleksin öelnud, et mul on sellest kahju. Mul polnud mingit tahtmist olla katsejäneseks, sama vähe kui mind huvitas vastata küsimusele, missugused lilled mulle kõige rohkem meeldivad. (Kui kahju, et mul ei tulnud kohe meele, kuidas on aiavili prantsuse keeles!)

„Selle kohta on vahest ka minul midagi öelda. Võib juhtuda, et ma ei tahagi selle au osaliseks saada.“

„Ma ei küsinud teie arvamist. See küsimus otsustatakse ilma teieta, nii nagu kõik teisedki küsimused.“

„Ma arvasin, et siin valitseb täielik vabadus…“

„Muidugi – neile, kes seda vabadust oskavad kasutada. Aga mis teete teie vabadusega – te pole ju kunagi osanud sellega midagi peale hakata. Sellepärast on teil siin sama vähe vabadust kui seal väljas. Ei, selle poolest võin olla mureta. Kui aeg on täis, olete seal, kus te peate olema. Te ei kuulu – juba eespool-nimetatud põhjustel – nende inimeste hulka, kes asjade käiku kõige väiksemalgi määral mõjutavad.“

Tahtsin selgest protestivaimust midagi kibedat vastata, aga mu teejuht puudutas mind ettevaatlikult käsivarrest.

„On vahest parem, kui me nüüd lahkume…“

Kuulsin, kuidas kõnelus toas jätkus täpselt sõna pealt, kus ta oli pooleli jäänud, kui pastor Roth minuga rääkima hakkas. Mulle tundus, nagu ei oleks keegi neist minu juuresolekut üldse märganud, veel vähem meie omavahelist kõnelust kuulnud.

„Mul on kahju, et ma käitusin halvasti,“ ütlesin oma kaaslasele, kui olime jälle koridoris. „Mul on isegi häbi, sest ma tean, et on palju suursugusem jääda rahulikuks ja sõbralikult üleolevaks. Aga ma ei suuda seda, nii nagu ma ei saa külma ilmaga külmavärinat tagasi hoida,“

„Oh, sellest pole midagi,“ ütles ta lohutavalt. „Ma ise mõnikord koguni igatsen selle järele, et ma kord võiksin vihastuda või vaimustuda… Aga selles osas oli tal kahjuks õigus, et meil ei ole siin rohkem vabadust kui me endale juba varem oleme võtnud. Niisama nagu meil ei ole rohkem raha taskus kui oleme kaasa võtnud.“

See tõi mulle äkki jälle meele, kuidas ma olin siia majja sisse tulnud ja et ma polnud pidukohaselt riietatud. Mu piinlikkustunne kasvas, kui nägin, et me olime avaras hallis, kust lai, kaheosaline trepp viis ülemisele korrale. Daamid suurtes õhtutualettides liikusid mannekeenitaoliselt üles ja alla, härrad frakkides seisid gruppide viisi all, puiselt žestikuleerides ja ei midagi ütlevaid lauseid vahetades. Mu kaaslane oma laitmatus smokingis sobis muidugi paremini siin miljöösse, kuid ta arvestas peenetundeliselt mu kohmetust ja tõmbas minu endaga kaasa hämarasse põikkoridori, mis pidi viima lahtise akna juure, sest seal puhus vastu jahe ja värske õhk.

Ma olin seni hoidunud küsimast, eriti olulisi küsimusi, mis tegelikult mul ometi kogu aeg meeles mõlkusid. Nüüd arvasin siiski, et ma võisin olla veidi avameelsem.

„Kas ma tohin midagi küsida? Ainult ühe küsimuse?“

„Miks te arvate, et te ei või midagi küsida – seda ei ole teilt keegi nõudnud. Te võite vabalt küsida, mida iganes soovite. Aga muidugi ei saa ma lubada, et ma võin sellele vastata,“

„Milleks ma olen siin õieti? Mis on minu osa selles – ma ei tea, kuidas seda nimetada? Mul on just keele peal sõna rituaal, aga see ei ole vist õige.“

„Miks te arvate, et teil üldse on selles mingi osa?“

„Tähendab, te arvate, et pastor Rothil on õigus. Jumal ei ole mulle oma maailmas mingit osa ette näinud…“

„Ma ei saa olla pastor Rothiga ühel arvamisel, sest ma olen ateist, või peaaegu ateist. Kas olete sellest üllatatud?.. Ma ei usu, et kellelgi meist oleks mingi osa ette nähtud. Ei ole mingit rituaali, kui ma piirdun ainult sellega, mis ma ise arvan. Aga seda on kaunis vähe – ja seda, mis teised arvavad, on nii palju, et mul on raske sellest hulgast üles leida, mis ma ise arvan.“

Vaatamata ta põiklevale vastusele kordasin oma küsimust:

„Miks ma olen siis siin?“

Oli nii hämar, et ma ei võinud näha, aga ma siiski aimasin ta iroonilist naeratust, mis tõmbas ta silmanurgad tihedatesse kurdudesse.

„Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?“

„Ma ei tea. Ükskõik kus – mitte siin.“

„Ükskõik kus – see ongi siin.“

„Nii et see on tõsi, et siit pole pääsu?“

„Te olete kindlasti kuulnud või lugenud lõplikust, suletud ruumist. Ma ei ole suurem asjatundja matemaatika alal, nii et mul on raske seda selgitada. Ma ei ole determinist selle sõna kitsamas mõistes, aga… Meil ei ole lihtsalt kuhugi minna.“

Ta hakkas naerma ja koputas mulle lohutavalt õlale.

„Aga seda ei maksa võtta nii sona-sõnalt. Siia majasse mahub paljugi. Ja kui te nüüd ei ole huvitatud inimestest või mingil põhjusel ei taha neid kohata, siis võiksime vaadata midagi muud. Mida arvate näiteks maalikunstist?“

„Kui on valida, siis praegusel hetkel ma valiksin küll kunsti. Kui seda üldse valikuks nimetada…“

„Siis tulge – üks mu noori sõpru on kasutanud juhust väikese erinäituse korraldamiseks.“

Oleksin leidnud selle ka ilma teejuhita, sest seinal oli nool, mille kohal lohakalt kirjutatud tähtedega: „Kunstinäitus. Sissepääs vaba.“ Ja kahe poolega uks saali seisis pärani lahti.

I passed by his garden, and marked, with one eye,How the Owl and the Panther were sharing a pie.

See oli suur tühi ruum, mille külm päikesevalgust teesklev valgus tuli nähtamatust valguseallikast. Miks mõjub neoonvalgus õieti nii elutult ja muudab ka kõige kiirgavamad värvid kuidagi steriilseks? Nii kõledalt mõjus see saal oma kolme tühja seinaga – ainult neljandal seinal rippus üks keskmise suurusega maal, mis ukselt vaadates tundus pigemini tühja raamina. Ma ei saanud jätta selle kohta imestust avaldamata.

Mu kaaslane näis selles valguses veelgi vanem ja hallim.

„Teiegi leiate, et see on imelik, eks ole? Mõned panevad seda kunstniku süüks, aga see on rohkem korraldajate vastutada. Te ei ole kindlasti ainuke, kes nii arvab. Enamik inimesi tuleb ainult ukseni, ja kui nad näevad, et siin ei ole rohkem pilte kui üksainus, pöörduvad kohe tagasi, ilma et sedagi vaataksid. Sellepärast ei olegi siin praegu rohkem publikut, aga seda te vist ei pane pahaks. See kuulub ju peaaegu nende tingimuste hulka, mida esitasite – te ei tahtnud kohata inimesi. Nüüd võite segamatult ainult pilti vaadata.“

Igatahes ei kavatsenud ma ukselt tagasi pöörduda, kuigi suur heledasti valgustatud ruum ei mõjunud just eriti kutsuvalt.

„Muide – kas te pole märganud, kuidas näitustel ja muuseumides pildid vastastikku üksteist surnuks võistlevad? Võib-olla on siin mindud teise äärmusse, aga kuidas leiaksime muidu kesktee, kui me ei alustaks oma katseid äärmustest. Nõuab väga tugevat keskendamist, et pilte täis riputatud seinal koondada oma tähelepanu ainult ühele pildile. Me ei loe ju tavaliselt rohkem kui üht raamatut korraga, ei piilu selle kõrval kogu aeg teise raamatusse. Ja kas pole näiteks segav, kui Skanseni kontserdil vahele kostab tivoli valjuhääldaja? Sellepärast ei pane nad kunagi rohkem välja kui ainult ühe pildi korraga. See ei tähenda muidugi, et nad väga sageli pilte ei vahetaks. Kui tuleksite siia üks teine kord, siis näeksite hoopis teist pilti. Seda teevad aga väga vähesed, neil lihtsalt ei ole aega. Ja vaevalt teiegi seda teete.“

Конец ознакомительного фрагмента.